Kehra lahing

Kehra lahing
	Osa Eesti Vabadussõjast
Toimumisaeg	4. jaanuar 1919
Toimumiskoht	Kehra raudteejaamast 5,1 km Mustjõe suunas, Harju maakond Eesti
Tulemus	Eesti poole võit ja Punaarmee allüksuste hajutamine lahinguväljalt.
Osalised
Eesti	Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Anton Irv
Jõudude suurus
Eesti rahvaväe ; 1. Diviis ; Laiarööpmeline soomusrong nr. 1, Kaitseliidu rühm.	Nõukogude Punaarmee Põhjarinde ; 7. armee 6. Kütidiviisi; 54. Tartu polgu 3 roodu
Kaotused
Langenud 0; Haavatud 0	Langenud minimaalselt 50;

See artikkel on Eesti Vabadussõja toimunud lahingust; 1944. aasta 22. septembril toimunu kohta vaata lehekülge Kehra lahing (1944).

Kehra lahing ehk Vikipalu lahing oli 4. jaanuaril 1919 Eesti Vabadussõja algsel taganemislahingute etapil toimunud lahing.

Lahing omas olulist tähtsust peale tungivate Punaarmee väeüksuste peatamisel Põhja-Eestis ja Eesti üksuste vastupealetungile üleminekuks tingimuste loomisel.

Olukord

1918. aasta novembris-detsembris alanud punaväe pealetung oli olnud võrdlemisi edukas, kuna Eesti poolel käis alles Rahvaväe formeerimine ja ülesehitamine. Kaitse organiseerimine toimus üksustega ja allüksustega, mis kiiruga varustati ja suunati rindele. Siiski suutsid Eesti üksused hoolimata puudulikust relvastusest ja varustusest ning viletsast moraalist (ei usutud, et suudetakse vaenlasele vastu seista) mitmel korral viivitada punaväe edasitungi ja taanduda järjest distsiplineeritumalt.

Põhja-Eestis tegutseva Punaarmee 6. diviisi põhieesmärk oli vallutada Tallinn. Suurt osa pealetungijatele organiseeritud vastupanu osutamisel Põhja-Eestis kandsid Johan Pitka abiga formeeritud ja kapten Karl Partsi juhitud soomusrongid, samuti Johan Pitka juhitud merejõud oma dessantidega vastase tagalasse ning laevadelt vaenlase pommitamisega. Ülemjuhataja direktiiviga 2. jaanuaril anti 1. Diviisile ülesanne peatada Punaarmee pealetung ja organiseerida aktiivsem kaitse. 3. jaanuaril 1919 olidki ründavad Punaarmee üksused Põhja-Eesti ranniku piirkonnas Valkla lahingus ja Priske lahingus juba löödud taganema, kuid pealetungi Tallinnale otsustasid punased jätkata lõuna poolt.

1919. aasta jaanuari alguses oli Anton Irve juhtimisel tegutsenud Laiarööpmeline soomusrong nr. 1 suundunud Tallinna remonti.

Samal ajal asus Viru väerinde (1. Diviisi) staap Kehra raudteejaamas, olles rindele üsna lähedal. Hiljem liikus andmeid, et väidetavalt olnud diviisi staabi Kehrast lääne poole üleviimine määratud märguandeks enamlaste kavandatud väljaastumisele Tallinnas, millega kavatseti segadust tekitada (ja sellega ka rinnet nõrgestada).

Lahingu käik

Laiarööpmeline soomusrong nr. 1 Kehra lahingule järgnenud Tapa vallutamisel 9. jaanuaril 1919.

4. jaanuaril 1919 alustas Punaarmee 54. Tartu kütipolk pealetungi Kehra raudteejaama suunas. Pealetungi algul sundisid Punaarmee roodud taanduma kaitses asunud nõrgad Kaitseliidu allüksused. Taandudes suutsid kaitseliitlased siiski teavitada kujunenud olukorrast väerinde staapi ja kutsuda koguni appi soomusrongi, mis oli äsja saabunud Tallinnast remondist.

Anton Irve juhtimisel Tallinna–Narva raudteel liikunud Laiarööpmeline soomusrong nr. 1 avastas kella 14:00 paiku jaamast mõned kilomeetrid Mustajõe suunas raudteeliini juurest Arudevahe talu heinamaa servalt punaväelaste rünnakuahelikud - Tartu polgu kolm roodu (kapten Partsu mälestuste järgi kuni 400 punaväelast). Rongilt avati "100–200 sammu" kauguselt suurtüki- ja kuulipildujatuli, mille toetusel rongi 40-meheline dessantüksus asus ise energilisele vasturünnakule. Soomusrongi tule ja dessandi rünnaku tulemusel Punaarmee roodud hajusid ja taandusid lahinguväljalt, surnuid maha jättes.

Lahingu tulemused

Lahingu võit aitas seisata Punaarmee pealetungi Tallinnale, valmistuda üldiseks vastupealetungiks ja tõsta Eesti vägede moraali.

Lahingus langes umbes 50 punaväelast ja võeti vangi polgu 7. roodu ülem. 21 punaväelast maeti hiljem metsa serva ühishauda.

Ootamatu rünnakuga saavutatud edu kasutati ära ja soomusrongide juhtimisel jätkati viivitamatult pealetungi ida suunas. Selle tulemusel võeti Jäneda juures sõjasaagiks Punaarmee suurtükipatarei kolm 3-tollist (76 mm) suurtükki koos patarei ülemaga, hulk laskemoona ja telefoniaparaate. Kurjavere küla juures saadi sõjasaagiks üks raskem 6-tolline (152 mm) suurtükk ja kuulipilduja ning seejärel tungiti Koeru suunal Vodja ja Viisu mõisa.