Hellenism

Hellenism on kultuuriperiood Aleksander Suure surmast 323 eKr kuni Egiptuse langemiseni Rooma võimu alla 30 eKr. Hellenism tähendab pärast Makedoonia Aleksandri vallutusi idamaadesse rännanud kreeklaste ja makedoonlaste kultuuri segunemist idamaade kultuuriga.

Mõiste hellenism võeti kasutusele 19. sajandil, tähendades kreeka kommete, hariduse, kasvatuse ja kunstisaavutuste ülevõtmist mittekreeklaste poolt.

Hellenistlikku riiki juhtis valitseja, tuginedes armeele. Polised kaotasid oma senise tähenduse ja hakkasid alluma suurriikide valitsejale. Hellenistliku valitseja võim hakkas sarnanema idamaise omaga (absoluutne kuuletumine ja enda jumalikustamine). Tekkis valitsejakultus.

Hellenismi ajajärgu kultuuris lahknesid loodusteadused ja filosoofia, kreeka keel (koinee = Atika murdel põhinev kreeka keel) sai maailmakeeleks ja kirjanduses kadusid rahvalikud jooned (tekkis elitaarne kirjandus). Sõjavägi hakkas koosnema palgasõduritest, sõjatehnika ja sõjalaevad täiustusid. Linnad muutusid välisilmelt kreekalikeks. Kõikidel uuslinnadel oli korrapärane kavastus, linnatänavad ehitati 90° ristuvaks, mis moodustasid korrapäraseid ruudu- või ristkülikukujulisi kvartaleid. Rajati suurlinnad Aleksandria (Egiptus), Antiookia (Süüria) ja Pergamon (Väike-Aasia).

Aleksandria

Hellenismiajastu suurim linn oli Egiptuse Aleksandria, mille elanike arv oli üle ühe miljoni. Hellenistlik kultuur edenes suurel määral tänu piirkondlike valitsejate soosingule. Eriti paistsid sellega silma Egiptuse Ptolemaiosed. Aleksandriasse rajati Muusade tempel – Aleksandria Museion – millest kujunes suur kuningate ülalpeetav kultuuri ja teaduse keskus, kuhu valitsejad kutsusid silmapaistvamaid poeete ja õpetlasi kogu kreeka maailmast. Museioni juurde rajatud rikkalik Aleksandria raamatukogu sisaldas enam-vähem kogu kreeka kirjasõna. Seal kirjutati käsikirju ümber ja tehti sellega seotud filoloogilist uurimistööd. Aleksandria raamatukogu korraldajad ja juhatajad olid oma aja kuulsaimad poeedid ja õpetlased: raamatukogu kataloogidele (pinakes) pani aluse filoloog ja õukonnalüürik Kallimachos, juhatajatena aga toimisid hellenismiaja kuulsaim eepik Apollonios Rhodoselt, silmapaistev astronoom, geograaf ning ajaloolane Eratosthenes Kyrenest jt.

Hellenismiajastul omandas alates 2. sajandist eKr suure tähtsuse Pergamon Väike-Aasias, Kreekas aga püsis, eriti filosoofiakeskusena, endiselt olulisena Ateena.

Hellenismi ajalõik oli Kreeka teaduse hiilgeaeg. Klassikalisel perioodil veel filosoofia kui terviku raames püsinud teadusharud eraldusid nüüd omaette valdkondadeks – matemaatika (Eukleides, Ptolemaios jt); füüsika (Archimedes jt), Ptolemaios pidas kosmose keskkohaks maakera ja koostas maakaardi.

Skulptuuris hakati rõhutama inimisiku välimust, rõhuga tunnetel ja liikumises, ilmus naise (alasti) figuur. Kreeka skulptuuri ilmuvad tohutute mõõtmetega kujud – kolossid (ilmne egiptuse kultuuri mõju).

Filosoofias ei arutletud enam kodaniku vooruste üle, vaid kuidas maailmariigis (kaoses) õnnelik olla ja saavutada hingerahu.

Religioonis kujunesid uut laadi uskumused, ida ja lääne usuliste arusaamade ühinedes algas jumalate samastamine (uskuda võis ka kõiki vanu jumalaid). Religioonist kadusid kodanikkonda ühendavad suured usupidustused, mis asendusid müsteeriumikultustega.

Vaata ka