Knud IV

Püha Kanuti ikonograafiline embleem on mõõk või pistoda, teda kujutati kuningana, sageli paljasjalgsena, mõnikord koos püha Carlo Borromeoga. Ta on Tallinnas ka käsitööliste patroon, mujalt selliseid andmeid ei ole.

Knud IV (ka Püha Kanut või Kanut Püha; u 1043 – 10. juuli 1086 Odense) oli Taani kuningas 1080–1086, kes püüdis tugevdada Taani monarhiat, toetas roomakatoliku kirikut ja pretendeeris Inglismaa troonile. Ta oli esimene Taani kuningas, kes tapetuna mässuliste poolt 1086 kanoniseeriti katoliku kiriku poolt ja tunnistati Taani kaitsepühakuks 1101.

Elukäik

Knud oli kuningas Svend II Estridseni väljaspool abielu sündinud poeg, kes tuli troonile 1080 oma poolvenna Harald III järel ja sai Taani kuningaks Knud IV-ks. Kuus aastat varem oli ta saanud lüüa William Vallutajalt Inglismaa trooni pärast võideldes. Abiellunud Flandria krahvi Robert I tütre Adelaga, sündisid neil poeg Karl ja kaksiktütred Cæcilia (kes abiellus jarl Erikuga) ja Ingeridi (abiellus Paksu Folkega).

Knud pühendus kirikuvõimu tugevdamisele ja kirikute ehitamisele kogu maal. 1085. aastal valmistus ta uueks sõjakäiguks Inglismaale, püüdes saada krooni, mida pidas endale kuuluvaks, kuid vend Oluf I juhitud mäss kodumaal nurjas sõjakäigu. Kuningas põgenes uute maksude ja seaduste pärast rahulolematute alamate eest Odensesse, kuid tabati benediktiinide Püha Albani abikloostris, kus ta enne surma jõudis veel pattu kahetseda ja armulaua sakramendi vastu võtta. Siis tapeti ta altari ees põlvitavana koos vend Benedikti ja veel 17 kaaslasega. Kroonik Ælnoth Canterburyst täheldab, et Knud suri odatorgetest külgedele, mida aga ei kinnita röntgenuuringud 2008. aastast. 1300. aastal viidi Knudi ja tema venna säilmed Knudi auks ehitatud Püha Kanuti katedraali, kus tema ja ta venna säilmed on eksponeeritud tänapäevani.

Tema hauaga seoses tekkisid mitmed legendid ning Knudi hakati pidama märtriks. Jumal olevat karistanud mässavaid taanlasi kuninga tapmise eest kaheksa-aastase näljahädaga. 1101. aastal kuulutas paavst Paschalis II Knudi Erik III palvel pühakuks ja Taani esimeseks märtriks.^[1] Legendi järgi määranud kuningas Kanut, et jõule tuleb tähistada 20 päeva. Knud Püha päeva tähistatakse kirikukalendris 19. jaanuaril, kuid rahvalikult 13. jaanuaril, mis on 20. päev pärast jõule.^[2]

Tänu Knud IV-le, keda austati kõigis põhjamaades, muutus nimi Kanut, mis tähendas muinasskandinaavias nii "toredat, uhket" kui ka "sõlme" (knútr), populaarseks. Nimi on ka Eestis olnud tarvitusel (lühendatud kujul) Nuut, mis tänapäeval esineb vaid perekonnanimena.^[3]

Püha Kanutit on mõnedes allikates ekslikult segi aetud Taani printsi Knud Lavardiga (12. märts 1096 – 7. jaanuar 1131), kes kanoniseeriti 1170.

Vaata ka

Viited

↑ Tarand (1995), lk 110
↑ "Nuudipäev, ka kanutipäev – 13. jaanuar (ka 7. jaanuar)". BERTA – Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas. {{netiviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend); puuduv või tühi |url= (juhend)
↑ Tarand (1995), lk 111

Allikad

Kristi Tarand. Pühakuteraamat: nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid. Tallinn: Perioodika, 1995.

[1] Tarand (1995), lk 110

[2] "Nuudipäev, ka kanutipäev – 13. jaanuar (ka 7. jaanuar)". BERTA – Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas. {{netiviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend); puuduv või tühi |url= (juhend)

[3] Tarand (1995), lk 111

[1]

[2]

[3]