Eesti mütoloogia

Eesti mütoloogia on eesti rahvapärimuses sisalduv müütide ja nende elementide kompleks.

Eesti mütoloogiast on üsna vähe andmeid, kuna eesti rahvapärimust hakati laialdaselt koguma, talletama ja uurima alles 19. sajandil, kui kooliharidus ja teaduslik maailmapilt olid mütoloogia elemendid tõrjunud vaimse kultuuri ääremaadele. Samas oli romantismi ja rahvusliku ärkamise ajastu kultuuritegelastel tugev kiusatus anda eestlastele antiikkultuuridega võrreldav jumalate ja kangelaste panteon.

Pseudomütoloogia

Kristjan Jaak Peterson tõlkis Christfried Gananderi "Mythologia Fennica" (1785) rootsi keelest saksa keelde ning seda materjali kasutas hiljem Friedrich Robert Faehlmann oma kunstmüütide loomiseks. Samas on Uku Masing oletanud, et mõni Faehlmanni müüt (näiteks "Koit ja Hämarik") võib mitte olla kunstlik, vaid põhineda tõepoolest ajaloolisel ainesel. Faehlmanni kunstmüütidest on tuntud näiteks keelte keetmise lugu. Pseudomütoloogiat arendas tugevalt ka Friedrich Reinhold Kreutzwald, kelle eepos "Kalevipoeg" põhineb osalt küll autentsel rahvaluulel, kuid osalt ka soome motiivide töötlustel nagu laulujumal Vanemuine, soome Väinämöise edasiarendus, ning ka Kreutzwaldi rahvusromantilisel omaloomingul. Eesti kunstmütoloogia levikule aitasid kaasa ka ärkamisaegsed autorid nagu Carl Robert Jakobson oma koolilugemikega. Hulgaliselt kunstmütoloogia töötlusi ilmus Eesti Vabariigi aastail, kuid esimese lainega võrreldavat jälge see ei jätnud.

Mütoloogilised olendid

Piksepapilt Vihtla Jürgenilt üles kirjutatud "Pikse palve" Johann Gutslaffi 1644. aastal Tartus ilmunud teoses "Kurtzer Bericht und Unterricht Von der Falsch-heilig genandten Bäche in Lieffland Wöhhanda" ("Vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal")

• Kidur
• Kiru
• Koerakoonlased
• Külmking
• Libahunt
• Maa-alused
• Maaema
• Tuulispask (Matthias Johann Eiseni järgi)
• Vanapagan
• Haldjad

Enne ristiusustamist oli eesti rahvausundi peamiseks tunnuseks pluralism, mis avaldus usus haldjatesse ja vaimudesse. Eestlastele oli iseloomulik anda vaimudele ja haldjatele elustamiseks eri loodusvaldkondi ning neile ka annetusi tuua. Näiteks viidi annetusi metsahaldajale, et metsa marja- ja seenesaak oleks hea. Seda nimetatakse animistlikuks elava looduse usuks. Valdavalt olid eestlaste vaimud ja haldjad vaimsed olendid, kuid leidus ka erandeid.

Eranditeks on jumalad Metsik, Peko ja Tõnn ning müütilised olendid, näiteks kratt ja näkineitsid.

Näkineitsi

Näkke kirjeldatakse kui kauneid, heledate pikkade juustega naisterahvaid. Nad elavad nii meres, jõgedes kui järvedes. Ilusatel suveõhtutel istuvad näkid veekogu äärsele kivile, laulavad imeilusa häälega laulukesi ja kammivad kuldkammiga oma pikki juukseid. Vahel kirjeldatakse neid ka kannelt mängimas ja laulmas. Näkid ilmutavad end heledais riideis noorte neiudena, lapsega naistena, väikeste tüdrukutena või loomadena. Loomadest kas helehalli või valge hobuse või vasikana.

Matthias Johann Eisen

Inimesena näkid end teistele ei näita. Loomana aga lähevad nad veest välja laste juurde, lasevad end paitada ja endile selga ronida, et lapsi kergemini vette meelitada. Kuigi inimkujul on näkid tavaliselt võrdlemisi arad, siis vahel meelitavad nad inimesi enda juurde vette ning seejärel uputavad nad. Arvatakse, et eriliselt ohustatud on näkkide poolt noormehed, keda neiud üritavad enda juurde vette saada. Selle kohta on kaks peamist seletust. F. R Kreutzwald kujutab oma jutustustes näkineidu kui üksikut veealust hinge, kes ilusat noormeest endale seltsi tahab. M. J. Eisen aga kirjeldab näkke kui kurje hingi, kes tahavad noormehi vette meelitada, et neile õnnetu armastuse või pettumise eest kätte maksta. Mõningates jutustustes on täheldatud ka näkineiu püüdu nutva lapsena inimesi enda juurde vette kutsuda. Kui aga keegi näki nime paljastab või Jumala nime suhu võtab, pageb näkineid kiiresti vette tagasi.

Näkkide jaoks on maagiline päev jaanipäev, mil nad ilmutavad end ka öösel. Näkineitsiteks saavad noored neiud, keda on uputatud või kes end õnnetu armastuse või pettumise tagajärjel uputada on püüdnud.

"Igal Jaani õhtul tulnud üks kena neiu kuni õladeni mere veest välja. Nutnud suure häälega ja palunud ennast peastma tulla. Mitu meest hüpanud vette ilusat tüdrukut ära peastma. Saanud nad aga vette hüpanud, kadunud nad vette. Ainult mõne päeva pärast uhtunud laened noorte meeste kehad kaldale. Viimaks saanud igaüks aru, et kena neiu keegi muud ole kui näkk. Rahvas arvanud, et vee neitsi noorte meeste hinged enesele peiuks võtnud, laened aga kehad kaldale toonud."

Metsavana

Metsavana kutsutakse veel ka metsahaldjaks ja halliks meheks. Teda kujutatakse suure kehaehitusega pika vana mehena, kelle silmad on elutarkust täis. Metsahaldja peakatteks on kõrge kasetohust kübar, nägu katab valge puusamblaga läbikasvanud habe ning ta keha katavad kuusekorba moodi kuued ja püksid, jalas on mehel kasetohust saapad. Olenemata oma suurest east on ta väga ergas ja elav ning nooruslik. Ta mõistab nalja ja vahel mängib metsas ekslejatele ka vingerpussi.

Metsavana oskab loomade ja lindude keelt. Tal on metsas võim kõige üle. Tema on otsustajaks, kas marjuline leiab metsast palju marju ja seeni ning kas jahimehi ootab hea saak. Metsahaldjas võib halva käitumise korral inimese metsa ära eksitada, või austusega metsa suhtumise puhul eksiteelt päästa. Mees hoiab silma peal sellel, et looduses liikujad metsale liiga ei teeks ning hoiab kõike tasakaalus. Halvad inimesed ei jää karistamata ning head ei jää tänuta.

"Poisikesepõlves olime Kongimetsa metsas vastu Vara piiri puid raiumas. Vanemad mehed käisivad õhtu Sirkavere kõrtsis, tulivad säält metsa tagasi löövi juurde. Üks poiss oli, see alati hirnus täku viisi. Hakkas see õhtu jälle hirnuma. Sai mõne voori hirnunud, kui korraga täkk alt metsast vastu hirnus. Mida enam ta talle vasta hirnus, seda ligemalle hirnumine tuli, ja kui viimati poiss tule ääres hirnus, siis hirnuti õige koleda häälega vasta, nõnda et maa kohe põrus – siis ehmatasid mehed ära, igaüks katsus aga, et löövi sai tahaotsa minna. Mina, vaene, jäin etteotsa teiste jalgade pääle. Kes poisikest veel taha laskis! Mõned olid läätseleent keetnud, see oli löövi taga. Hommiku leidsime aga, et üks kärnkonn oli leemepadas kui üks viisk. Mõne aasta pärast läksime ühel neljapasel päeval ühe teise mehega Vara metsa kodarapuid vargile. Teine mees raidus kaks loogapuud sääl maha, mina leidsin ühe kaheharulise saare, raidusin selle maha. Tüvikust oli nii, arvata, viie paku pikkus, ja võtsin selga ja hakkasin tulema. Siis oli üks hirmus hääl, nõnda et maa põrus, aga seda aru ei saanud, mis hääl see oli, aga nõnda kõvast, et mets rõkkas. Siis pistsime jooksma. Kui me piiri pääle saime, siis oli mul kui pangega vett kaela visatud, särk oli märg kui vesi, aga tänapäävani ei kanna süda enam sinna kohta minna." 

Tulihänd ja kratt

Tulihänna sünonüümiks kasutatakse üldjuhul ka kratti, kuid leidub ka lugusid, kus tulihänd ja kratt omavad erinevat tähendust. Peamiseks erinevuseks sellistel juhtudel on see, et tulihänd on inimene, kes on varga kommetega ja võimeline muutuma tulejutiks, kratt aga on inimese tehtud vara kokku ajamiseks mõeldud tegelane. Paljudes juttudes aga ei tehta tulihänna ja krati vahel mingit vahet.

Tulihändasid kujutatakse enamjaolt inimestena, kes on võimelised punasteks tulejugadeks muutuma ja naabertaludes varastamas käima. Muutumiseks kasutavad vargakommetega inimesed toa nurgas lebavat kivi, mida nuusutades nad tulihändadeks moonduvad. Sellisel juhul seostataksegi tulihända rohkem inimese kui üleloomuliku olendiga ning pererahvas, kes ise on endale tulihänna muretsenud, annab talle ka putru süüa. Tavaliselt kirjeldatakse tulihända tumedas riietuses, habemega, kukesulega musta kübaraga mehena.

Kratti seevastu seostatakse pigem inimese loodud olendina, kellel puuduvad inimlikud omadused. Krati tegemise kohta on üpris detailseid õpetusi. Kõige levinum neist on see, et kratt tuleb teha kolmest vanast raaguviheldud saunavihast, need luuavarre ümber siduda, hõõguv süsi südameks panna ja kõige pimedamal ja pilvisemal täiskuu-neljapäeva ööl kolme tee ristil vanakuradiga leping sõlmida. Lepingu sõlmimiseks tuleb krati hõõguvale südamele kolm tilka enda verd poetada. Jällegi, erinevates tekstides on õpetused erinevad, mõned neist väidavad, et kõige õigem krati tegemise aeg on iga kuu kolmanda neljapäeva ööl ning et kolme tee ristumise asemel tuleb rituaal viie tee ristumise kohas läbi viia.

Kratti kirjeldatakse kui üleloomulikku pool inimest, pool looma. Tal on tavaliselt punane habe ning kratile peab kogu aeg tööd andma, et too peremehele kallale ei läheks ning teda endaga vanapagana juurde maa alla ei viiks. Kratist lahtisaamiseks tuleb anda elukale anda töö, millega too hakkama ei saa, näiteks liivast köie tegemine.

"Korra jäänud vaene sant ühte talusse öömajale. Ööse kuulnud sant kobistamist, härganud ülesse ja näinud, et kõik majarahvas üksteise järele taha nurka läinud, seal halli kivi nuusutanud ja siis tuhknai! laest välja lennanud. Kui kõik ära kadunud, tõusnud sant maast ülesse, sidunud ennast jalgu pidi taari astja külge kinni ja läinud ka kivi nuusutama. Oh sa pala silk! Nii pea kui sant nuusutanud, lennanud ta taari astjaga tükkis laest välja ja otse kohe teise talu aita teistele järele. Teised ajanud parajasti kotte vilja täis, kui sant taari astjaga mürinal, kolinal järele tulnud. Üks seal olija ütelnud: "Tasa, tasa, suure tasi mees! Sa viid korraga palju ära ja jätad jälle maha, kust kinni ei saa!" Need talurahvas olnud tulihännaks käijad ja vedanud nõia kivi abil teiste aitadest vilja kokku." 

Luupainaja

Luupainaja, ka tallaja, on nimetatud selle järgi, kuidas ta inimestele, aga ka loomadele kahju teeb. Nimelt käivad tallajad öösiti oma ohvrit painamas. Nad rõhuvad oma ohvri keha, nii et too ei saa liigutada. Selline rõhumine ja piinamine paneb ohvri kõvasti higistama ning ärgates liikmed värisema ja südame peksma. Vanarahvas arvas, et pikaaegne painamine võib surma tuua. Tallajad ei käi ainult inimesi piinamas, vaid üritavad ka tööloomade jõudu oma rõhumisega nõrgendada.

Luupainajaid kirjeldatakse väga erinevalt. Enamikus juttudes on öeldud, et tallajad ilmutavad end noore naisena, kuid ei pelga ära ka vana naise ja vana mehena ilmumisest. Samuti on loomadega – luupainajaid kirjeldatakse nii mustade kassidena, hobustena, koertena jne. Ka esemetena on luupainajat kirjeldatud, esemetest ennekõike hanesulena.

Tallajast vabanemiseks on mitu moodust. Lihtsaim neist on suure varba liigutamine. Nimelt arvati, et kui tunned luupainajat end rõhuvat, tuleb suurt varvast liigutada ning siis tallaja põgeneb. Teiseks levinud võimaluseks oli tule põlema panemine, valgust pidavat luupainajad kartma. Arvatakse, et kui inimene pahema külje peal magab, ei saa luupainajad talle külge hakata.

"Kord käinud ühel loomal luupainaja. Küll katsunud looma peremees luupainajat iga viisi eemale peletada, aga pole kuidagi võinud. Läinud targa juurest abi otsima. Tark õpetanud: "Pea talli uks lahti. Kui loom röökima ja trampima hakkab, siis vaata ruttu ukse tagant, kes tallis on. Seda peksa siis hästi!" Mees läinud koju. Jäänud talli ukse taha valvama. Äkitselt hakanud loom trampima ja röökima. Mees vaadanud talli ukse tagant ja näinud musta kassi looma seljas. Mees võtnud piitsa ja peksnud kassi koledal kombel. Kass karjunud hirmsasti. Viimaks tüdinud mees peksmisest ära ja jätnud järele. Must kass kadunud silmapilk. Sest ajast saadik pole luupainaja enam looma peale tulnud."

Haigused

Eestlased on läbi aegade nn andnud hinge ja keha ka erinevatele haigustele. Põhiliselt selgitatakse rahvajuttudes kuidas neid haigusi vältida, petta või neist vabaneda. Peamiselt kasutatakse haiguste vältimiseks vett, kas siis haigete eraldamist tervetest inimestest vee abil, näiteks rabasaartele saates, või küladevaheliste jõgede ja ojade pealt purrete eemaldamisega, nii ei saa haigus küladevaheliselt levida. Haigustest pääsemiseks on oma osa maagilisel arvul – numbril seitse. Tuleb siis kas haiguse tekitajat seitse aastat vangis hoida või seitsme köiega kinni siduda. Levisid ka erinevad rituaalid, mille täitmine pidi aitama haigusi petta, nendes rituaalides oli oma osa kadaka ja – pihlakaokstel.

Katk

Katk, nagu ka paljud teised mütoloogilised olendid Eesti rahvapärimusest, suutis enda olemuse varjamiseks võtta nii looma kui inimese kuju, vahel isegi mõne asja välimuse. Kõige sagedamini kujutatakse katku koera või musta kassina. Asjadest kaheharulise hargina, millel mingit muud otstarvet pole, puupaku või kasevitsana. Arvati, et kuhu taresse katk ükskõik millisel kujul sisse pääseb, seal surevad kõik musta surma.

Katku petmiseks oli oma rituaal. Tuli ööseks magamisase põrandale teha, endale valge lina peale laotada ja kimp marjadega kadakaoksi pea alla panna ning mitte liigutada ja häält teha, kui öösel keegi tuppa tuleb. Katku peatamiseks lõhuti ära üle ojade ja jõgede viivad purded, sest oli teada, et haigus üle vee ei liigu. Et aga ikkagi ojast üle saada võttis haigus vahel vaeslapse kuju ja nuttis jõe ääres, et mõni hea inimene teda üle aitaks.

Katkust lahtisaamiseks usuti, et tuleb kaheharulise hargi üks haru maha raiuda ja järve heita ning selle asemele pihlaka küljest üks hästi kõver ja äbarik oks võtta, ära koorida ja äramurtud haru asemele panna. Selle peale pidavat katk külast lahkuma, inimesena komberdades, ühe jala asemel hele puujalg. Arvati, et kui katk ära tuntakse on ta võim murtud.

"Vanasti, kui must surm ehk katk maal möllas, siis ei pääsenud ta igalt poolt veeojadest üle, sest kõik purded olivad ära lõhutud, et takistada katku teise külasse minekut. Korra oli teda nähtud musta kassina ringi jooksvat, ükskord oli ta lihtsa kasevitsana seisnud ukse ees ja ootanud, et keegi majakondsetest toast välja tuleks, et siis inimeste jalgu jääda, kus ta tuppa visatakse, sest tema enda jõud oli uste tõukamiseks liiga kasin. Teine kord oli ta Mareta soone taga haledalt palunud heldeid inimesi, kes aitaks teda üle veesoone, et tema kui vaeslaps ja paljasjalgne ei saa ise sellega hakkama, kuid veel koidu ajal oli katkukisa kuulda. Veel üks teine kord nähti teda metsanurga küla poole liikuvat, kuni ta jällegi põrkas veesoonega kokku, kust tema kisa kuuldi veel teise päeva õhtul. Kuid kolmandama päeva hommikul ei häälitsenud ta enam, külm oli ta ära võtnud. Sellest ajast peale kadus katk meie maalt ära. Kohal, kus katk halises, asutati hilisemal ajal talu, mida nimetatakse tänapäevani Katku taluks. Mareta veesoonik on veel käesoleval ajastul olemas Vohnja vallas ja on suure ja väikese Kõrveküla vahel kevadeti ja sügiseti õige paljuveeline ojakene, kuid vanasti oli ta peaaegu läbipääsmata." 

Hall tõbi

Halli tõbe kutsuti ka hallataadiks või külmaks tõveks. Teda kujutati pika habeme ja kõverate jalgadega vanataadina või isevärki olevustena, kes olid nagu koerad või härjapõlvlased. Muutsid ennast samblatükikeseks, mis laepalgi küljest lahti pudenesid ja toidu sisse kukkusid, või õlekõrreks taina sees, läksid inimese sisse ning salvasid seestpoolt.

Külmtõvest lahtisaamiseks oli mitu võimalust. Võis kasutada kooritud pihlakaoksa, millega see koht majas, kust hall tõbi sisse sai, kinni panna. Teiseks võimaluseks oli kübe kotti püüda, kott seitsmekeermelise kanepinööriga kinni siduda ja nöörile seitse salasõlme peale teha. Nagu ka katk sai halltõvest pääseda vee abil, nimelt ei pidavat ka see haigus üle vee levima.

"Kord ennemuiste läinud külmtõbi ühte talusse varitsema, kuidas seal saaks inimeste sisse pugeda ja neid ära tappa. Perenaine sõtkunud parajasti leiba. Külmtõbi pidanud nõu, kuidas saaks perenaise sisse minna. Seal tulnud temale hea nõu; ta muutnud enese õlekõrreks ja läinud leivataigna sisse; seal hakanud ta perenaise käe külge. Et perenaise käed mõlemad taignased olid, seepärast võtnud ta hammastega õlekõrre käe küljest ära ja sülitanud ta maha. Selle ajaga pugenud külmtõbi perenaise sisse ja surmanud ta ära."

Jumalad

Eestlastele on väga olulised olnud ka jumalad. Neile toodi annetusi, et saada head viljasaaki ning et karjaga oleks kõik hästi. Allpool on ülevaade tähtsamatest Eesti jumalatest.

Metsik

Metsik toob õnne viljale ja karjale. Nime on ta saanud sõna "mets" järgi. Arvati, et Metsik oli paha vaim, kes elas metsas ja valitses karja üle. Kuid tegelikult tuleks Metsikut pidada ikka heaks vaimuks.

Ta on jumal, kes tehakse igasse talusse ise. Vastlapäeval meisterdatakse õlgedest ja takkudest teiba otsa mehe kuju. Talle pannakse õlgadele vana kübar ja ümber riputatakse inimese kuub. Järgmisel aastal tehakse sellest samast mehekujust naisterahva, pannes talle pähe vana valge tanu ja riputades õlgadele naisterahva kuue. Seejärel viiakse jumal õhtuhämaruses välja ja riputatakse puulatva.

Peko

Pekot arvatakse alguse saavat viikingitest. Setu rahvausundis on Peko viljakusjumal, mida esindas puust, mõnel pool ka vahast inimesekuju. Kuju liikus aastast aastasse erinevasse talupidamisse.

Puust Peko kuju

Peko auks peeti kaks korda aastas pidustusi. Pärast kevadist külvi leidis aset kevadine pidu, millest võtsid osa peremees ja perenaine, kuid sügisesel peol osalesid ainult mehed. Peko järgmine talust talusse liikumine otsustati sügisesel peol. Õhtul kogunesid mehed peo korralduspaika ja sõid igaüks oma leivakotist, pöörates teiste poole selja. Seejärel paluti Pekolt kaitset oma talule, viljale ja karjale. Seejärel tõmmati veriliisku. Veriliisk seisnes selles, et mehed jooksid õuele kokku ja hakkasid rüselema ning üksteise eest üle aia hüppama. See, kellel esimesena veri lahti, sai järgnevaks aastaks Peko peremeheks. Peko uus omanik, Peko papp, viis kuju koju valge lina sees. Ta võis kogu järgneva aasta Pekot enda kodus hoida ning tema ülesandeks oli korraldada järgmine pidustus jumala auks.

Tõnn

Tõnn on välja kasvanud pühakust Antoniusest, kelle eestlased Tõnniks ümber ristisid. Ta on talukaitsja, eelkõige peeti Tõnni sigade kaitsjaks. Igal talul oli oma Tõnn, ta kas saadi või tehti ise inimesekujulise nukuna, millele elu sisse saamiseks kolm tilka verd peale tilgutati.

Tõnnile ohvrite toomiseks loodi eraldi ohvrialtar – Tõnnivakk. Vakk ehitati kasetohust, peergudest või lihtsalt puulaudadest ning pandi ahju kõrvale või aita varju. Vahel viidi vakk koguni õue puutüve sisse või põllu servale. On teada ka seda, et mõnes piirkonnas pidi Tõnnivakast möödudes sinna raha jätma. Saartel põletati põlluserval seisev vakk koos annetustega ära.

Vaata ka

• toonela ja manala

Välislingid

 Eesti mütoloogia – alliktekstid Vikitekstides

 Eesti uuem mütoloogia – alliktekstid Vikitekstides