Daakia

Daakia (ladina keeles Dacia) oli vanaaja maa, mis Rooma keisririigi ajal piirnes Tisza jõega läänes, Doonau alamjooksuga lõunas, Dnestri (või Pruti) jõega idas ning Karpaatidega põhjas. Karpaadid ulatusid Daakia sisemusse, jaotades selle kaheks pooleks.

Maa paiknes suuremalt jaolt praeguse Rumeenia ja Moldova, osalt Ungari, Bulgaaria ja Ukraina alal.

Daakias elasid daaklased ja geedid, keda arvatakse kuuluvat traaklaste hulka. Nad kõnelesid tõenäoliselt keelt, mis oli suguluses kaugemal lõunas elanud traaklaste keelega.

Põhjatraaklastest daaklased asusid piirkonda elama umbes 300 eKr. Daakia oli tihedas kokkupuutes sküütide, sarmaatide, keltide ja germaanlastega. Suurt mõju avaldasid ka Vana-Kreeka ja Vana-Rooma.

Daakia elanike usundis oli tähtsaimal kohal usk jumal Zalmoxisesse, kes tõotas neile surematust. Daakia elanikud tegelesid eelkõige põllumajandusega ja maavarade kaevandamisega.

1. sajandil eKr ühendas Daakia kuningas (82/61–44 ekr) Burebista, kes oma vallutustega märgatavalt suurendas selle territooriumi ning tegi maa poliitiliseks keskuseks Sarmizegetusa. Pärast tema surma Daakia kuningriik lagunes, kuid 1. sajandi lõpus pKr saabus uus õitseng Decebaluse valitsemisajal (87–106). Tal oli korduvalt kokkupõrkeid roomlastega, kellele ta pärast Daakia sõdu pidi 106 alistuma.

Aastatel 101/102 ja 105/106 alistas Traianus Daakia Rooma riigile. Aastal 106–271 oli Daakia Rooma provints Dacia. Aurelianus loobus 270/271 Daakiast, loovutades selle gootidele ja gepiididele.

Nimi, jaotus, pealinn ja piirid

Daakia on saanud nime Daakia provintsis koos geetidega elanud rahva daaklaste järgi. Pärast maa vallutamist Traianuse poolt 106 sai see ametlikuks nimeks Dacia.

Keiser Hadrianus jaotas Daakia provintsi 118 kaheks eraldi provintsiks: Dacia superior (põhjas) ja Dacia inferior (lõunas). Aastal 123 eraldas Hadrianus omakorda Dacia superiorist provintsi, mis sai nimeks Dacia Porolissensis. Aastatel 167–169 struktureeris Marcus Aurelius Daakia halduse ümber: nüüd olid ühtse Daakia provintsi osad Dacia Apulensis, Dacia Porolissensis ja Dacia Malvensis. See struktuur jäi püsima Rooma ülemvõimu lõpuni.

Nominaalne pealinn oli Colonia Ulpia Traiana Augusta Dacia, tegelikult aga valitseti provintsi põhiliselt Sarmizegetusast.

Provints piirnes kõikjalt barbarite maadega, ainult lõunasse jäi Rooma provints Möösia. Hiljem oli Daakia provintsil lühike piir ka Pannooniaga. Piirid olid põhiliselt jõed: lõunas Doonau, läänes Tisza, Mureș ja Körös.

Daakia provints paiknes põhiliselt tänapäeva Rumeenia ja Moldova alal.

Ajalugu

Kuningas Burebista riik 50. aasta paiku eKr

Daaklased elatusid põlluharimisest ja karjakasvatusest, õppisid keltidest sisserändajatelt mäendust ning olid umbes 300. aastast eKr kreeklaste ja itaalikutega kaubavahetuses. Juba enne Kristust tegid nad kõrgetasemelist käsitööd, eriti silmapaistev oli maalitud keraamika. Samuti töötlesid nad rauda, hõbedat ja kulda. Mündileiud ning algul kreeka ja hiljem ladina keele omandamine lubavad järeldada, et oldi Kreeka ja Rooma kultuuriga tihedas kokkupuutes. Transilvaania mägedes Orăștie lähedal oli varakult kujunenud võimukeskus, mis mõjutas kogu Daakiat. On vaidluse all, kui kaugele oli arenenud riiklik korraldus.

Daaklased ja kuningas Burebista

Daakia riik kuningas Burebista võimu all 82 eKr

Julius Caesari ajal laienes daaklaste kuninga Burebista mõjuvõim ajutiselt ka teistele traaklastele ning geetidele. 50. aasta paiku eKr ühendas kuningas Burebista paljud väikesed daaklaste riigid üheks suureks Daakia riigiks, mille keskus oli tänapäeva Transilvaanias. Läänes jõudis ta välja Moravani, kus ta alistas mõned keldi hõimud, idas Musta mereni ja Lõuna-Bugini ning lõunas Balkani mägedeni. Aastal 44 eKr Burebista mõrvati ja tema riik lagunes viieks osaks. Kuigi pärast Burebista surma see võim kaotati, paistis Daakia Rooma riigi esindajatele lõuna pool Doonaud nii ohtlik, et korduvalt kavandati ennetavaid lööke Daakiale.

Aastal 29 eKr kaotasid daaklased Marcus Antoniuse liitlastena Octavianusele, hilisemale keiser Augustusele. Nad olid teinud rüüsteretke lõuna poole Doonaud.

Pärast Burebistat Daakial enam tükil ajal keskvõimu ei olnud. Iseseisvad suuremad daaklaste ja geetide rühmad võtsid ühtelugu ette rüüste- ja purustusretki Möösia provintsi piirialadele ning Rooma väed olid sunnitud kohati massiivsete vastulöökidega korra jalule seadma. Vastuseks roomlaste kohalolule naabruses ehitasid Daakia ülikud välja strateegiliselt tähtsa pealinna Sarmizegetusa Regia koos usukeskusega mägedes Apuseni mägede ja Transilvaania Alpide vahel. Ka roomlased kindlustasid oma piire: nii näiteks soodustasid nad 20. aasta paiku pKr sisserändavate sarmaadi ratsasõdalaste jazõõgide asumist Alföldi, et vähendada Pannoonia provintsi idatiiva koormust. Roomlased lootsid, et jazõõgid ning hiljem ka Banaati asustatud roksolaanid daaklaste idanaabritena tõkestavad nende võimalikku ekspansiooni ning rüüsteretki Rooma riigi territooriumile. Ent sarmaadid osutusid väga truudusetuteks liitlasteks, kes mõnikord võitlesid vihaselt roomlaste vastu ning koguni sõlmisid liite daaklastega. Keiser Vespasianus (69–79) tugevdas Möösia vägesid ja laskis ehitada Doonau laevastiku.

Kuningas Decebalus ja Doonau sõjad (85–89)

 Pikemalt artiklis Doonau sõjad

Aastal 80 ühendas kuningas (87–106) Decebalus daaklaste hõimud viimast korda.

Daaklaste ja roomlaste vahelise lahingu stseen Traianuse sambal

Keiser Domitianuse ajal talvel 85/86 tungisid tugevad daaklaste väed Rooma provintsi Möösiasse. Nad tabasid roomlasi täiesti ootamatult. Roomlaste asevalitseja Gaius Oppius Sabinus langes lahingus ning daaklased said peaaegu takistamatult rüüstata ja laastada. Keiser Domitianusele (81–96) oli nüüd saabunud paras hetk kõigepealt vaenlane riigist välja ajada ning seejärel Daakiasse karistusekspeditsioon saata. Domitianus isiklikult saabus värskete jõududega 2000 km kauguselt Reini äärest Möösiasse, kuid sõda kangekaelse vastasega kestis kogu 86. aasta. Samal ajal alustasid roomlased Colonia (praeguse Kölni) juures sõda hattide vastu. Et Daakia vana kuningas Diupaneus kartis roomlaste sissetungi tagajärgi, loobus ta Decebaluse kasuks troonist. Decebalus oli poliitiliselt ja sõjaliselt väga võimekas, ta oli osav läbirääkija ning karismaatiline isiksus.

Vahepeal oli roomlaste poolel sõjategevuse juhtimise üle võtnud pretoriaanide prefekt Cornelius Fuscus. Ent tema väed said Decebaluselt hävitavalt lüüa. Aasta hiljem proovis legaat Tettius Julianus tungida Banaadist Sarmizegetusa peale, kuid suurte kaotuste tõttu oli ta sunnitud rünnaku katkestama. Ebaõnnestusid ka järgmise keisri Nerva (96–98) katsed Decebalust põlvili suruda.

Daakiast saab Rooma provints

Rooma keisririigi provintsid, keiser Traianuse valitsusaja lõpul

 Pikemalt artiklis Daakia sõjad, Daakia (Rooma provints)

Alles keiser Traianusel (98–117) õnnestus pärast verist sõda (101–102) Daakia väed puruks lüüa. Daakia kaotuste tõttu 98 oli Daakia muutunud Rooma klientriigiks. Decebalus püüdis koguda vägesid kättemaksuks. Traianus vastas ägeda rünnakuga (105–106), mille lõpus sooritas põgenev Decebalus enesetapu, et vangilangemist vältida, ning Rooma riik vallutas Daakia alad (Daakia sõjad). Ühel 11. augustiga 106 dateeritud (Porolissumist leitud) sõjadiplomil nimetatakse Daakiat Rooma provintsiks. Daakia (Dacia) sai 107 Rooma provintsiks ning jäi Rooma võimu alla 276. aastani. Daaklased romaniseeriti ruttu.

Rooma keisririik ja klientriigid Constantinus Suure valitsusajal (306–337)

Traianus olevat võtnud Daakiast kaasa 331 tonni kulda, 165 tonni hõbedat ja 50 000 vangi. Sellega sai ta lahendada Rooma finantsraskused. Selle sõjasaagiga finantseeriti muu hulgas Traianuse foorumi rajamist. Pärast Daakia liitmist Rooma riigiga kestsid pidustused Roomas kolm kuud. Traianuse võitu daaklaste üle kujutati Roomas teiste saavutuste kõrval Traianuse sambal. Peale selle laskis ta kirjutada Daakia sõdade kohta raamatu, mis aga läks kaduma.

Daaklaste pealinn oli Sarmizegetusa, mis asetses tänapäeva Transilvaania äärmises kaguosas tänapäeva Banaadi lähedal. Kui roomlased Daakia vallutasid, purustasid nad Sarmizegetusa ning ehitasid Daakia provintsi pealinna Apulumi (Alba Iulia) 40 km kaugusele.

Pärast Daakia alistamist Traianuse poolt hõlmas Rooma provints Daakia (Dacia) põhiliselt daaklaste asuala, sealhulgas veerandi tänapäeva Rumeeniast, kuid ulatus üle tänapäeva Rumeenia piiride, hõlmates läänes Alföldi osi (tänapäeva Ungaris ja Vojvodinas) ning idas Moldova ja Bulgaaria osi.

Roomlased loovutavad Daakia

Balkani (Daakia) alad 2. sajandil

Rooma provints Daakia alad 3. sajandil

Kuni Marcus Aureliuse markomannide sõdadeni jäi provints üsna rahulikuks. Aastal 235 kogunesid Daakiat ründama suured barbarite väed. Pärast nende rünnakut 238 käisid peaaegu katkematult ägedad lahingud.

Balkani (Daakia, Traakia) alad 4. sajandil

Lõpuks oli keiser Aurelianus 271 sunnitud Rooma väed ja võimud tagasi tõmbama Doonaust lõuna poole. Et Aurelianus ja tema eelkäija Claudius II olid varem saavutanud mõned võidud gootide üle, kes olid 3. sajandi kriisi ajal Rooma Doonau-provintside peamised ohustajad, sai keiser taganemise korraldada suhtelise tugevuse positsioonilt. Tagasitõmbumisega Doonau taha lõhuti ka Traianuse sild, mis oli olnud antiikmaailma pikim sild. Roomlaste tagasitõmbumine oli oletatavasti teadlik otsus, sest see toimus ajal, mil Rooma oli olukorra Daakias mõne võidu järel jälle kontrolli alla saanud: vägede tagasitõmbamisega tahtis Aurelianus nähtavasti luua puhvertsooni, ja gootidel ning teistel germaanlastel läks tõesti mitukümmend aastat aega, et Daakia oma võimu alla saada; ühtlasi moodustasid nad seejärel Rooma riigile teatava kaitse pealetungivate "barbarite" eest.

Constantinus I ajal vallutati mõned Daakia osad ajutiselt tagasi, aga need kas kaotati varsti jälle või tuldi tagasi Aurelianuse taktika juurde ning tehti alast, mida ei suudetud enda käes hoida, puhvertsoon.

Siiski oli ka hiljem lõuna pool Doonaud olemas Daakia nime kandev provints Dacia Mediterranea, millel aga peale nime polnud Daakiaga idagi ühist.

Et pärast Traianust asustati Daakia inimestega Rooma riigi eri osadest, kes pidid omavahel ladina keeles suhtlema, muutus see keel seal kiiresti valdavaks. Pole aga selge, kas ka pärast roomlaste tagasitõmbumist põhja pool Doonaud ikka veel ladina keelt kõneldi ning kuidas seletada hilisema rumeenia keele tõendatud olemasolu seal alates 13. sajandist. Paljud uurijad arvavad, et suur osa täielikult või osaliselt romaniseeritud koloniste jäi Daakiasse ka pärast 271. aastat, teised asjatundjad aga eitavad seda.

Aastal 382 asusid osasse Daakiast elama läänegoodid.

Haldus ja sõjavägi

Pärast esimese Daakia sõja lõppu 102 valitseti vallutatud alasid algul sõjaväeliselt. Alates 106. aastast tunnistati Daakia keiserlikuks provintsiks. See tähendas, et keiser ise värbas asevalitsejaid senatist. Daakiasse dislotseeritud väed allusid nii keisrile kui ka asevalitsejale.

117. ja 118. aasta barbarite pealetungi ajal kaaluti Roomas Daakia loovutamist ning tagasitõmbumist lõuna poole Doonaud, kus oli end kergem kaitsta. Hadrianus oli aga selle vastu, sest ta pidas Daakia maavarasid ja strateegilist positsiooni liiga olulisteks. Ent ta korraldas provintsi halduse ümber, sest senine struktuur ei vastanud ägedate lahingute nõuetele: lõuna pool Doonaud paiknevad maad koondati Dacia inferior (Alam-Daakia) provintsiks, päris Daakia aladest sai aga Dacia superior (Ülem-Daakia). Kui hiljem tekkis ka veel Dacia Porolissensis, oli kolm üksteisest sõltumatut provintsi eesotsas Ülem-Daakiaga, mis aga tegid tihedat sõjalist koostööd.

Kui Daakia 168 jälle germaanlaste ägeda pealetungi all kannatas, nägi keiser Marcus Aurelius ühise väejuhatuse hädavajalikkust. Sellepärast moodustas ta uued piirkonnad (Dacia Apulensis, Dacia Porolissensis ja Dacia Malvensis) ning koondas need jälle ühte Daakia provintsi ühe asevalitseja võimu alla. Nende piirkondade tähtsus oli peamiselt maksutehniline.

Sõjaliselt kindlustasid Daakiat kaks leegioni, Legio V Macedonica (peakorter Potaissa, praegune Turda) ja Legio XIII Gemina (peakorter Apulum, praegune Alba Iulia. Lisandusid arvukad abiväed barbarite alade piiridel. Daakias viibis kokku hinnanguliselt 30 000 sõdurit.

Majandus

Rooma provintsina oli Daakia tähtis, seda eelkõige arvukate maavarade ja õitsva põllumajanduse tõttu.

Arvukatest kaevandustest saadi peale kulla ja hõbeda, mis olid hiljem Rooma müntide vermimise seisukohast väga tähtsad, saadi ka pliid, vaske, rauda, marmorit ja soola.

Daakiast viidi välja palju puitu, villa, veiseid, nahku ning muid põllumajandus- ja metsandussaadusi. Sisse toodi peamiselt oliiviõli, veini ja luksuskaupu. Kaupu vahetati enamasti üle Doonau. Kaupmehed olid oletatavasti pärit peamiselt Idamaadest.

Eelkõige väärismetallide tootmine tegi provintsi ka poliitiliselt väga tähtsaks. Oletatavasti oli roomlaste tagasitõmbumisel 271 suur osa ressurssidest juba ammendatud, muidu poleks Aurelianus neid iial ära andnud.

Daakia pärand

Daaklaste linnused Orăștie mägedes on 1999. aastast UNESCO maailmapärandi nimistus.

Vaata ka

• Daakia asevalitsejate loend

Kirjandus

• BENNETT, Julian. Trajan: Optimus Princeps. London: Routledge, 1997. ISBN 0-203-36056-7
• BOARDMAN, John; EDWARDS, I. E. S.; HAMMOND, N. G. L.; SOLLBERGER, E. The Cambridge Ancient History III, Part 1. Cambridge: Cambridge University Press, 1982. ISBN 0-521-22496-9
• BOWMAN, Alan K.; GARNSEY, Peter; RATHBONE, Dominic. The Cambridge Ancient History XI. Cambridge: Cambridge University Press, 2000. ISBN 978-0-521-26335-1
• BOWMAN, Alan K.; GARNSEY, Peter; CAMERON, Averil. The Cambridge Ancient History XII. Cambridge: Cambridge University Press, 2005. ISBN 978-0-521-85073-5
• BUNSON, Matthew. Encyclopedia of the Roman Empire. New York: Infobase Publishing, 2002. ISBN 0-8160-4562-3
• ELIADE, Mircea. Od Zalmoxida k Čingischánovi : srovnávací studie o náboženstvích a folkloru Dácie a východní Evropy. Praha: Argo, 1997, překladatel Oldřich Kalfiřt. ISBN 80-7203-132-5
• GRUMEZA, Ion. Dacia: Land of Transylvania, Cornerstone of Ancient Eastern Europe. Lanham: Hamilton Books, 2009. ISBN 978-0-7618-4465-5
• GUDEA, Nicolae; LOBÜSCHER, Thomas. Dacia. Eine Römische Provinz zwischen Karpaten und Schwarzem Meer. Mainz am Rhein: Philipp von Zabern Verlag, 2006. ISBN 3-8053-3415-X
• OLTEAN, Ioana Adina. Dacia: Landscape, Colonisation and Romanisation. London: Routledge, 2007. ISBN 978-0-415-41252-0
• SCHMITZ, Michael. The Dacian Threat, 106-106 AD. Armidale, N. S. W.: Cearos Publishing, 2005. ISBN 978-0-9758-4450-2
• SOUTHERN, Pat. The Roman Empire from Severus to Constantine. London: Routledge, 2001. ISBN 0-203-45159-7
• TREPTOW. Kurt W. Dějiny Rumunska. Praha: NLN, Nakladatelství Lidové noviny, 2000. ISBN 80-7106-348-7
• WILCOX, Peter; EMBLETON, G. A. Rome's Enemies: Germanics and Dacians. London: Osprey, 1982. ISBN 0-85045-473-5