Hans Oldekop

Hans Oldekop

Hans (Johannes Adalbert) Oldekop VR II/2 ja VR II/3 (26. detsember (14. detsember vkj) 1883 Tallinn – 13. märts 1924 Tartu) oli esimene kutseline eesti ajaloolane.

Haridus

Õppis Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis, mille lõpetas 1903. aastal. Õppis seejärel ajalugu: 1903–1905 Tartu Ülikoolis, 1906 Müncheni ülikoolis, 1906–1908 Leipzigi ülikoolis ja 1908–1909 Viini ülikoolis, kuulates Leipzigi ülikoolis muuhulgas ka Karl Lamprechti loenguid.

Kaitses doktorikraadi 1909. aastal Viini ülikoolis väitekirjaga eestlaste ja soomlaste ristiusustamisest ("Die Anfänge der katolischen Kirche bei den Ostseefinnen. Eine Untersuchung über die Formen der religiösen Expansion im Mittelalter"). Pärast seda täiendas end veel Helsingis, Varssavis ja Kiievis.

Esimeses maailmasõjas

Suunati Esimese maailmasõja ajal Pauli sõjakooli, kus õppis 1916. aasta oktoobrist kuni 1917. aasta maini. Lipnik alates 1917. aasta maist.

Oli seejärel nooremohvitser Leedu kaardiväe tagavarapolgus.

Tuli 1917. aasta detsembris Eestisse ja teenis Haapsalus olevas 1. Eesti polgus, kus oli algul 10. roodu nooremohvitser, seejärel 1918. aasta veebruarist aprillini 3. roodu nooremohvitser ja polgu adjutandi abi.

Ülendati 1918. aasta märtsis alamleitnandiks (aukraad nimetati novembris 1922 ümber nooremleitnandiks).

Vabadussõjas

Oldekop osales Vabadussõjas alates 23. novembrist 1918 1. jalaväepolgu ohvitseride rühmas ja 1918. aasta detsembrist 1. Tallinna kaitsepataljonis.

Määrati 27. detsembril 1918 laiarööpmelise soomusrongi nr 3 dessantroodu – 3. rühma nooremohvitseriks. 1919. aasta jaanuarist sai temast dessantroodu 3. rühma ülem ja 1919. aasta veebruarist dessantroodu ülem.

1919. aasta märtsist laiarööpmelise soomusrongi nr 3 dessantpataljoni ülem. 1919. aasta juunist dessantpataljoni 2. roodu ülem ja 1919. aasta augustist taas dessantpataljoni ülem.

Sai 23. jaanuaril 1919 (Elva all) Kirepi kõrtsi juures ja 20. märtsil 1919 (Antsla all) Sõeru metsavahimaja juures raskelt haavata ning 28. juulil 1919 Kirde-Lätis põrutada.

Osales lahingutes Punaarmee vastu Viru rindel, Lõuna-Eestis, Lätimaal ja Pihkva rindel.

Vabastati teenistusest septembris 1919.

Erialane karjäär

Eestikeelse Tartu Ülikooli avamisel 1. detsembril 1919 sai Oldekopist üldajaloo professor, kelleks ta jäi kuni oma surmani.

Tema ja Arno Rafael Cederbergi eestvedamisel rajati Akadeemiline Ajaloo Selts. Seltsi eestvõttel asutatud Ajaloolises Ajakirjas avaldas Oldekop oma lemmikteemat – keskaega – puudutavaid artikleid (vt teoseid).

Oli Akadeemiline Ajaloo Seltsi, Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Kristliku üliõpilasühingu ja Tartu Vabaduse Risti Vendade Ühenduse liige.

Teoseid

• 1912. Die Anfänge der katholichen Kirche bei den Ostseefinnen. Reval: F. Kluge
• 1923. "Läti Hendriku rahvuse küsimus". Ajalooline ajakiri 1: 11–16
• 1923?. "Mõned kriitilised märkused uuema kirjanduse kohta Läti Henriku üle". Ajalooline ajakiri
• 1923. "Oswald Spengleri ajaloo morfoloogia". Ajalooline Ajakiri 3: 81–82

Tunnustus

• 21. veebruar 1920 – Vabadusristi 2. liigi 3. järk
• 24. august 1920 – Vabadusristi 2. liigi 2. järk
• 27. juuli 1921 – tasuta maa normaaltalu mõõdus

Isiklikku

Tema vennad oli hüdroloog Evald Oldekop, vandeadvokaat Voldemar Oldekop ning arst Arnold Oldekop.

Kirjandus

• Pärtel Bauman. "Professor Hans Oldekop †". Postimees nr 73, 15. märts 1924. Lk 2
• Matmine Tallinna Kopli kalmistule 18. märtsil 1924. Kaja nr 76, 19. märts 1924. Lk 1
• Arno Rafael Cederberg. Hans Oldekop. Ajalooline Ajakiri III-IV, 1924-1925
• "Palja käsi kuulipilduja vastu. Prof. dr. Hans Oldekopi kangelastegu Vabadussõjas. Kui kaines ja tasakaalukas õpetlases ärkab sõjasangar". Esmaspäev nr 7, 18. veebruar 1939. Lk 8
• Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo. "Eesti Vabaduse Risti kavalerid". Vabadussõja Ajaloo Selts, Viljandi Muuseum. Viljandi 2016

Vaata ka

• Jaan Jung
• Villem Reiman

Välislingid

• Hans Oldekop Eesti ohvitseride andmekogus