Aula Palatina
Aula Palatina ehk Konstantinuse basiilika on Saksamaal Trieris asuv Rooma basiilika, mille lasi ehitada 4. sajandi alguses Constantinus I (306–337)[1].
Hoone kuulub ühena Trieris asuvatest Rooma mälestistest UNESCO maailmapärandi nimistusse[2].
Praegu on basiilika kasutusel kirikuna, kuid selle sisemus sarnaneb väga Rooma-aegse basiilika omaga. Arvukad aknad, mille küljes on säilinud kunagiste maalingute riismeid, suurendavad avaruse muljet. Katus ja osa seinu pole algsed, kuid need taastati 19. sajandil, püüeldes originaaliläheduse poole ja hoolikalt järgides eeskujuks võetud San Paolo fuori le Mura kirikut Roomas, mis on samuti Constantinuse ehitatud. Külastajatele on avatud ka basiilikat ümbritsenud hoonete jäänused: sissekäigu cryptoporticus basiilikast lõunas ja loode pool esimesest ja neljandast sajandist pärit majade alused osalistelt säilinud must-valgete mosaiikidega[1].
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Basiilika ehitati 310. aastal suurema paleekompleksi osana, teada on isegi selle ehituskivide tegijate nimed: Capio ja Adiutex (tegid telliseid ka Köln-Altenburgis asuva Rooma kindluse jaoks). Basiilika juurde kuulusid algselt eeskoda, vestibüül ja mõned kõrvalruumid. Hoonet köeti hüpokaustahjudega, mille avad asusid seintes ja põrandas. Ehitise pikkus on 67 meetrit, laius 26,05 meetrit ja kõrgus 33 meetrit. Selles saalis võttis keiser vastu oma külalisi ja korraldas koosviibimisi. Sulpicius Severuse kirjutatud püha Martini elulugu jutustab, et pühak kohtus selles hoones keiser Magnus Maximusega 384. aastal[1].
Keskajal oli basiilika Trieri piiskopi residents. Sel ajal oli apsiid ümber ehitatud mitmeks väikeseks eluruumiks ja müüriharjadele lisatud fiaalid. 17. sajandil ehitas Trieri peapiiskop Lothar von Metternich oma palee just Aula Palatina kõrvale ja ühendas suuri ümberkujundusi ette võttes basiilika lossiga[3].
Alles 19. sajandil tellis Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV hoone taastamise selle algses roomalikus väljanägemises. Töid juhatas arhitekt Carl Schnitzler. 1856. aastal hakkas hoonet kasutama protestantlik kirik[3]. Teise maailmasõja ajal, 1944. aastal põles ehitis liitlaste õhurünnakus ja selle sisustus hävis[4]. Kui basiilika pärast sõda taastati, ei rekonstrueeritud 19. sajandi dekoori, vaid jäeti tellisseinad näha ja nii on see tänapäevani.