[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Armeenia kirjandus

Allikas: Vikipeedia

Armeenia kirjandus on armeenia, vanaarmeenia või keskarmeenia keeles loodud ilukirjandus.

Rahvaluule ja mütoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]
Vardges Surenjantsh. "Ara Ilus ja Šamiram (Semiramis)", 1899
 Pikemalt artiklis Armeenia rahvaluule
 Pikemalt artiklis Armeenia mütoloogia

Enne armeenia kirja kasutuselevõttu arenes armeenia kirjanduslik rahvaluule, mis oli tihedalt seotud armeenia mütoloogiaga. Armeenia legendid ja eepilised laulud pandi esimest korda kirja 5. sajandil (teiste hulgas tegi seda Movses Horenatshi). Kõige vanemad jutustused ja laulud räägivad Hajkist, Aramist, Ara Ilusast, Torkh Angehist, Artavazd I-st, Vahagnist, Tigran II-st ja Aždahakist, Jervandist ja Jervazist, višapitest jt.

Eepiline laul Hajkist räägib võitlusest türannist jumala Beli vastu.

Kirjanduse eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Piltkiri

[muuda | muuda lähteteksti]

Armeenia territooriumil Geghama mägedes on esiaegseid piktogramme, mis kujutavad inimesi ja loomi.

Templikirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatakse, et armeenlased kasutasid juba 3.–1. sajandil eKr templiraamatute ja kroonikate kirjutamiseks "preestrikirja".[1] Sellest kirjast pole mälestisi, sest need hävitati seoses kristluse omaksvõtuga; templikirjanduse sisust on Movses Horenatshi vahendusel säilinud paarkümmend rida. 1.–2. sajandil pKr elas ajaloolane preester Voghjump, kellest teatab Movses Horenatshi. Voghjump kirjutas ajalooraamatu "Templilood". Pole teada, mis keeles ta selle kirjutas. 3. sajandil tõlkis süüria õpetlane Bardesanes selle süüria keelde ja vanakreeka keelde.

Armeenia kirja loomine

[muuda | muuda lähteteksti]
Armeeniakeelne käsikiri 5.–6. sajandist
 Pikemalt artiklis Armeenia kiri

Enne 5. sajandit kasutati Suur-Armeenias ametlikult kreeka kirja, süüria kirja ja keskpärsia kirja.

Armeeniakeelse kirjanduse ja kirjavara olemasolu kohta enne 5. sajandit on ajaloolased ja keeleteadlased esitanud mitmesuguseid teooriaid, mis põhinevad üksikutel allikatel.[2] Ent sellest ajast pole säilinud armeenia keeles kirjutatud tekste.

Algselt toodi Piibli ja liturgiliste tekstide tõlkimiseks Mesrop Maštotshi algatusel 404. aastal[3] Põhja-Mesopotaamiast Armeeniasse nn Danijeli kiri. Mõne aja pärast osutus, et see kiri ei sobi armeenia keele üleskirjutamiseks.[4] Aastal 406[5] lõi Mesrop Maštotsh pärast aasta kestnud[6] ekspeditsiooni Põhja-Mesopotaamiasse tänapäeva armeenia kirja ning temast sai armeenia rahvusliku kirjanduse ja kirjavara rajaja.[7]

5.–11. sajandi armeenia kirjakeelt nimetatakse vanaarmeenia keeleks ehk grabariks (kirjalik), 12.–16. sajandi kirjakeelt keskarmeenia keeleks ning 17. sajandist alates kujunenud kirjakeelt uusarmeenia keeleks ehk armeenia keeleks (ašharabar). Maštotshi loodud kirja kasutavad armeenlased juba üle 1600 aasta.[8] Akadeemilises "Maailmaajaloos" märgitakse: "…Armeenia sai kirjasüsteemi, mis mitte üksnes ei erinenud iraani kirjast, vaid oli ka rahvale palju kättesaadavam kui iraani kiri; viimane oli oma keerukuse tõttu mõistetav ainult kutselistele kirjutajatele. Osalt seletab see armeenia kirjanduse rikkust võrreldes keskpärsia kirjandusega. Kirja põhjal kujuneb armeenia kirjanduse klassikaline keel – vanaarmeenia keel…[8]

Varakeskaegne kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Vanaarmeenia kirjanduse kuldajastu: 5. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

Vanaarmeenia kirjandus hakkas arenema alates 406. aastast pKr, kui õpetlane ja kristluse jutlustaja Mesrop Maštotsh lõi tänapäeva armeenia kirja. 5. sajandil tekkinud armeenia kirjandus hakkas küllaltki kiiresti arenema originaalse ja žanrirohkena.[9] Varakeskajal loodi nii ilmalikke kui ka vaimulikke teoseid (traktaadid, kõned). 5. sajandit peetakse armeenia kultuuri kuldseks ajastuks.[10]

5. sajandi kirjanduses on eriti väljapaistval kohal historiograafia žanr. Selle eripära ilmnes juba selle arengu alguses ning säilis hiliskeskajani: mastaapsus ja ajalooliste reaalide laialdane valgustamine, Suur-Armeenia vaatlemine rööbiti teiste maade ja rahvaste ajalooga, mis annab neile töödele erilise, rahvuse piire ületava väärtuse. Vanaarmeenia historiograafias säilis hulk (mõnikord unikaalseid) andmeid Bütsantsi, Pärsia, araablaste, ristisõdijate kohta jne.

Kronoloogiliselt esimeseks historiograafia mälestiseks peetakse Korjuni "Maštotshi elu", mis on kirjutatud 440. aastatel ja mida peetakse armeenia kirjanduse esimeseks originaalmälestiseks.[11] Agathangeghosi ajalugu jutustab 4. sajandi alguse sündmustest ning on pühendatud kristluse riigiusundina vastuvõtmise ajaloole Armeenias. 5. sajandi teisest poolest pärineb Jeghiše töö "Vardanist ja armeenia sõjast", mis on pühendatud armeenlaste Pärsia-vastasele ülestõusule 449–451. 470. aastate kirjutas Phavstos Bjuzand "Armeenia ajaloo". Ajastu armeenia kirjanduse tipp on Movses Horenatshi "Armeenia ajalugu". See oli esimene armeenia autor, kes kirjutas täiemõõdulise Armeenia ajaloo iidsetest aegadest kuni omaenda eluajani. Töö on kirjutatud 480. aastatel. Armeenia historiograafia klassikalise perioodi lõpetab Lazar Parpetshi "Armeenia ajalugu". Need tööd on nii Armeenia kui ka Gruusia ja Iraani ajaloo tähtsad allikad.

Vanaarmeenia kirjandus on tihedalt seotud kiriku ja teoloogiaga. 5. sajandi kirjanduse kõige olulisem teoloogiline töö on ajavahemikus 441–449 kirjutatud Jeznik Koghbatshi "Jeghts agandotsh" ("Sektide kummutus"), üks vanaarmeenia kirjanduse meistriteoseid[12]. Samal ajal on loodud patristiline teos "Paljuütlevad kõned", mille autoriks peetakse Mesrop Maštotshi[13]. 5. sajandi lõpus kirjutas Hovhannes Mandakuni "Kõned", milles on väärtuslikke andmeid tolle aja ühiskondlik-kultuuriliste ettekujutuste kohta. Mambre Vertsanoghi peetakse kolme homiilia autoriks[13].

Juba 5. sajandil puhkes õide luule, mis tol ajal oli veel kiriklik (vaimulikud hümnid). Kõige väljapaistvamad šarakanide (vaimulike hümnide) loojad olid Mesrop Maštotsh, Hovhannes Mandakuni, Stephanos Sjunetshi vanem ja mõned teised, kelle looming pani aluse järgnevate sajandite armeenia luulele.

Davith Anhaghth. "Filosoofia definitsioon", umbes 1280. Matenadaran, käsikiri nr 1746

6.–9. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

6. sajandi kõige tähelepanuväärsem ajalooteos on Athanas Taronatshi "Kronograafia". Petros Sjunetshi arendas kirikliku luule traditsioone. Sel ajal elas suurim varakeskaja armeenia filosoof uusplatoonik Davith Anhaghth (Võitmatu), kelle teosed on ka kõrge retoorikakunsti eeskujud[14]. 6. sajandist on säilinud teoloogiline kogumik "Läkituste raamat", kuhu on kogutud vanaarmeenia autorite Hovhannes Gabeleantshi, Movses Jelvardetshi, Grigor Kherthoghi jt teosed[13]. Armeenia kirjavara arengu seisukohast on tähelepanuväärsed ka Abraham Mamikoneitshi tööd. Vanim Armeenia illustreeritud käsikiri Etšhmiadzini evangeliaar (589), rikkalikult köidetud ja kaunistatud elevandiluuga.

7. sajandil oli uus tõus armeenia historiograafias. Sebevos lõi kapitaalse ajalooteose "Keiser Herakleiose lood", Hovhan Mamikonjan kirjutas "Taroni ajaloo". Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et Sebevosil ilmus esimest korda Hosrovi ja Širini süžee[15].

Arenes ka ilukirjandus. 7. sajandi lõpus kirjutas Davtakh Kherthogh oma kuulsa eleegia "Itk suurvürst Dživanširi surma puhul", armeenia ilmaliku vanima säilinud mälestise[16]. See on 36 stroofist koosnev akrostihhon armeenia tähestiku tähtede arvu järgi.

7.–9. sajandil arenes eriti poleemiline proosa ja kiriklik luule[17]. Dogmaatilises kirjanduses on tähtsal kohal kogumik "Usu juur", mille lõi 620. aastatel[18] Hovhan Majravanetshi. Sellesse on kogutud Chalkedoni kirikukogu vastased teosed ja usulised laulud [19]. 6. ja 7. sajandi vahetusel kirjutas Vrthanes Kherthogh traktaadi "Pildirüüstest"[13]. 7. sajandil elas Anania Širakatshi, kes lõi hulga teoseid mitmes teaduse ja filosoofia valdkonnas[13].

8. sajandi kõige kaalukam teos on Gevondi "Kaliifide ajalugu", mille ta lõpetas 790. aasta paiku.

Lõputud sõjad põhjustasid naaberrahvaste omavahelise kultuurisuhtluse ja kirjanduse languse. Alles rahu ja heaolu ajastu, mis algas Bagratuni dünastia (895–1100) valitsemisajaga, tõi kaasa kirjandusliku õitsengu. Selle ajastu armeenia kirjanduse kõrgelt hinnatud autor oli püha Nareki Grigor (Grigor Narekatshi, u 945–1005), lihtne munk ja paljude tekstide autor. Tema poeetilist ja müstilist "Nutulaulude raamatut" peetakse selle žanri maailmakirjanduse meistriteoseks, armeenia rahvale on see pühakirja kõrval tähtsuselt teine raamat.

10.–12. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

Olulise tõuke kirjanduskultuurile andis kreeka ning teiste iidsete keelte tõlkimine. Selle töö käigus mitme sajandi vältel kogunes suur hulk kirikulaule, mille eleegilised salmid väljendasid alistatud rahva valu, ajaloolisi töid, suuri teadustööde kollektsioone matemaatika, astronoomia, meditsiini jm aladelt, paljudel juhtudel on algne tekst kadunud. Armastusluule žanri esindajad: Hethum II (surnud 1307), Vardan Haykazn (12. sajand). Kirikulaulude autorid: Petros Getadardz (11. sajandil), Nerses Šnorhali (Õnnis) ja Nerses Lambronatsi (12. sajand).

13.–14. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

Religioosset luulet ning loodus- ja armastuslüürikat kirjutasid Hovhannes Jerznkatshi (Pluz) (13. saj.), Kostandin Jerznkatshi (13.–14. sajandi vahetusel), Hatšhatur Ketšharetshi (13.–14. sajandi vahetusel), Arakhel Sjunetshi (14.–15. sajandi vahetusel).

15.–16. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

15. sajandil trükiti esimene armeeniakeelne raamat, seda küll Veneetsias. Veneetsias trükiti 1509–1513, hiljem ka Roomas ja Milanos. Üldiselt täheldati aga nii laiemalt kultuuri kui ka kirjanduse stagnatsiooni.

Nn rahvaluules arenes ometi hea armeenia keel, kuigi kirjutati igapäevastel teemadel. Trubaduur Nahapet Khutšhak (surnud 1592) kirjutas peeni armastuslaule. Sama žanri viljelesid veel Hovhannes Thlkurantshi (15.–16. sajandi vahetusel), Mkrtitšh Naghaš (u. 1390-1475), Grigoris Aghthamartshi (1480/90–1580/87), Minas Thohhathetshi (1510–1620), Stepanos Thohhathetshi (1558–1630)

17.–18. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

18. sajandil andis armeenia kirjandusele otsustava tõuke Mekhitarí orduvendade tegevus – klassikaliste tekstide uurimine ja tõlkimine ning trükkimine. See tõstis ka armeenlaste endi kirjanduse hoogu ja kvaliteeti, puhastati armeenia keel võõrmõjutustest. Seda perioodi armeenia kirjanduses tuntakse kui "Armeenia renessanss".

Eremia Chelebi Keomurdjian (1637–1695), erudeeritud paljudes valdkondades ning mitmete teoste geograafia ja ajaloo alaste teoste autor.

Konstantinoopolis andsid oma panuse kirjanduse taaselustamisele patriarh Kolot (1678–1741), Hakob Nalian (1701–1764) ja teised vähem tuntud kirjanikud. Nende mõju ulatus veel ka järgmise sajandi alguses töötanud kirjameestele. Ka tekitasid uued suunad armeenia kirjanduses huvi "uute aasia suundade" vastu.

18. ja 19. sajandi vahetusel, sai Mekhitari õppeasutus tuntuks neoklassikaliste suundadega. Olulisem Isa Arsen Bagratuni (1790–1866), eepose Vägilane Hajk autor.

Rahvalaulik Sajath-Nova (1712–1795) oli tuntud ka Itaalias, valdas ka gruusia, aserbaidžaani ja türgi keelt. Armastuslaule kirjutasid Hovnathan Naghash (1661–1722), Ghunkianos (1780/86–1841).

19.–20. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]
Mitmekülgne Raffi, kodanikunimega Hakob-Melik Hakobian

19. sajandi teine pool, kuni umbes 1890. aastani, oli nn üleminekuperiood. Kirjandus hakkas pöörama tähelepanu armeenia rahva poliitilisele olukorrale ja armeenia rahvale võõrvõimude põhjustatud kannatustele. 19. sajandi luules olid olulised kristliku vaimsuse ja kodumaa teemad, motiivid populaarsetest Armeenia keskaja lauludest. Mekhitari koolkonna missiooniks sai pakkuda vaimset ja kultuurilist toetust Armeenia rahvale. Isa Ghevond Alishan (1820–1901) andis oma viljaka tegevusega olulise panuse Armeenia renessanssi. Teda peetakse romantismi aluse panijaks armeenia kirjanduses, suurim panus viieköiteline luulekogu, ilmunud 1857–1858.

Sel ajajärgul kirjutasid näiteks luuletaja Mkrtich Beshiktashlian (1828–1868), Lääne-Armeenia romantismi esindaja, luuletajad Tovmas Terzian (1840–1909) ja Petros Durian (1851–1872).

Kõige suuremaks rahvuspatriootiliseks kirjanikuks tõusis sel perioodil Hakob-Melik Hakobian (1835–1888), tuntud ka Raffi nime all.

Hovhannes Teroyents (180?–1888) kirjutas 150 raamatut, sh avaldatud või avaldamata tõlkeid teoloogia, matemaatika ja loodusteaduste, filosoofia ja ajaloo alal. Khachatur Abovian (1804–1848) kirjutas eleegilise tragöödia proosa meistriteose, mis ilmus postuumselt 1858. aastal. Teda peetakse kaasaegse armeenia kirjanduse isaks.

20. sajandi teisel poolel toimus kirjanduses järk-järgult üleminek romantismilt realismile. Ärev poliitiline olukord mõjus halvasti ka kirjandusele, mis 1908. aastaks paranes, kuid sai jälle tugeva tagasilöögi genotsiidi aastatel. Sellel ajal elas ja tegeles loominguga tuntud luuletaja Daniel Varujan (1884–1915). Andis välja viis luulekogu, milles kasutatud lüürilist armeenia keelt ja milles arutles Armeenia inimeste dramaatilise võitluste ja püüdluste teemal.

Kui Armeenia sai 1920. aastal Nõukogude Liidu osaks, algas uus kord, kus kirjandust kontrollis Moskva keskvalitsus. Sellises olukorras sai traditsioonide, eelkäijate ja uue kirjanduse vahendaja rolli Eghishē Charents, kes domineeris Nõukogude Armeenia kirjanduses seitsekümmend aastat ja Aksel Bakunts, kelle jutustused ja novellid on ilmunud ka eesti keeles.

Revolutsioonilist retoorikat suutsid vältida luuletajad Hamo Sahian, Hovhannes Shiraz ja Paruyr Sevak, kirjanikud Ludvik Durian ja Razmik Davoyan, Hendrik Edoyan, Hovhannes Grigorian ja Slavik Çiloyan.

Armeenia diasporaa omab viljakat kirjanduselu. Alates 19. sajandist on viljeletud praktiliselt kõiki kirjandussuundi, sümbolismist sürrealismini. Luuletaja Vahan Tekeyan (1878–1945), tuntud psühholoogilise eneseanalüüsi poolest, postsümbolist Aharon Taturian (1886–1965), Nikoghayos Sarafian (1902–1972). Lähis-Ida kriisi tõttu emigreerunud Vahe Oshakan (Aleppo, 1920), Istanbuliots Zahrat (1924) ja Zareh Khrakhuni (1926), värvikas luuletaja Zulal Gazanjian (Kazandjan) (Mussa Dagh, 1936) ja Grigor Plëtian (Krikor Beledian) (Beirut, 1945).

Armeenia kirjanike teoseid eesti keeles

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Hatšatur Abovjan "Armeenia vermed" (1957)
  • Jegiše Tšarents "Nairii maa" (1966)
  • Aksel Bakunts "Faasan" (1973)
  • Karen Simonjan "Ainult kolm pääsevad Maale" (1973), "Apteeker Nerses Majaen" (1978)
  • Eepos "Sassuuni Davith" (1975)
  • Vardges Petrosjan "Elatud ja elamata aastad (1978)
  • Sero Hanzadjan "Kuus ööd" (1979)
  • Baghiš Hovsephjan "Külvajad ei tulnud tagasi" 1982
  • Gohar Markosjan-Käsper "Helena" (2003)

Armeenia kirjanikke

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Всемирная история. Энциклопедия. Том 2, гл. XIII. Армения в III—I вв. до н. э.
  2. ↑ Месроп Маштоц, Сборник статей, Ер. 1963, lk 285—324.
  3. ↑ Armeenia nõukogude entsüklopeedia, kd 7, lk 472 (armeenia keeles)
  4. ↑ Месроп Маштоц, Сборник статей, Ер. 1963, lk 34–37
  5. ↑ Армянское письмо[alaline kõdulink], БСЭ ("Suur nõukogude entsüklopeedia"), 3. väljaanne
  6. ↑ Korjuni teatel suundus Mesrop Maštotsh Mesopotaamiasse Armeenia kuninga Vramšapuhhi viiendal valitsemisaastal ning tuli tagasi kuuendal aastal (7. ptk, 9).
  7. ↑ Armeenia rahva ajalugu, kd II, lk 444 (armeenia keeles); Armeenia nõukogude entsüklopeedia, kd 7, lk 469 (armeenia keeles). 5. sajandi eelsest ajast on teada vaid üksikute armeenlastest autorite nimed. Nende seas on 1. sajandil eKr elanud Artavazd II, kes kirjutas vanakreekakeelseid draamasid, ning 1.–2. sajandil pKr elanud "Templilugude" autor Voghjump.
  8. ↑ 8,0 8,1 Армения в III — IV вв. – Всемирная история, kd 2, XXV ptk.
  9. ↑ А. П. Новосельцев, «Хазарское государство и его роль в истории Восточной Европы и Кавказа», Глава I, часть 3
  10. ↑ Armenia, Encyclopedia Britannica: Although the Armenian nobles had thus destroyed their country’s sovereignty, a sense of national unity was furthered by the development of an Armenian alphabet and a national Christian literature; culturally, if not politically, the 5th century was a golden age.'
  11. ↑ Adrian Walford. Encyclopedia of the Middle Ages, Routledge 2000, lk 108, Google'i raamat.
  12. ↑ Encyclopædia Britannica Armenian literature
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 Армения, Православная энциклопедия, М. 2001, lk 286—322.
  14. ↑ Армянская литература], krugosvet.ru
  15. ↑ Энциклопедия «Кругосвет»[alaline kõdulink]
  16. ↑ Sarah Foot, Chase F. Robinson. The Oxford History of Historical Writing: 400–1400, Oxford University Press 2012, kd 2, lk 189: The section on Juansers exploits concludes with the earliest piece of secular Armenian poetry since the adoption of Christianity to have reached us, in the form of an abecedarian elegy extolling the prince and bewailing his passing.
  17. ↑ Краткая литературная энциклопедия (1962), lk 306—318.
  18. ↑ Armeenia nõukogude entsüklopeedia, kd 5, lk 495
  19. ↑ Древнеармянская литература

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Ain Kaalep, "Teatri- ja muidupilte Armeeniast" – Sirp ja Vasar 1972, 13. ja 17. november ning 8. ja 22. detsember; ilmunud ka Ain Kaalepi raamatus "Kodu kõikjal kaasas: mitme aastakümne kirjutisi", Tallinn 2013, lk 117–135
  • Sergei Issakov, "Eesti-armeenia kirjandussuhete ajaloost (I)" – Keel ja Kirjandus 1982, nr 12, lk 647–656
  • Sergei Issakov, "Eesti-armeenia kirjandussuhete ajaloost (II)" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 4, lk 224–230 ja nr 5, lk 286–289

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Armeenia_kirjandus&oldid=6711524"