Kandela

Kandela (lad candela, ’vahaküünal’) on SI-süsteemi ühe põhisuuruse – valgustugevuse – mõõtühik, tähis cd.

Kandela määratlemisel on aluseks võetud 540 · 10¹² Hz sagedusega monokromaatilise kiirguse valgusviljakuse $K_{\text{cd}}$ fikseeritud arvväärtus 683 väljendatuna ühikutes lm · W⁻¹, mis on cd · sr ·  W⁻¹ või cd · sr · kg⁻¹ · m⁻²  ·  s³, kusjuures kilogramm, meeter ja sekund on määratletud vastavalt Plancki konstandi $h$, valguse kiiruse $c$ ja tseesium-133 sageduse $\Delta \nu _{\text{Cs}}$ alusel: 

$1\,{\text{cd}}=1\,{\frac {\text{lm}}{\text{sr}}}={\frac {K_{\mathrm {cd} }}{683}}\,{\frac {\text{W}}{\text{sr}}}={\frac {K_{\mathrm {cd} }}{683}}\,{\frac {{\text{kg}}\cdot {\text{m}}^{2}}{{\text{s}}^{3}\cdot {\text{sr}}}}\,$.

Sellise sisuga definitsiooni esitas Kaalude ja Mõõtude Peakonverents (CGPM) 1979. aastal ja see kehtib tänini, ainult sõnastus on 2019. aastal viidud vastavusse SI põhiühikute uute määrangutega.

1 kandela on seega valgustugevus, millega teatavas kindlas suunas kiirgab 540 · 10¹²-hertsise sagedusega kiirguse allikas, kui tema kiirgustugevus selles suunas on 1/683 W · sr⁻¹ (vatti steradiaani kohta).

Kui valgusallikas tekitab enda ümber (seega ruuminurgas Ω = 4π steradiaani) ühtlase valgusvoo Φ suurusega 4π (= 12,566) luumenit, siis on selle valgusallika valgustugevus igas suunas 1 kandela (sest 4π lm / 4π sr = 1 lm/sr = 1 cd). Umbes niisuguse tugevusega valgust levitab enda ümber tavaline majapidamisküünal, millest tuleb ka ühiku nimetus. Esialgu iseloomustatigi valgusallikate valgustamise võimekust visuaalse võrdlemise teel valgusetaloniga, milleks oli standardne küünal.

Esimesi hõõglampe iseloomustati samuti valgustugevuse kaudu, nt 100-küünlast valgust andis umbes 18-vatine hõõglamp. Edaspidi, kui võeti kasutusele fotomeetriliste suuruste süsteem, hakati allikate valgustusvõimet väljendama nende tekitatava valgusvoo kaudu (luumenites).

Vaata ka

• Kandela ruutmeetri kohta