Koeru kirik

Koeru kirik

Koeru kirikuaia kabel

Koeru Maarja Magdaleena kirik on Koeru kihelkonna kirik asukohaga Koerus. Seal tegutseb EELK Koeru Maarja-Magdaleena kogudus. Kirik on pühitsetud Maarja Magdaleenale ja selle nimepäev on madlipäev (22. juuli).

Kirik on gooti stiilis, ehitatud 13.–18. sajandil. Kiriku ajalugu arvestatakse sisseõnnistamisest 22. juulil 1287. Kirik on arhitektuurimälestis.

Kiriku aadress on Väinjärve tee 1.

Arhitektuur, sisustus ja ajalugu

Kirik on kõrge ja avar. Ta koosneb nelinurksest koorivõlvikust, avarast pikihoonest, ja tornist (43,5 m), mis eendub lääneseinast. Kooriruumi idaseinas on kõrge baldahhiinkaar. Idaaknal on keskaegne ehisraamistik. Kooriruumi lõunaseinas on piiskopi istenišš. Pikihoonet ja kooriruumi ühendab kõrge, võrendiga võidukaar. Kooriruumi põhjaseinas on müüritrepp, mille üks haru viib pikihoone võlvidele, teine viis läbi võidukaare ukseava võrendile, millel oli jutluspult. Selline trepikäik on Eestis ainulaadne. Ukseavale on praegu antud akna kuju. Läänefassaadil on ümaraken, nagu mitmel teiselgi Kesk-Eesti kirikul.

1253. aastal sai Tallinna piiskop Thorkill Saksa Ordult vahetuse teel maavaldusi Koeru ümbruses. Nendest kujunes hilisema Preedi piiskopimõisa tuumik. Võib arvata, et Koeru kirik ehitati varsti pärast seda; ehitusisandaks oli piiskop.

Kolmelööviline pikihoone jäi algselt võlvimata, kuigi kirdenurga müüritrepi järgi võib arvata, et võlvimine oli kavas. Torn ehitati koos pikihoonega. Torni linnuselaadsele ülakorrusele sai ligi pikihoone pööningu kaudu.

1280. aastatel sai Koeru kihelkonnas vahetuse läbi Järvamaa foogtilt maavaldusi tsistertslaste Valkena klooster (Kärkna klooster). Sellega seoses võlviti pikihoone saledate ümarsammastega kolmelööviliseks kodakirikuks (arvatakse, et seejuures järgiti Ambla kiriku eeskuju). Võlve kannavad ka nelinurkse profiiliga vööndkaared ja seinakonsoolid. Kesklööv on külglöövidest üle poole laiem. Ühe samba kapiteelil kujutatud tsistertslasest ilmikvenda (kitsaste varrukatega rüüga). See on kapuutsiga habetunud meest, kes hoiab käsi üleval nii, et koos kapuutsi teravikuga moodustub kolmnurk. See on tsistertslaste käemärk, mis tähendab kirikut. Teistel kapiteelidel on kujutatud looma- (väänlat neelav hundi- ja ahvipea) ja taimemotiive (varagootilikud punga- ja lehemotiivid). Hiljem ehitatud rõdude tõttu ei ole need hästi vaadeldavad. Sellest ajast on pärit ka seinamaalingud, mis imiteerivad kvaadreid.

Võlvitud eeskoda põhjaportaali ees oli nähtavasti algselt kasutusel kabelina, sest ida- ja lääneseinas on aknaavad. Arvatavasti on see pärit hiliskeskajast.

Wredede suguvõsa, kes 17. sajandil omandas endise Preedi piiskopimõisa, tegi kirikule heldelt annetusi. 1645. aastal kinkis vabahärra Caspar von Wrede kirikule praeguse vana altariseina, kantsli ja osaliselt säilinud pingid. Need valmisid arvatavasti Tallinna meistri Lüdert Heissmanni töökojas. Barokne kahepealise kulliga kroonlühter pärineb 1654. aastast ja Tallinna meistri Christian Ackermanni suur nikerdatud krutsifiks 17. sajandi lõpust.

Põhjasõja algul süütasid kiriku Vene väed. Kannatada saanud torn ja katus taastati 1720. aastatel. Praegune tornikiiver pärineb 1721. aastast. Tõenäoliselt ehitati taastamistööde käigus ka käärkamber. Selle ruumijaotus ja silindervõlv ei ole tüüpiliselt keskaegsed, ukseavad on klassitsistlikud.

1784 sai kirik esimese oreli.

19. sajandist on pärit veel kaks kroonlühtrit.

1883. aastal ehitati väärid ning aknaid pikendati allapoole. 19. sajandist pärineb ka aknavitraaž kooriruumis.

1901. aastal seati üles praegune orel, mis on 1900. aastal valmistatud Ludwigsburgis Walckeri töökojas. Vajaliku summa oreli ostmiseks annetasid Koeru kihelkonna inimesed.

1901. aastal kinkis Hermann von Wrede oreliprospektiga harmoneeruva uue uusgooti altariseina. Uusgooti õpetajapink on Kersti Markuse hinnangul tähelepanuväärselt ilus.

22. juunil 2002 vahetati välja kiriku tornikell. Eelmine kell oli olnud juba aastaid mõranenud, kuni vaikis lõplikult. 400-kilone kell, mis torni tõsteti, on valatud Peterburi kellavalutehases 1897. aastal.

Kirikus võib näha katkeid kunagi seinu katnud secco-maalidest.

Kirikuaed

Koeru kirikuaia piirdemüür

Kiriku surnuaias on Baeride, Wrangellide, Benckendorffide, Wredede, Knorringite, Hoffmannide, Bremenite ja Baranoffide rahula. Viiest kabelist, mis 19. sajandi esimesel poolel kirikaia lääne- ja põhjamüüridel paiknesid, on alles üks.

Rahvaluule

Muistendi järgi kerkinud Koeru kirik maa alt metsa sisse. Kiriku asukoha juhatanud kätte koera haukumine. Algul hakatud kirikut nimetama koerte kirikuks, hiljem nimetatud see halva kõla pärast ümber Koeru kirikuks.

Teise muistendi järgi oli Koeru kirik juba valmis, aga nime ei olnud. Kui ta oleks veel ühe päeva ilma nimeta olnud, oleks ta ära lagunenud. Üks mees läks koerakarjaga kirikust mööda. Koerad hakkasid kiriku peale haukuma ja sestsaadik jäi nimi Koeru.

Muud

Wilhelm Struve kasutas Koeru kirikut ühe triangulatsioonipunktina Maa kuju ja mõõtmete täpsustamisel.

Keskajal oli Koeru kirik palverändurite peatuspaik.

Välislingid

• Koeru kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
• Koeru kirikuaed kultuurimälestiste riiklikus registris
• Koeru kirik Järvamaa infoportaalis