Honorius IV

Honorius IV
Sünninimi	Giacomo Savelli
Valitsemisaja algus	2. aprill 1285
Valitsemisaja lõpp	3. aprill 1287
Eelkäija	Martinus IV
Järeltulija	Nicolaus IV
Sünnikuupäev	1210 ?
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	3. aprill 1287
Surmakoht	Rooma

Honorius IV (Giacomo Savelli, 1210 ? – 3. aprill 1287) oli paavst 1285–1287. Ta oli 190. paavst.

Giacomo Savelli sündis Roomas senaatori Luca Savelli ja tema abikaasa Giovanna Aldobrandeschi peres. Ta oli paavst Honorius III ja kardinal Tommaso da Capua sugulane.

Savelli õppis Pariisi Ülikoolis, abiellus Salvador Miranda andmetel pärast õpinguid ja tal oli 2 last. Pärast abikaasa surma otsustas ta saada vaimulikuks.

Savelli oli Châlons-en-Champagne'i (Châlon-sur-Marne) kapiitli kanoonik ja Barton Millsi kiriku rektor. Innocentius IV määras ta apostellikuks alamdiakoniks ja kaplaniks. Ta andis 13. veebruaril 1254 Savelli käsutusse in commendam Santa Anastasia titulaarkiriku.

Urbanus IV määras Savelli 17. detsembril 1261 Santa Maria in Cosmedini kardinaldiakoniks, legaadiks Toscanas ja paavsti vägede kapteniks. Ta oli 28. juunil 1265 üks kardinalidest, kes läänistas Prantsusmaa printsile Charlesile Lõuna-Itaalia. Kardinal Savelli osales 1274 Lyoni II kirikukogul, oli juulis 1276 legaat Viterbos, et arutada Saksa kuninga Rudolf I kroonimist Saksa-Rooma keisriks, ja sai 1277 kardinal-protodiakoniks. Ta rajas Albanosse San Paolo kloostri.

Kardinal Savelli osales 8 paavsti valimistel 1264–1285, sealjuures oli ta 1271 valimiskomisjoni liige. Ta pühitses paavstiks Nicolaus III ja Martinus IV.

1285. aasta paavsti valimised

Honorius IV valiti paavstiks 2. aprillil 1285 Perugias Palazzo delle Canoniches, ordineeriti 19. mail preestriks ja 20. mail piiskopiks ning pühitseti samal päeval Rooma Peetri kirikus ametisse kardinal Goffredo da Alatri poolt. Ta võttis nime Honorius III järgi.

29. märtsist või 1. aprillist 2. aprillini 1285 toimunud paavsti valimistel osales 15 kardinali. Neid valimisi ei peetud II Lyoni oikumeenilisel kirikukogul sätestatud konklaavi reeglite järgi, kuna Hadrianus V ja Johannes XXI olid need reeglid tühistanud. Honorius IV valiti paavstiks valimiste esimeses voorus.

Valimistel osalenud kardinalid

Suhted Sitsiiliaga

Honorius IV taotles Sitsiilia jäämist Anjou dünastia valdusse, hoolimata 1282 toimunud Sitsiilia vesprist. Ta kutsus 1285 Prantsusmaa kuningat Philippe III-t korraldama ristisõda Sitsiilia kuningaks valitud Aragóni kuninga Pedro III vastu.

Ta lükkas esmalt tagasi Inglise kuninga Edward I ettepanekud vaherahuks, kuid Prantsusmaa ja Aragóni kuningate surma järel tunnustas neid. Ta ekskommunitseeris 11. aprillil 1286 Pedro III surma järel Sitsiilia kuningaks saanud Jaime ja tema kuningaks krooninud piiskopid, kelle paavst ametist tagandas. Ta taunis Charlesi poja Salerno vürsti Carlo II loobumist oma nõudlustest Sitsiilia troonile.

Ta sätestas 17. septembril 1285 Sitsiilia riigiametnike kohustused ja reguleeris regiooni vaimulikkonna privileege.

Suhted Saksamaaga

Honorius IV taasalustas vahepeal katkenud läbirääkimisi Saksa kuninga Rudolf I-ga tema kroonimise üle Saksa-Rooma keisriks. Esialgse kroonimise kuupäevana lepiti kokku 2. veebruar 1287, kuid olude sunnil tuli kroonimine taas edasi lükata. Paavst saatis 1285 Saksamaale legaadi Giovanni Boccamazza (Johannes Tusculumist), kes osales 1287 Würzburgi riigipäeval.

Honorius IV ja Liivimaa ^[1]

Honorius IV määras 31. mail 1285 legaadiks Liivimaal, Preisimaal, Venemaal, Poolas ja Saksamaal Tuscolo piiskopi Giovanni Boccamazza (Johannes Tusculumist).

Ta kinnitas 1285 Dünamünde tsistertslaste kloostri patronaadiõiguse mõnedel Kammini ja Havelbergi piiskopkonna aladel. Ta kinnitas Brandenburgi markkrahvi ja Dünamünde kloostri vahelise kinkelepingu maa-alade osas.

Ta teatas 5. detsembril 1285, et Riia peapiiskopkonnalt eri viisil võõrandatud alad tuleb peapiiskopkonnale tagastada. Ta määras 10. jaanuaril 1286 Riia peapiiskopiks kapiitli valitud Johann II von Vechteni. ^[2]

Sisepoliitika

Honorius IV elas Vatikanis ja seejärel 1285 suvest Aventinuse künkale rajatud paavstipalees. Ta valiti Rooma senaatoriks. Tema vend Pandolfo Savelli taastas Roomas sisepoliitilise korra.

Sitsiilia kuningas Jaime tungis 1286 Kirikuriiki ja hävitas Astura linna.

Paavst vabastas 16. märtsil 1286 Veneetsia interdiktist.

Suhted kiriku institutsioonidega

Honorius IV kaplan oli Napoleone Orsini.

Ta kinnitas dominiiklaste, frantsisklaste, karmeliitide ja augustiinlaste-eremiitide privileegid.

Ta andis privileege williamiitide kongregatsioonidele.

Ta andis benediktlaste käsutusse enda rajatud Albano San Paolo kloostri.

Teoloogilised vaidlused

Honorius IV nõudis 1285 teoloog Egidio Colonnalt oma vaadetest avalikku loobumist.

Ta mõistis 11. märtsil 1286 hukka apostoolikute liikumise.

Tema ajal hakkas Sardiinias tegutsema inkvisitsioon.

Kardinali määramine

Honorius IV määras 22. detsembril 1285 kardinaliks Giovanni Boccamazza (Johannes Tusculumist).

Honorius IV kultuuriloos

Honorius IV õhutas Pariisi Ülikoolis võõrkeelte õpetamist.

Tema ajal alustati Roomas Aventinuse künkal uue paavstipalee rajamist.

Surm

Honorius IV põdes podagrat või artriiti ja suri Suurel Neljapäeval 3. aprillil 1287 Roomas Santa Sabina kloostris. Ta maeti esmalt Rooma Peetri kirikusse, kuid 1540. aasta paiku maeti tema säilmed ümber Santa Maria in Aracoeli kirikusse.

Viited

↑ Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
↑ Hermann Hildebrand: "Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert." Deubner, 1887.

Allikad

Maurice Prou. Les Registres d'Honorius IV. Paris, 1886–1888.
Honorius IV dokumendid.

Kirjandus

J. N. D. Kelly. The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Horace Kinder Mann. Innocent V. to Honorius IV., 1276–1287. 1968.
Bernhard Pawlicki. Papst Honorius IV. Münster, 1896.
Franco Andrea Dal Pino. Bolle di Onorio IV e di Nicola IV ai conventi e all'ordine dei Servi di Maria. "Studi storici dell'Ordine dei Servi di Maria" 5, Roma, 1953: 254–28
Charles-Marie Bourel de La Roncière. Les concessions pontificales d'indulgences d'Honorius IV à Urbain V (1285–1370): leur portée pastorale ; jalons pour une enquête. Lionel Rousselot, "Religion et mentalités au Moyen Âge: mélanges en l'honneur d'Hervé Martin". Rennes, 2003: 371–378.
George L. Williams. Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes. 2004.

Välislingid

Artikkel Honorius IV kohta. (inglise keeles)
Artikkel Honorius IV kohta. (inglise keeles)
1285. aasta paavsti valimised. (inglise keeles)
1285. aasta paavsti valimised. (inglise keeles)
Honorius IV määratud kardinal.
Artikkel Perugiast. (inglise keeles)
Artikkel apostoolikutest. (inglise keeles)
Artikkel Egidio Colonnast. (inglise keeles)
Artikkel inkvisitsioonist. (inglise keeles)
Artikkel Orsinidest. (inglise keeles)

Eelnev Martinus IV	Rooma paavst 1285–1287	Järgnev Nicolaus IV

[1] Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

[2] Hermann Hildebrand: "Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert." Deubner, 1887.

[1]

[2]