Kuunar

Rootsi kuunar Atene

Kuunar on kahe- kuni seitsmemastiline pikipurjestusega purjelaevatüüp, mille fokkmasti (esimene mast vöörist) topp pole ahtripoolsematest kõrgemal.

Kuunarit, mille kõigis mastides on kahvelpurjestus, nimetatakse kahvelkuunariks, bermuudapurjestusega kuunarit bermuudakuunariks.

Lääne- ja Põhjamere kahemastilist kahvetaglasega rannasõidukuunarit nimetatakse kaljaseks.

Üldiseloomustus

Kuunarit iseloomustab suur kandevõime, merekindlus, võimalus purjetada tihkelt tuulde ja hoida väiksemat meeskonda võrreldes raapurjestusega purjelaevadega. Seetõttu levisid kuunarid laialt ja neid ehitati mitmesuguste tüüpidena. Suuremad kuunarid on suhteliselt raskesti juhitavad.

Purjede paigutus

Kahe mastiga kuunar

Kuigi kuunaril võib olla palju maste, on neid tüüpilisel kuunaril kaks, kusjuures fokkmast on pisut lühem kui grootmast. Taglase tasakaalustamiseks võib olla väike pukspriit.

Kuunari purjestuse plaanimisel on põhiline probleem kahe masti vahelise ruumi tõhus täitmine. Traditsioonilised kuunarid on kahvelpurjedega, sest trapetsikujulised purjed täidavad hästi mastidevahelist ruumi, neil on suur pindala ja nende rakenduspunkt asub madalal.

Bermuudapurjestusega kahemastilisel kuunaril on tüüpiliselt neli kolmnurkset purje: tagantpoolt ettepoole grootpuri, groottaaksel, fokktaaksel ehk foka ja kliiver. Taakselpurjedega kuunari eelis on kergesti käitatavad ja väikese meeskonnaga rehvitavad purjed, sest mõlemad taakslid võivad ise pautida. Groottaaksel ei kata grootpurje ja seepärast ei varja sellele puhuvat tuult, aga on kasulik loovimisel või külgtuules sõitmisel. Kuigi taakslil on väiksem pindala kui sellele vastaval kahvelpurjel, on võimalik heisata kaluripuri, et suurendada veojõudu kerges tuules. Kaluripuri on kahe masti vahele heisatav nelinurkne pikipuri, mille alumine serv on kinnitamata.

Mõnel bermuudakuunaril on groottaaksli asemel kolmnurkne poomiga fokkmasti külge kinnitatav puri. Kuigi seegi võib ise pautida, on see pindalalt groottaakslist väiksem ja seda on keeruline koos kaluripurjega kasutada. Peale selle võib fokkmasti külge kinnitatav puri olla esteetiliselt ebameeldivam kui klassikaline taakslitega kuunar.

Mitme mastiga taakselkuunaritel on tavaliselt taakslist kõrgemal veel üks kolmnurkne puri. Sel juhul nimetatakse neist alumist tengtaaksliks ja ülemist praamtaaksliks. Ainult fokktaakslist kõrgemal pole teist taakslit, seda rolli täidavad kliivrid.

Kahvelpurjedega kuunaritel on üldiselt kahvelpurjede kohal veel kolmnurkne pikipuri, mida nimetatakse topsliks. Mõnikord puudub topsel fokkmastist. Kui kuunaril puudub üks või mitu topslit, võivad meremehed seda nimetada paljaspäiseks kuunariks. Fokkmasti topsel võib olla ka nelinurkne.

Võrdlus teiste laevatüüpidega

Topslitega kuunar Linden

Ühemastilised laevad on tavaliselt kas luubid või kutrid, ükskõik kas bermuuda- või kahvelpurjega. Väikestel laevadel, mille üldpikkus on alla 15 m, puudub vajadus teise masti järele, sest see muudab laeva kallimaks ja juhtimise keerukamaks.

Kui laeva suuruse tõttu on sellele vaja teist masti, on see laev purjestuse plaani põhjal tavaliselt kuunar, ketš või jaul.(jaala???) Kõik need laevad on pikipurjedega, kuigi topp-purjedega kuunaril võib fokkmastis olla nelinurkne topp-puri ja harva mitugi. Kuunar erineb ketšist ja jaalast mastide asetuse ja seega grootpurje asukoha poolest. Jaalal ja ketšil on kõige suurem ehk grootmast eespool ja seetõttu asub ka grootpuri eesmise masti küljes. Tagumist masti nimetatakse besaanmastiks. Kahemastilisel kuunaril on grootmast tagumine ja selle ees asub fokkmast. Ühemastilise laevaga võrreldes on kahemastilisel laeval purjedele mõjuvate jõudude rakenduspunkt madalamal.

Euroopas on ketš (ja vähemal määral jaala) levinum kui kuunarid. Sellegipoolest on kuunar väidetavalt tõhusam. Kuunari purjepind, grootpuri ja mastide vahel olev taaksel võivad olla suuremad. Kuunaril täiendavad purjed üksteist paremini, parandades õhuvoolu ja juhitavust. Näiteks ketšil ja jaalal on besaanpuri mõnikord vähetähtis, väga väike ja jääb sageli grootpurje varju.

Ajalugu

18. sajandi kuunar

Sõna pärineb šoti keelest, to skoon tähendab n-ö lutsu visatud kivi, lapiku kivi lendamist üle vee. 1911. aastal ilmunud "Encyclopædia Britannica" järgi ehitas esimese kuunari 1713. aastal Andrew Robinson Massachusettsis Gloucesteris. Legendi järgi olevat üks pealtvaatajatest laeva esmareisi nähes hüüatanud "Oh how she schoons!", mida kuuldes Robinson olevat vastanud: "A schooner let her be." Teised allikad väidavad, et sõna päritolu on teadmata või pole kindel.

Põhja-Ameerika ranniku lähedal ja suurtel jõgedel sõitmiseks kasutati lihtreid, millel oli kuunari purjestus lameda põhja ja tömbi vööriga laevakerel. Esimesed ühe- või kahemastilised kahvelpurjestusega kuunarisarnase laevakerega purjekad olid Hollandis 16. ja 17. sajandil ning purjestuse järgi võib neid liigitada kahvelkuunariteks, aga neid ei kutsutud veel selle sõnaga.

19. sajandil lisati kahvelpurjestusele, harilikult kahe-kolmemastilistele kuunaritele fokkmasti raapurjeid. Vastavalt sellele, millised raapurjed olid lisatud, nimetati kuunarit kas marss-seilkuunariks või praamseilkuunariks. Kuunareid kasutati kaubaveoks nii üle ookeani ja rannikualadel kui ka suurtel siseveekogudel. Need levisid Põhja-Ameerikas ning nende õitseajal 19. sajandi teisel poolel seilas Suures järvistus üle 2000 kuunari.

Kõige levinumad on kahemastilised kuunarid, mida kasutati niisugustel veekogudel, kus olid olulised kiirus ja manööverdamisvõime, näiteks orjakaubanduseks, mererööviks ja mereblokaadi murdmiseks, salakaubaveoks. Neid kasutati ka lihtsalt kalalaevadena, kuid harvem lootsilaevadena.

1850. aastatel valmis Massachusettsis 15 laevatehases igal aastal enam kui 50 kuunarit ja Essex oli saanud Põhja-Ameerika kuunarite ehitamise keskuseks. Kokku valmis Essexis üle 4000 kuunari, enamasti Gloucesteri kalatööstuse kalalaevadeks. Teine kuunarite ehitamise keskus oli Maine'is asuv Bath, kus valmis 1781.–1892. aastal 1352 kuunarit ja enamiku 19. sajandist tegutses Bathis üle tosina laevatehase.

Suurim puust ehitatud kuunar oli Wyoming (1909).

20. sajandil ilmusid suuremad teraskeredega kuunarid. Esimene neljamastiline kuunar William W. Wight ehitati 1880. aastal, esimene viiemastiline kuunar Governor Imes 1888. aastal, esimene kuuemastiline kuunar George W. Wells 1900. aastal ja ainuke seitsmemastiline kuunar Thomas W. Lawson 1902. aastal. Thomas W. Lawson oli 120 meetrit pikk, selle kõrgeim mast ulatus 47 meetri kõrgusele tekist ja sel oli 25 purje kogupindalaga 4000 m². Sealjuures oli laeva meeskonnas kõigest 16 meest.

Mõned kuunarid on tuntuks saanud võidusõidulaevadena. Näiteks kuunar America võitis esimesena (1851) hiljem tema järgi nimetatud America karika. Atlantic võitis 1905. aastal Keisri karika, mille pani Saksa keiser Wilhelm II välja kiireimale üle Atlandi ookeani sõitvale laevale. Mõlemad nimetatud laevad olid 46 meetrit pikad.

Nüüdisajal on ühe- kuni kolmemastilised mootorpurjelaevadest kuunarid kasutusel kalalaevadena, rannasõidus kaubalaevadena ja purjespordis. Kahvelpurjestuse asemel on enamasti võetud kasutusele bermuudapurjestus ning selliseid kuunareid nimetatakse bermuudakuunariteks.

Vaata ka

• Kuut

Pilte

• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Välislingid

• Käsmu Meremuuseum: Laevad