Haapsalu sall

Haapsalu sall (Foto: Eesti Rahva Muuseum)

Haapsalu sall (ka Haapsalu rätik, Haapsalu rätt) on pitskoeline peenvillane rätik.

Haapsalu sallide kudumine algas 19. sajandil Haapsalus. Sellest käsitööliigist on saanud Eesti rahvakultuuri osa ja sadakonna inimese elatusallikas.

Haapsalu sall koosneb kolmest osast: peenekirjalisest keskosast koos poordiga ning eraldi külge õmmeldud äärepitsist.

Salli lõngad

Et sall oleks eriti õrn ja pehme, kedrati 19. sajandil salli lõng talle seljavillast. Hiljem toodi lõnga nii Inglismaalt, Rootsist kui ka Lätist.

Tavaliselt kootakse sall pehmest kahekordsest peenvillasest lõngast (28/2–32/2). Vähem kasutatakse ühekordset maavillast lõnga (8/1 või 10/1) ja peenikest meriinolõnga, mille vorm ei püsi nii hästi kui peenvillasel lõngal. Keskmiselt arvestatakse ühe salli kohta 70–100 g lõnga, kuid see varieerub olenevalt kasutatavast mustrist.

Haapsalu salle on läbi aegade kootud peamiselt valgest lõngast, kuid kasutatud on ka naturaalset halli ja musta lõnga. Tänapäeval kootakse ka erksamat värvi salle, näiteks 2012. aastal kingiti Helsingi mardilaadal Eesti juurtega soome kirjanikule Sofi Oksanenile käsitöömeistri Pille Källe kootud lilla Haapsalu sall. Siiski pole erksad värvid Haapsalu salli puhul nii laialdaselt levinud kui traditsioonilised värvid.

Töövahendid

Kudumiseks on hea kasutada lühikesi puuvardaid, mille otsas on nupud. Tänapäeval on levinud bambusvardad. Tavaliselt kootakse varrastega nr 3–3,5 ja mõnel juhul ka nr 4, aga see sõltub kuduja kudumistihedusest. Arvestada tuleb, et kudumi lõpptulemus peab jääma õrn, hõre ja pehme.

Silmuste ülesloomiseks on hea kasutada 1–1,5 võrra jämedamaid vardaid, mis tagavad, et salli serv venitamisel korralikult venib.

Valmis sall pestakse soojas seebivees, muljutakse ja loputatakse. Lõppviimistluseks venitatakse sall reguleeritavale salliraamile keskmise pinge alla, seega läheb vaja ka salliraami.

Salli välimus

Haapsalu sall on alati ristkülikukujuline. Salli mõõtmed on suhtega 1 : 3. Salli kootakse kahes osas: põhimustriga keskosa, mida ümbritseb ripskoes äär, ja eraldi juurde kootud äärepits, mis õmmeldakse hiljem sallile külge. Pärast seda pestakse sall käsitsi ja venitatakse. Kõige üldkasutatavamad mõõtmed on järgmised: laius 60–70 sentimeetrit, mis on umbes 115–140 silmust, ja pikkus 170–180 sentimeetrit (220–230 ripsirida).

Salli mustrit tehes tuleb arvestada järgmiste nõuetega.

• Salli külgedel on ripskoes äär ehk 4 + 4 silmust.
• Üla- ja allservas on 3 ripsirida ehk 3 + 3 rida.
• Kootakse ainult tingmärke, s.t tühjade ruutudega ei arvestata.
• Kui skeemis pole märgitud pahempidist rida, siis peab teadma, et vaikimisi kootakse see alati pahempidi tagasi.
• Rea alguses 4 silmust ja rea lõpus 4 viimast silmust on alati parempidi.

Mustri arvutamise skeem on järgmine: 4 ripssilmust + mustri vasak pool + mustri keskosa nn korda + mustri parem pool + 4 ripssilmust

Ajalugu ja legendid

Haapsalu salli kudumise tekkeloos on mitu legendi. Ühe legendi järgi alustati salli kudumist Vormsil, teise legendi järgi levis salli kudumine pärast ühe Noarootsi perekonna kolimist Haapsallu. Haapsalu salli teadaolev ajalugu ulatub 19. sajandi esimesse poolde, mil toimus linnastumine. Ajal, kui mehed olid merel, muutus kudumine perekondadele väga oluliseks lisasissetuleku allikaks. Samuti soovisid talupoegade ja käsitööliste naised endale head teenimisvõimalust linnas.

Suurem nõudlus sallide järele tekkis 19. sajandi keskpaigas, kui väikelinnas avati mudaravilad. Kuurort kogus kuulsust, mistõttu kasvas hoogsalt suvitajate arv. Haapsalu külastasid paljud rikkad Peterburi ja Moskva kõrgaadlikud, sealhulgas Vene keisri perekond. Legendi järgi kingiti Vene keisrinnale imepeen sall, mis mahtus ära Kreeka pähkli koorde. Arvatavasti said Haapsalu naised rätikute ja sallide kudumiseks inspiratsiooni koos aadlidaamidega Haapsallu jõudnud Orenburgi ja Pensa rätikutelt. Tänu supelsakstele kasvas nõudlus pitssallide järele peale Peterburi ja Moskva ka paljudes Euroopa pealinnades.

Algul oli suure räti ülesanne kandjat külma eest kaitsta, kuid ajaga muutus esmatähtsaks salli välimus ja ilu, mitte soojus. Koos suvituslinna arenguga ja külastajate arvu kasvuga tekkis sallide järele vajadus ka talvel. Nõudlus sallide järele kasvas, sallid muutusid aja jooksul aina õhulisemaks ning kudujad pidid välja mõtlema üha uusi keerukamaid koekirju, et vastata turu ootustele ja oma kaupa võimalikult hästi müüa.

Peale naiste kudusid salle ka lapsed, tavaliselt alustati juba 7–9-aastaselt. Töökamad perekonnad suutsid talve jooksul valmis kududa 70–80 rätikut.

Esimese maailmasõja ajal nõudlus rätikute järele vähenes, kuid Eesti Vabariigi algusaastail elavnes taas.

Haapsalu rätikuga on osaletud New Yorgi ja Berliini maailmanäitustel, kus salli kuulsus kasvas veelgi ja tellimusi esitati aina enam. Tekkisid ettevõtjad – kudumismeistrid. Neist üks tunnustatumaid oli Anette Martson, kellele kudus 50 käsitöölist. Teine tuntuim oli preili Grünewald Saksa ringkonnast, kellele kudus samuti mitukümmend naist. Nende toodang läks peamiselt Saksamaale.

Meistrid jagasid oma oskuseid õpilastele ja ka Haapsalu kodumajanduskoolis õpetati räti kudumist.

Teise maailmasõja ajal jäi salli kudumine soiku. Taas muutus salli kudumine populaarseks 1960. aastatel. Kui käsitsi ei jõutud enam kududa, siis kooti salli keskosa masinaga ja äärepits käsitsi. Masinaga kudumise tõttu läksid salli mustrid lihtsamaks ning mõõtmed väiksemaks.

1966. aastal alustas tööd rahvakunstimeistrite koondis Uku. Algatati uuesti sallide käsitsi kudumine, mille eestvedaja oli Leili Leht, kes oli Haapsalu 8-klassilise kooli käsitööõpetaja. Tänu talle alustasid tööd 70–80 naist. Nii jõuti tagasi vanade traditsioonide juurde, st salli sisse kooti ka nuppe. Nupud tõendasid, et sall ei ole masinaga tehtud. Salle kooti kindlate reeglite alusel: iga salli kaal ja mõõdud olid täpselt määratud, neid kontrolliti pidevalt.

Haapsalu Käsitööselts

Haapsalus loodi 1992. aastal Haapsalu Käsitööselts, kus vanu käsitöötraditsioone on jätkanud uue põlvkonna sallikudujad. 1997. aastast on seltsi algatusel korraldatud Haapsalu sallipäevi ning aastast 1999 Haapsalu salli kudumise võistlusi, mis kestavad tänini. Huvilistel on võimalik võistelda salli kirja kudumises.

Haapsalu Käsitööseltsi abil andis Linda Elgas 2001. aastal välja kogumiku "Haapsalu rätikud", kus on kirja pandud 20 mustrit koos näidisfotodega. Linda Elgas on kudunud üle 1000 Haapsalu rätiku ja salli ning oma oskusi õpilastele edasi andnud. 2001. aastal tunnustas Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit Linda Elgast pärandihoidja tiitliga – teda peeti ja peetakse Haapsalu salli kudumistraditsioonide alalhoidjaks. Linda Elgast tuntakse kui Haapsalu räti grand old lady't. Oma kogemusi annavad huvilistele edasi ka Aime Edasi, Helmi Mändla ja Viivi Palmiste.

Haapsalu Käsitööselts tegutseb Haapsalu Pitsikeskuses. Tänu Linda Elgase ja Aide Leit-Lepmetsa tööle tegutses Haapsalus 2003.–2013. aastal Rätikumuuseum. Just nende kodanikualgatus viis ka Haapsalu Pitsikeskuse sünnini. 2014. aastal loodud pitsikeskus on käsitöökeskus, kus asub Haapsalu pitside püsiväljapanek. Näitusel eksponeeritu pärineb laiast ajavahemikust, näiteks võib leida nii 1974. aastal kui ka 2015. aastal kootud kleite. See annab ülevaate, kuidas on Haapsalu sallide ja rättide mustreid ning pitse kasutatud esemetel. Sallide ja rättide valmistamisega saab tutvuda paljudes töötubades ja käsitööüritustel.

Haapsalu Pitsikeskus eksponeeris Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise puhul kingitusena 100 sallimustrit. 100 mustrit kinnitati paneelkardinatele ja mustrid jaotati paneelide haaval teemadesse – nimelised, ajaloolised. Kõikide mustrite jaoks kasutati samasugust lõnga.

Teoseid

2009. aastal ilmus Saara Kirjastuses Aime Edasi ja Siiri Reimanni raamat "Haapsalu sall", mis samal aastal ilmus ka inglise keeles ("The Haapsalu Shawl"). 2011. aastal ilmus Saara Kirjastuses samade autorite raamat "Haapsalu rätt".

Tunnustus

Haapsalu sallide ja rättide kudumine on kantud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Haapsalu Käsitööseltsi meistritele on antud märk "Tunnustatud Eesti käsitöö".