Kandelaaber

Esseni toomkiriku seitsmeharuline seisulühter, umbes aastast 1000

Lauakandelaabri küünalde süütamine piduliku sündmuse ettevalmistamisel Belgia kuningapalees 1960.aastal

Niguliste kiriku Maarja lühter seitsme tulega

Kandelaaber (prantsuse keeles candélabre, ladina keele sõnast candelabrum 'küünlajalg' sõnast candela 'vahaküünal') ehk seisulühter on kõrge metallist, puidust, keraamiline või marmorist rohkem kui ühele küünlale mõeldud mitmeharuline küünlajalg, ka küünlajala kujuline gaasi- või elektrilampide alus rohkem kui ühele tulele.

Ajaloost

Keraamilised, metallist valatud või sepistatud kandelaabrid olid tuntud juba Vana-Roomas^[1]. Küünalde asemel kandsid need sageli õlilampe, mesilasvahast küünlaid kasutasid vaid kõrgemad ühiskonnaklassid. Kandelaabri motiiv on sage dekoratiivne element Vana-Rooma seinamaalis.

Kandelaaber paistab pärinevat etruski kultuurist. Vana-Rooma kandelaaber kujutas ennast pikka 0,9 kuni 1,6 m pikkust varrast, mis toetus kolmele sageli loomakäpakujuliseks vormitud jalale ja ülal lõppes astlaga või küünlatoruga. Keerukamatel skulptuursetel kandelaabritel oli rohkem küünlahoidjaid, enamasti neli. Küünlahoidjate asemel võisid olla lamedad plaadid, millele asetati õlilambid. Antiigist on säilinud nii palju kandelaabreid, et neid on võimalik kuju järgi tüüpidesse jagada ja hinnata nende vormi arengut alates etruski küünlajalgadest 5. sajandist eKr ja lõpetades hilisantiiksete kristlike motiividega seisulühtritega.^[2]

Lääne-Euroopa kristlike kirikute seisulühtrid lähtusid piiblis Saalomoni templi kirjeldusest Teises Moosese raamatus (2 Mos 37,17–24^[3]) pärit seitsmeharulise lühtri kujundist (menoraa), ka seostati küünlajala seitset haru Püha Vaimu seitsme anniga^[4]. Selline lühter seisis kirikuruumis nähtaval kohal ja neid on teada juba Karolingide ajast. Vanim säilinud eksemplar on 11. sajandist pärinev Esseni toomkiriku pronksküünlajalg. Teistsuguse harude arvuga seisulühtrid on haruldasemad, kuid keskajal leidus kirikuis ka nii kahe- kolme- kui viieharulisi seisulühtreid. Jumalateenistustel altaris kasutatud küünlajalad ja küünlaalused kirikus olid tavaliselt mõeldud ühele küünlale (nagu näiteks Gloucesteri küünlajalg või San Paolo Fuori le mura kiriku apsiidis asuv 5,6 m kõrgune marmorist paasaküünla alus).

Majapidamistes ilmusid mitmele küünlale mõeldud pronksist või messingist seisvad mitmeharulised küünlajalad laiemasse kasutusse alates 15. sajandist. Seitsme- või viieharulisi seisulühtreid väljaspool kirikut ei kasutatud, küll aga olid kolme- ja kaheharulised seisulühtrid alates keskaja lõpust levinud paljudes variantides. Mõned, nagu Herfordi Jakobi kiriku renessanssvormides küünlajalg 16. sajandist, võisid olla algselt ilmalikus kasutuses^[4].

Eriti mitmekesiseks muutusid oma vormilt barokk- ja rokokookandelaabrid. Eelistatud materjalideks muutusid hõbe ja portselan. Klassitsismis kujundati seisulühtrid oma vormilt sageli Vana-Rooma kandelaabrite vormides^[4].

Pildid

Küünaldega seisulühter Siioni Maarja kirikus Aksumis
Hilisantiikne votiivküünlajalg kahele tulele. 4. saj. Viin, Kunsthistorisches Museum
Romaani kaheharuline seisulühter "Wolfram" (Magdeburg, 12. sajandi teine pool) Erfurdi toomkirikus
Herfordi Jakobi kiriku altariküünlajalg, algselt majapidamisese (ülal)
Johann Joachim Kändler, 1740. Portselanist ja kullatud pronksist rokokookandelaaber kolmele küünlale. Cleveland Museum of Art
Historitsistlik kullatud pronksist kandelaaber. U 1853, Cornelius and Baker
Putode ja urniga trepikandelaaber Hallwylska muuseumis
Kullatud ja vasetatud tinast ja klaasist juugendkandelaaber viiele küünlale. 1900, Köln