Kaelalülid

Kaelalülid (ladina vertebrae cervicales, ainsuses vertebra cevricalis) on paljude selgroogsete loomade selgroo ülemised lülid, mis järgnevad ajukoljule ja moodustavad kaela luulise aluse – kaelaskeleti, ka skeleti luu.

Kaelalülide areng, anatoomia, kuju, sooned, lihased ning morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Kaladel kaelalülide piirkonda ei eristata.

Roomajatel

Maolistel

Madudel on 7 kaelalüli.

Imetajad

Enamikul imetajatel on 7 kaelalüli.

Inimestel

Inimesel on selgroo kaelaosa kaelalülideks lülisamba seitse ülemist lüli, neid tähistatakse lühendatult tähega C (CI kuni CVII).

Kaelalülidel on väike ja madal keha kuid suur lülimulk. Ristijätkel on mulgud, mida läbivad lüliarterid.

Kaelalülil eristatakse: ristijätket, ülemist liigesejätket, alumist liigesejätket, ogajätket, ristijätkemulku ja lülikeha.

Esimesel kaelalülil ehk kandelülil (CI) ehk atlasel (atlas) lülikeha puudub, teisel kaelalülil ehk telglülil (CII) ehk aksisel (axis) on hammasmine lohk, mis liigestub kandelüli kaare sisepinnaga. Nende kahe kaelalüli abiga liigutatakse pead:

jaatamisliigutus toimub tavaliselt kuklaluu ja kandelüli vahel;
eitamisliigitus toimub kandelüli ja telglüli vahel.

1% inimestel võib alumise kaelalüliga olla ühendatud ka ülemäärane roie – kaelaroie.

Vaata ka

Välislingid

FRIETSON GALIS,Why Do Almost All Mammals Have Seven Cervical Vertebrae? Developmental Constraints, Hox Genes, and Cancer, JOURNAL OF EXPERIMENTAL ZOOLOGY (MOL DEV EVOL) 285:1926 (1999), Veebiversioon (vaadatud 13.12.2013)
Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, lk 31-32 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 109, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.
Terminologia Anatomica - A02.2.02: Vertebrae cervicales [C I - C VII]Kaelalülid