Donald Olding Hebb

Donald Olding Hebb FRS (22. juuli 1904 Chester, Nova Scotia – 20. august 1985) oli Kanada psühholoog, kes oli mõjukas neuropsühholoogia alal.

Ta püüdis mõista neuronite funktsiooni õppimisel. Ta tutvustas oma 1949. aasta töös "Käitumise organisatsioon" Hebbi õppimisteooriat. Teda on nimetatud neuropsühholoogia ja neuronaalse võrgustiku isaks.

Elukäik

Donald Hebb sündis Chesteris Nova Scotias ja oli pere neljast lapsest vanim. Ta elas oma vanemate Arthur M. ja M. Clara (Olding) Hebb kodus kuni 16-aastaseks saamiseni.Mõlemad ta vanemad olid arstid. Donaldi ema õpetas teda kodus kuni 8-aastaseks saamiseni. Algkoolis jättis Donald mitu klassi vahele. Ta hakkas 10-aastaselt käima 7. klassis. Küll aga tuli tal mässumeelsuse autoriteedile allumatuse tõttu korrata 11. klassi. Kaks aastat hiljem ta siiski lõpetas kooli.

Donaldi unistuseks oli saada kirjanikuks. Ta astus Dalhousie Ülikooli, et saada romaanikirjutajaks. Pärast kooli oli ta mõnda aega õpetaja enda vanas koolis, siis sai temast farmer Albertas ja pärast seda rändas ta ringi ja töötas Quebecis laboris. Oma rännakute ajal puutus ta kokku Sigmund Freudi, William Jamesi ja John B. Watsoni töödega, mis panid teda kaaluma psühholoogia eriala. 1928. aastal sai temast osalise koormusega psühholoogia magistrant McGilli Ülikoolis. Samal ajal määrati ta Montréali probleemsete õpilaste kooli direktoriks. Ta nägi oma ülikooliaegsete kolleegide Kelloggi ja Clarkiga, kooli olukorra parandamiseks kõvasti vaeva.

1934. aasta algul oli Hebbi elu madalseisus. Abikaasa hukkus autoõnnetuses Donaldi 29. sünnipäeval (22. juuli 1933). Tema töö Montréali koolis läks halvasti, kuna tema innovaatilisust ei hinnatud. McGilli Ülikool keskendus haridusele ja intelligentsusele, kuid Hebb ei olnud enam huvitatud füsioloogilisest psühholoogiast ja oli sealsete eksperimentide metodoloogia osas kriitiline. Ta otsustas Montréalist lahkuda ja kirjutas Robert Yerkesile Yale'is, kus talle pakuti doktoriõppe kohta. Kuid Babkin veenis Hebbi Karl Lashley juurde õppima minema.

1934. aasta juulis läks Hebb Chicago ülikooli Lashley juurde õppima. Ta väitekirja pealkirjaks oli "Ruumilise orientatsiooni ja kohaõppimise probleem". Hebb koos kahe kaasõpilasega järgnes 1935. aasta septembris Lashleyle Harvardi ülikooli, kus tal tuli oma väitekirja muuta. Harvardis uuris ta varajase visuaalse deprivatsiooni mõjusid suuruse ja heleduse tajule rottidel. 1936. aastal omandas ta Harvardis doktorikraadi. Järgneval aastal töötas ta Lashley uurimisabilisena ja Edwin G. Boringu õpetamisabilisena sissejuhatava psühholoogia aines Radcliffe'i ülikoolis. Tema Harvardi väitekiri avaldati ja ta lõpetas ka väitekirja, millega tegi algust Chicago ülikoolis.

1937. aastal abiellus Hebb Elizabeth Nichols Donovaniga ja läks tööle Wilder Penfieldi juurde Montréali Neuroloogia Instituuti. Seal uuris ta ajuoperatsiooni ja -vigastuste mõju inimaju talitlusele. Ta nägi, et lapse aju talitlus võib osaliselt või täielikult taastuda, kui sellest osa eemaldada, kuid samasugune kahjustus täiskasvanutel võib olla palju kahjulikum, isegi katastroofiline. Sellest tuletas ta välise stimulatsiooni juhtiva rolli täiskasvanute mõtlemisprotsessides. Ta tõestas, et stimulatsiooni puudumine põhjustas alatalitlust ja vahel isegi hallutsinatsioone. Hebb suhtus kriitiliselt Stanford-Binet ja Wechsleri intelligentsustestide kasutamisse ajuoperatsiooni läbinud patsientidel. Need testid loodi mõõtmaks üleüldist intelligentsust, kuid Hebb uskus, et testid tuleks koostada moel, mis võimaldab mõõta spetsiifilisemaid ajukirurgia mõjusid patsiendile.

Koos N. W. Mortoniga lõi ta täiskasvanute arusaamise testi ja pildianomaaliatesti. Kasutades Pildianomaalia testi pakkus ta esimest korda välja, et parem temporaalsagar on seotud visuaalse äratundmisega. Lisaks tõestas ta, et suurte frontaalsagara osade eemaldamisel oli väike mõju intelligentsusele. Hebb veendus, et frontaalsagaratel on instrumentaalne roll õppimisele vaid varases elus.

1939. aastal asus ta õpetama Queen'si ülikoolis. Selleks, et testida oma teooriat frontaalsagarate rolli muutumisest elu jooksul, kavandas ta koos Kenneth Williamsiga Hebbi-Williami labürindi rottidele. Seda meetodit on hiljem kasutatud paljudes loomade intelligentsust mõõtvates uuringutes. Hebb kasutas labürinti testimaks, erinevatel arenguastmetel pimestatud rottide intelligentsust. Katsed näitasid, et varastel kogemustel on püsivad mõjud probleemilahenduse võimele täiskasvanud rottidel. Sellest sai üks peamisi arengupsühholoogia printsiipe.

1942. aastal läks ta tagasi Orange Parki Floridas, et töötada jälle koos Karl Lashleyga. Ta uuris primaatide käitumist ja töötas välja emotsionaalsuse teste šimpansitele. Katsed olid mõnevõrra ebaedukad, kuna šimpanside õpetamine osutus raskeks. Seal töötamise jooksul kirjutas ta teose "Käitumise organisatsioon: neuropsühholoogiline teooria", millest sai läbimurdeline raamat, mis seadis esikohale teooria, et ainus käitumise seletamise viis on vaadata käitumist aju talitluse kaudu.

Hiljem naasis ta McGilli ülikooli, kus temast sai psühholoogia professor ja osakonna juhataja. Seal töötas ta jälle koos Penfieldiga ning tema õpilasteks olid teiste hulgas Mortimer Mishkin, Haldor Enger Rosvold ja Brenda Milner, kes jätkasid tema ja Penfieldi varasemaid töid inimaju kohta.

Tema naine suri 1962. aastal. 1966. aastal abiellus Hebb Margaret Doreen Wrightiga. Hebb jäi McGilli ülikooli kuni pensionile jäämiseni 1972. aastal ja töötas ka pärast seda mõne aasta emeriitprofessorina.

Tunnustus

• Hebb oli Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) liige ja 1960. aastal ka president.
• Ta võitis APA Distinguished Scientific Contribution auhinna aastal 1961.
• Märtsis 1966 valiti ta Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks.
• Tema auks on nimetatud Donald O. Hebbi autasu, mida antakse väljapaistvatele Kanada teadlastele.