Karl Talpak

Karl Talpak

Karl Eduard Talpak (28. veebruar 1905 Rakvere – 12. märts 1991 Södertälje, Rootsi) oli Eesti sõjaväelane (kolonel) (1944).

Elukäik

Pärast õpinguid Viru Maakonna Reaalgümnaasiumis astus ta 1923. aastal Eesti Vabariigi Sõjakooli, mille lõpetas 1926. aastal nooremleitnandi auastmes. 1928. aastal oli ta Allohvitseride Koolis rühmaülem, kursuse ohvitseri kohusetäitja. 1928. aastal asus ta õppima kehalise kasvatuse eriala Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1931. aastal. Korp! Sakala vilistlane. Seejärel töötas Valgamaa spordinõunikuna. 1933. aastast 1941. aastani oli Talpak sõjalise kasvatuse instruktor Narva koolides. Oli alates 1934. aastast Noorte Kotkaste Narva maleva Põhjakotka rühma vanakotkas (rühmapealik).

Nõukogude okupatsiooni ajal paigutati ta Otepääle, kus ta 1941. aastal organiseeris metsavendade salga, mis osales Tartu vabastamisel Punaarmee käest. Hiljem võitles Talpaku vabatahtlike kompanii ka teistes Suvesõja lahingutes, jõudes koos sakslastega ka Tallinna. Talpaku üksus alustas oma sõjateed Põhja-Eesti vabastamisel enamlastest Järvamaal, nii saadeti pärast Tartu lahinguid Otepää omakaitse kompanii koos 30-mehelise tartlaste rühmaga kapten Karl Talpaku juhtimisel Rakke piirkonda. Komapnii osales seal punaväe rühmituste likvideerimisel, kes olid Paide kandist tunginud läbi metsade ja soode Jõgeva suunas ja ohustasid saksa rindetagalat.

Aastatel 1941–1943 oli Talpak Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi võimlemisõpetaja ja inspektor. Talpak oli veendunud rahvuslane ning taotles ennekõike Eesti iseseisvuse taastamist. Seetõttu ei läinud ta koostööle sakslastega, vaid lahkus 1943. aasta aprillis Soome, kus osales soomepoiste üksuse loomises ja selle juhtimises.

1944. aasta 13. septembri öösel naasis Talpak Eestisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee sõjaliseks nõuandjaks ja püüdis selles ametis kaasa aidata Eesti iseseisvuse taastamisele. Ta sai aru, et selleks puuduvad küll reaalsed võimalused, kuid seadusliku valitsuse ametisseastumine on hädavajalik riigi juriidilise järjepidevuse kestmajäämise jaoks. Otto Tiefi valitsus andis Talpakule koloneli auastme, mida ta siiski ei kasutanud, nimetades end edasi kapteniks. 21. septembril määrati ta Tallinna komandandiks. Järgmisel päeval langes Tallinn Punaarmee kätte ja ta põgenes koos perega Rootsi, kus elas kuni oma surmani 12. märtsil 1991.

1. septembril 1991 maeti Karl Talpaku põrm ümber Tallinna Metsakalmistule.

Välislingid

• Ilo Käbin. Aus ja õiglane vabadusvõitleja. Mälestades kolonel Karl Talpakut. Teataja (Stockholm, Rootsi), 13. aprill 1991, nr 7, lk 4-5.
• Ain Kaalep. Ohvitser Karl Talpaku 100. sünniaastapäev Postimees, 28. veebruar 2005.
• Kirjutamata menuaare. Minu isa kolonel Karl Talpak. Eesti Raadio 1991. (Ingrid Meredith jutustab oma isast Karl Talpakust. Saatejuht Lembit Lauri, toimetaja Lembit Siimaste.)