Anglosaksi Inglismaa

Anglosaksi Inglismaa viitab Suurbritannia osa Inglismaa ajalooperioodile, mis kestis Rooma-järgsest Britanniast pärast okupatsiooni lõppu ja anglosaksi kuningriikide loomist 5. sajandil kuni Normanni vallutuseni Inglismaal aastal 1066 William Vallutaja poolt.

"Anglosaksid" on üldine mõiste, mis viitab germaanlastele, kes tulid Britanniasse 5. ja 6. sajandil, sealhulgas anglid, saksid, friisid ja jüüdid. Mõiste viitab ka sel ajal Inglismaal räägitud keelele, mida nüüd kutsutakse vanainglise keeleks, ja ajastu kultuurile, mis on pikka aega ligi meelitanud populaarset ja teaduslikku tähelepanu.

9. sajandini domineerisid anglosaksi Inglismaal Seitse kuningriiki: Northumbria, Mercia, East Anglia, Essex, Kent, Sussex ja Wessex. Oma religioonis järgisid kuningriigid varasel perioodil anglosaksi paganlust, kuid pöördusid 7. sajandil kristlusse. Paganluse viimane kindlus oli Mercia hegemoonia periood 640. aastatel, lõppedes Penda surmaga aastal 655.

Olles silmitsi viikingite sissetungiohuga, sai 9. sajandil Alfred Suure valitsusajal domineerivaks Wessexi dünastia. 10. sajandil ühinesid üksikud kuningriigid Wessexi võimu alla Inglismaa kuningriigiks, mis seisis vastu Danelaw'le, 9. sajandil Inglismaa põhja- ja idaosas loodud viikingite kuningriikidele. Inglismaa kuningriik langes viikingite sissetungil Taanist aastal 1013 ja seda valitses aastani 1042 Knýtlinga dünastia, siis taastati anglosaksi Wessexi dünastia. Viimane anglosaksi kuningas Harold Godwinson tapeti aastal 1066 Hastingsi lahingus.

Ajalooline taust

Pikemalt artiklis Rooma-järgne Britannia

Pikemalt artiklis Rooma võimu lõpp Britannias

Kui Rooma okupatsioon Britannias lõpule jõudis, tõmbas Constantinus III armee jäänused tagasi, vastuseks barbarite sissetungile Euroopasse. Rooma-briti juhid seisid silmitsi kasvava julgeolekuprobleemiga merelt tulevatest rünnakutest, eriti piktide poolt Inglismaa idarannikul. Rooma-briti juhtide poolt peeti kohaseks küsida abi anglosaksi palgasõduritelt (föderaatidelt), kellele nad loovutasid territooriumi. Umbes aastal 442 anglosaksid mässasid, ilmselt seetõttu, et neile ei makstud. Britid vastasid abipalvega Rooma läänekeisririigi komandörile Aëtiusele (dokument on tuntud kui "Brittide oiged"), kuigi Lääne-Rooma keiser Honorius oli umbes aastal 410 kirjutanud brittidele civitas, milles palus neid ise oma kaitse eest hoolitseda. Siis järgnes mitu aastat võitlusi brittide ja anglosakside vahel. Võitlus kestis kuni umbes aastani 500, kui britid tekitasid Mons Badonicuse lahingus anglosaksidele raske kaotuse.

Allikad

Anglosaksi Inglismaa kohta on mitmesuguseid allikmaterjale.

On kirjanduslikke allikaid:

Inglise ajaloolased keskajal
"Anglosaksi kroonika", rida dokumente, mis kaardistavad anglosaksi ajalugu 5. sajandi keskpaigast kuni aastani 1066 (kuigi üks versioon ulatub aastani 1154). Need telliti Alfred Suure valitsemisajal 9. sajandil.

Teised kirjutatud allikad on:

Seadustekogud. Näiteks 7. sajandist on pärit neli komplekti; kolm esimest anti välja Kenti kuningate poolt: Æthelberht I, Hlothhere, Eadric ja Wihtred: Æthelberhti õigus, Hlothhere'i ja Eadrici õigus ning Wihtredi õigus. Neljanda andis välja Wessexi Ine.
Põhimäärused olid rida õigusdokumente, mis olid peamiselt (kuid mitte ainult) maa-annid üksikisikutele anglosaksi kuningriikide kuningate poolt.
Biograafiad, hagiograafia, kirjad ja luule.
Viimsepäevaraamat (Domesday Book). Kuigi koostatud pärast normanni vallutust aastal 1086, oli üks selle ülesandeid teha kindlaks, kellele kuulus milline maa ja milliseid makse maksti Edward Usutunnistaja ajal.

Mittekirjanduslikud allikad:

Arheoloogia. Anglosaksi asustust saab jälgida, järgides matusemustreid ja maakasutust.
Arhitektuur
Toponüümia
Numismaatika
Geneetika

Ränne ja kuningriikide moodustamine (400–600)

Pikemalt artiklis Anglosaksi asustus Britannias

Pikemalt artiklis Suur rahvasterändamine

On ülestähendusi germaanlaste imbumisest Britanniasse enne Rooma riigi kokkulangemist. Usutakse, et varaseimad germaani külalised olid 8 kohorti bataave 14. leegionis, esimeses sissetungiväes Aulus Plautiuse juhtimisel aastal 43 pKr. On hüpotees, et mõned põlishõimud, keda roomlased pidasid brittideks, võisid olla germaani keele rääkijad, kuigi enamus tänapäeva uurijaid ei nõustu sellega.

Roomale oli üsna tavaline paisutada oma leegione Germaaniast värvatud föderaatidega. See praktika laienes ka armeele, kes teenis Britannias, ja nende palgasõdurite haudu, ka pereliikmete, saab tuvastada perioodi Rooma kalmistutel. Ränne jätkus Rooma armee lahkudes, kui anglosaksid värvati kaitsma Britanniat; ja ka anglosaksi esimese mässu perioodil aastal 442.

Kui uskuda "Anglosaksi kroonikat", asutati mitmeid anglosaksi kuningriike, mis lõpuks Inglismaaks ühendati, kui kolmest või viiest laevast väikesed sissetungijate laevastikud saabusid eri kohtadesse Inglismaa rannikul võitlema Rooma-järgsete brittidega ja vallutama nende maid. Kohanime tõendi kontekstis, mis tegelikult juhtus roomlaste lahkumise ja normannide tulemise vahel, mille suhtes on palju ajaloolaste eriarvamusi.

Anglosakside saabumist Britanniasse võib vaadata germaanlaste üldise liikumise kontekstis üle Euroopa aastatel 300–700, mida tuntakse Suure rahvasterändamisena (ka barbarite sissetung või Völkerwanderung). Samal perioodil toimus brittide ränne Armorica poolsaarele (Bretagne ja Normandia tänapäeva Prantsusmaal): algselt umbes aastal 383 Rooma võimu ajal, kuid ka umbes aastal 460 ning 540. ja 550. aastatel; 460. aasta rännet peetakse vastuseks võitlusele anglosaksi mässu ajal umbes aastatel 450–500, nagu ka rännet Britooniasse (tänapäeva Galicia Loode-Hispaanias) umbes samal ajal. Ajaloolane Peter Hunter Blair seletas lahti selle, mida nüüd peetakse traditsiooniliseks vaateks anglosakside saabumisele Britanniasse. Ta vihjas massilisele sisserändele, võitlusele ja Rooma-järgsete brittide väljaajamisele nende maalt saarte lääneservale ning Bretagne'i ja Pürenee poolsaartele. Sellist vaadet mõjutasid arvatavasti sellised allikad, nagu Beda, kus see räägib brittide tapmisest või "igavesse orjusse" viimisest. Heinrich Härke järgi on palju moodsam vaade brittide ja anglosakside koosolemisest. Ta näitab, et mitmed moodsad arheoloogid on nüüd sissetungi mudeli ümber hinnanud, nad on arendanud koosolemise mudeli, mis põhineb suuresti Ine seadustel. Seadused sisaldavad mitut punkti, mis pakuvad brittidele kuut erinevat vereraha taset, millest neli on allpool vabamehe tasemest. Kuigi oli võimalik brittide elamine rikaste vabameestena, näib üldiselt, et anglosaksi ühiskonnas olid nad alamas seisuses, kui anglosaksid.

Vaidlused ja analüüsid jätkuvad rände suuruse üle, ja kas see oli anglosakside väike eliit, kes tuli ja võttis maa valitsemise üle, või rahvaste massiline ränne, kes surusid britid alla.

Gildase järgi juhtis esialgset jõulist brittide vastupanu Ambrosius Aurelianus, ning sellest ajast kõikus võit kahe rahva vahel. Gildas märgib brittide "lõplikku" võitu Mons Badonicuse lahingus u. aastal 500, ja see võib tähistada punkti, kus anglosaksi ränne ajutiselt peatus. Gildas ütleb, et see lahing oli "44 aastat ja 1 kuu" pärast sakside saabumist, ja oli ka tema sünniaasta. Ta ütles, et järgnes suure õitsenguaeg. Kuid vaatamata vaikusele võtsid anglosaksid kontrolli Sussexis, Kentis, East Anglias ja osas Yorkshire'is; samas läänesaksid asutasid umbes aastal 520 Cerdici juhtimisel kuningriigi Hampshire'is. Siiski oli see 50 aastat enne seda, kui anglosaksid hakkasid rohkem laienema. Vahepealsetel aastatel kurnasid britid end kodusõja, sisevaidluste ja üldise rahulolematusega: see inspireeris Gildase raamatut "De Excidio et Conquestu Britanniae" ("Britannia vallutamine ja häving").

Järgmine suur kampaania brittide vastu oli aastal 577, seda juhtis Wessexi kuningas Ceawlin, kelle kampaaniates õnnestus ära võtta Cirencester, Gloucester ja Bath (tuntud kui Deorhami lahing). See Wessexi laienemine lõppes järsult, kui anglosaksid hakkasid omavahel võitlema, ja Ceawlin oli lõpuks sunnitud taganema oma esialgsele territooriumile. Teda asendas siis Ceol (kes oli arvatavasti tema vennapoeg): Ceawlin tapeti järgmisel aastal, kuid annaalid ei ütle, kelle poolt. Järgnevalt sai Cirencesterist anglosaksi kuningriik Mercia, mitte Wessexi ülemvõimu all.

Seitse kuningriiki ja ristiusustamine (7. ja 8. sajand)

Inglismaa kaart aasta ca 700 aastal, kuningriigid ja hõimud Britannias

Pikemalt artiklis Northumbria

Pikemalt artiklis Mercia

Pikemalt artiklites Offa (Mercia) ja Offa

Pikemalt artiklis Seitse kuningriiki

Pikemalt artiklis Anglosaksi Inglismaa ristiusustamine

Aastaks 600 arenes uus kord, kuningriigid ja alamkuningriigid. Henry Huntingdonist (keskaegne ajaloolane) pani aluse ideele seitsmest kuningriigist, mille hulka kuulus seitse peamiselt anglosaksi kuningriiki.

Anglosaksi Inglismaa seitse kuningriiki

Anglosaksi ja briti kuningriigid u. aastal 800

Neli peamist kuningriiki anglosaksi Inglismaal olid:

East Anglia
Mercia
Northumbria, sealhulgas alamkuningriigid Bernicia ja Deira
Wessex

Väikesed kuningriigid:

Muud väikesed kuningriigid ja territooriumid

Haestingas
Hwicce
Iclingase kuningriik, Mercia eelkäija
Wighti saar, (Wihtwara)
Lindsey
Magonsæte
Meonwara, Meoni oru ala Hampshire'is
Keskanglid
Pecsætan
Surrey
Tomsæte
Wreocensæte

6. sajandi lõpul oli kõige võimsam valitseja Inglismaal Æthelberht, kelle maad ulatusid põhjas Humberi jõeni. 7. sajandi alguses olid Kent ja East Anglia juhtivad Inglise kuningriigid. Pärast Æthelberhti surma aastal 616 sai Rædwald kõige võimsamaks juhiks lõuna pool Humberit.

Aldfrithi hõbemünt (686–705). AVERS: +AldFRIdUS, pill rõngas; REVERS: Harksabaga lõvi vaatab vasakule

Pärast Northumbria Æthelfrithi surma pakkus Rædwald sõjalist abi Deira kuningale Edwinile selle võitluses võtta üle Deira ja Bernicia dünastiad ühendatud Northumbria kuningriigis. Pärast Rædwaldi surma suutis Edwin jätkata suurt plaani Northumbria võimu laiendamiseks.

Northumbria Edwini kasvav tugevus sundis Mercia anglosaksid Penda juhtimisel liitu Gwyneddi kõmri kuninga Cadwalloniga, ja koos tungisid nad Edwini maadele ning võitsid ja tapsid selle Hatfield Chase'i lahingus aastal 633. Nende edu oli lühiajaline, kui Oswald (üks Northumbria surnud kuninga Æthelfrith'i poegadest) võitis ja tappis Cadwalloni Heavenfieldis Hexhami lähistel. Vähem kui kümne aasta pärast sõdis Penda taas Northumbria vastu ja tappis Oswaldi lahingus aastal 642.

Tema vend Oswiu aeti kuningriigi põhjaserva. Siiski tappis Oswiu Penda varsti pärast seda ning Mercia kulutas ülejäänud 7. ja kogu 8. sajandi võitlusele Powysi kuningriigiga. Sõda jõudis haripunkti Mercia kuninga Offa valitsusajal, keda mäletatakse 150 miili pikkuse valli ehitamise pärast, mis moodustas Walesi-Inglismaa piiri. Pole selge, kas see oli piirijoon või kaitsevall. Mercia ülemvõim jõudis lõpule aastal 825, kui neid Beornwulfi juhituna tugevalt löödi Wessexi Egberti poolt Ellenduni lahingus.

Kristlus toodi Briti saartele Rooma okupatsiooni ajal. Varakristlik berberi autor Tertullianus, kes kirjutas 3. sajandil, ütles, et "kristlust võib leida isegi Britanniast". Rooma keiser Constantinus (306–337) kuulutas Milano ediktiga aastal 313 kristluse ametlikult sallituks. Keiser Theodosius Suure valitsusajal (378–395) tehti kristlus Rooma riigi ametlikuks usuks.

Escombi kirik, taastatud 7. sajandi anglosaksi kirik. Kiriku arhitektuur ja esemed on ajaloolise informatsiooni kasulikud allikad

Ei ole täiesti selge, kui palju britte olid kristlased, kui paganlikud anglosaksid saabusid. Paavst Coelestinus I püüdis aastal 431 korraldada iirlaste ristiusustamst. Siiski oli see Püha Patrick, keda tunnustatakse iirlaste massilise ristijana. Kristlik Iirimaa asus siis ristiusustama ülejäänud Briti saari ja Columba saadeti asutama usukogukonda Ionas, Šotimaa läänerannikul. Siis, 635. ja 651. aasta vahel, saadeti Aidan Ionast looma oma piiskopkonda Northumbrias, Lindisfarne'is. Sealt alates oli Northumbria pööratud Keldi (Iiri) kiriku poolt.

Beda on põlise briti vaimulikkonna suhtes väga laitev: oma teoses "Historia ecclesiastica" kurdab ta nende kirjeldamatute kuritegude üle, ja et nad ei kuuluta usku anglite või sakside seas. Paavst Gregorius saatis aastal 597 Augustinuse anglosakse pöörama, kuid Beda järgi keeldus briti vaimulikkond Augustinust tema missioonil aitamast. Vaatamata Beda kaebustele usutakse nüüd, et britid mängisid anglosakside kristlusse pööramisel tähtsat rolli. Saabumisel Kagu-Inglismaale aastal 597 anti Kenti kuninga Æthelberhti poolt Augustinusele maad kiriku ehitamiseks; nii ehitas Augustinus aastal 597 kiriku ja asutas Canterbury piiskopkonna. Ta ristis Æthelberhti aastal 601, siis jätkas oma missiooni pöörata inglased kristlusse. Enamus Põhja- ja Ida-Inglismaast oli juba ristitud Iiri kiriku poolt. Siiski jäid Sussex ja Wighti saar peamiselt paganlikeks kuni maapakku saadetud Yorki peapiiskopi Püha wilfridi saabumiseni, kes pööras Sussexi umbes aastal 681 ja Wighti saare aastal 683.

Jääb selgusetuks, mida "pööramine" tegelikult tähendas. Kiriklikud kirjanikud kaldusid kuulutama territooriumi "pööratuks" üksnes seetõttu, kui kohalik kuningas nõustus ristimisega, olenemata sellest, kas ta tegelikult võttis kristliku praktika omaks; ja olenemata ka sellest, kas tema kuningriigi rahvastik seda üldiselt tegi. Kui ehitati kirikuid, kippusid need sisaldama paganlikke, samuti kristlikke sümboleid, tõendades püüet jõuda paganlike anglosaksideni, mitte demonstreerides, et nad olid juba pööratud.

Isegi pärast kristluse sisseseadmist kõigis anglosaksi kuningriikides oli Rooma riituse ja Iiri riituse uskujate vahel lahkhelisid, eriti kuupäeva üle, millele lihavõtted langevad, ja viisi üle, kuidas mungad juukseid lõikavad. Aastal 664 peeti Whitby kloostris koosolek (tuntud kui Whitby kirikukogu) asja üle otsustamiseks; Püha Wilfrid oli Rooma riituse eestkõneleja ja piiskop Colmán oli Iiri riituse eestkõneleja. Wilfridi argumendid võitsid ning Colmán ja tema partei läksid oma kibedas pettumuses tagasi Iirimaale. Rooma riitus võeti Inglise kiriku poolt omaks, kuigi Iiri kirikus ei ole need üldtunnustatud.

Viikingite väljakutse ja Wessexi tõus (9. sajand)

Pikemalt artiklis Danelaw

Pikemalt artiklis Viikingiaeg

Pikemalt artiklis Alfred Suur

Inglismaa kaart aastal 878, mis näitab Danelaw ulatust

8. ja 11. sajandi vahel röövisid rüüstajad ja kolonistid Skandinaaviast, peamiselt taanlased ja norralased, Lääne-Euroopat, sealhulgas Briti saari. Need rüüstajad said tuntuks kui viikingid; nimi usutakse tulevat Skandinaaviast, kust viikingid pärinesid. Esimesed retked Briti saartele olid 8. sajandi lõpul, peamiselt kirikutesse ja kloostritesse (mida peeti rikkuse keskusteks). Anglosaksi kroonika ütleb, et püha Lindisfarne'i saar rüüstati aastal 793. Rüüsteretked lõppesid siis praktiliselt umbes 40 aastaks; kuid umbes aastast 835 hakkasid need toimuma üha regulaarsemalt.

Kaitsesein *burh*i ümber. Alfredi pealinn Winchester. Sakside ja keskaegne töö Rooma-aegsel vundamendil

860. aastatel korraldasid taanlased rüüsteretkede asemel täiemahulise sissetungi. Aastal 865 saabus suur armee, mida anglosaksid kirjeldasid kui Suur paganate armee. Seda tugevdas aastal 871 Suur suvearmee. Kümne aasta jooksul langesid peaaegu kõik anglosaksi kuningriigid sissetungijate kätte: Northumbria aastal 867, East Anglia aastal 869 ja peaaegu kogu Mercia aastatel 874–877. Vaid Wessexi kuningriik suutis ellu jääda. Märtsis 878 ehitas Wessexi anglosaksi kuningas Alfred väheste meestega linnuse Athelneysse, sügaval peidus Somerseti soodes. Ta kasutas seda baasina, kust viikingeid rünnata. Mais 878 pani ta kokku Somerseti, Wiltshire'i ja Hampshire'i inimestest moodustatud armee, mis võitis viikingite armeed Edingtoni lahingus. Viikingid taganesid oma linnusesse ja Alfred asus seda piirama. Lõpuks andsid taanlased alla ja nende juht Guthrum nõustus taanduma Wessexist ja ennast ristida laskma. Ametlik tseremoonia viidi läbi mõned päevad hiljem Wedmore'is. Siis järgnes rahuleping Alfredi ja Guthrumi vahel, milles oli mitmeid sätteid, sealhulgas piiride määratlemine alale, mida pidid valitsema taanlased (mis sai tuntuks kui Danelaw), ja alale, mida Wessex. Wessexi kuningriik kontrollis osa keskmaast ja kogu lõunat (väljaarvatud Cornwall, mis oli ikka veel brittide käes), samas taanlased hoidsid East Angliat ja põhja.

Pärast võitu Edingtonis ja sellele järgnenud rahulepingut asus Alfred muutma oma Wessexi kuningriiki pideval sõjajalal olevaks ühiskonnaks. Ta ehitas laevastiku, korraldas ümber armee ja püstitas kindlustatud linnade (burh) süsteemi. Ta kasutas oma burhide jaoks peamiselt vanu Rooma linnu, kuna ta suutis ümber ehitada ja kindlustada nende olemasolevad kindlustusi. Burhide ja alalise armee säilitamiseks kehtestas ta maksusüsteemi (Burghal Hidage). Need burhid tegutsesid kaitseehitistena. Viikingid ei suutnud seejärel ületada suuri Wessexi osi: "Anglosaksi kroonika" teatab, et Taani rüüstajaid võideti, kui need püüdsid rünnata Chichesteri burhi. Burhid, kuigi peamiselt mõeldud kaitseehitisteks, olid ka ärikeskused, meelitades ettevõtjaid ja turge ohutu varjupaigana, ning need pakkusid kindlat kohta kuninga rahapajale. Uus laine Taani sissetungijaid saabus aastal 891, alustades sõda, mis kestis üle 3 aasta. Alfredi uus kaitsesüsteem siiski töötas ja lõpuks surus see taanlased maha: need loobusid ja kadusid suvel 896.

Alfredit mäletatakse ka kui kirjaoskajat kuningat. Tema või tema õukond tellis "Anglosaksi kroonika", mis kirjutati vanainglise keeles (mitte ladina keeles, mis oli Euroopa annaalide keel). Alfredi oma kirjanduslik looming oli peamiselt tõlked, kuigi ta kirjutas sissejuhatusi ja parandas ka käsikirju.

Inglismaa ühendamine (10. sajand)

Edgar Rahumeelse valitsusajast pärit mündid

Pikemalt artiklis Athelstan

Pikemalt artiklis Edgar Rahumeelne

Alfredi surmaga aastal 899 sai troonile tema poeg Edward Vanem. Alfredi poeg Edward ning pojapojad Athelstan, Edmund I ja Eadred jätkasid vastupanupoliitikat viikingite vastu. Aastatel 874–879 valitses Mercia lääneosa Ceolwulf II, kelle järglane oli Æthelred. Aastal 886/887 abiellus Æthelred Alfredi tütre Æthelflædiga. Kui Æthelred aastal 911 suri, juhtis tema lesk Mercia provintsi tiitliga "Mercia emand". Mercia armeejuhina töötas ta koos oma venna Edward Vanemaga, et võita tagasi Mercia maad, mis olid taanlaste kontrolli all. Edward ja tema järglased tegid burhid oma strateegia võtmeelemendiks, mis võimaldas neil rünnakule asuda. Edward vallutas aastal 913 tagasi Essexi. Edwardi poeg Athelstan annekteeris Northumbria ja sundis Walesi kuningad alistuma; Brunanburh'i lahingus aastal 937 võitis ta šotlaste, taanlaste ja viikingite liitu ja sai kogu Inglismaa kuningaks. Kõrvuti brittide ja taanlastega ei meeldinud mõnele muule anglosaksi kuningriigile Wessexi ülemvõim. Järelikult järgnes Wessexi kuninga surmale mäss, eriti Northumbrias. Aastal 973 krooniti Alfredi pojapojapoeg Edgar Bath'is Inglismaa kuningaks ja Britannia keisriks. Tema müntidel on ta EDGAR REX ANGLORUM ("Edgar, Inglismaa kuningas"). Edgari kroonimine oli suurejooneline asi ja paljud selle rituaalid ja sõnad olid ka Elizabeth II kroonimisel aastal 1953, kuigi inglise, mitte ladina keeles.

Taani ja Norra asunike kohalolu Danelaw's jättis kestva mõju; rahvas siin nägi ennast 100 aastat pärast elama asumist "armeena": kuningas Edgar andis aastal 962 välja seadustekogu, mis hõlmas ka Northumbria inimesi, nii adresseeris ta selle krahv Olacile "ja kogu armeele, kes elab selles krahvkonnas". Moodsas inglise keeles on üle 3000 sõna, mis on Skandinaavia päritolu. Samuti on Inglismaal rohkem kui 1500 Skandinaavia päritolu kohanime: näiteks topograafilised nimed, nagu Howe (Norfolk) ja Howe (North Yorkshire), tulevad vanapõhja sõnast haugr, mis tähendab küngas, kühm või kalme.

Inglismaa taanlaste võimu all ja Normanni vallutus (978–1066)

Viikingite pikkpaadi replika Ramsgate'is Kentis

Kaks aastat pärast enda kroonimist Bathis Edgar suri, olles vaid varastes kolmekümnendates. Temast jäi maha kaks poega, Edward (vanem) ja tema poolvend Æthelred. Edward krooniti Kingstonis kuningaks, kuid kolm aastat hiljem ta mõrvati ühe oma poolvenna poolehoidja poolt, Æthelredi võõrasema kaasabil. Seejärel krooniti Æthelred II aastal 978 ja kuigi ta valitses 38 aastat, üks pikemaid valitsusaegu inglise ajaloos, sai ta hüüdnime "Æthelred Nõutu", kuna ta osutus üheks Inglismaa kõige hukatuslikumaks kuningaks. William Malmesburyst, kirjutades umbes 100 aastat hiljem oma "Inglismaa kuningate kroonika", oli oma Æthelredi kriitikas lõikav, öeldes, et ta okupeeris kuningriiki, mitte ei valitsenud seda.

Just siis, kui Æthelred oli kroonitud, püüdis Taani kuningas Harald kristlust oma valdustes peale sundida. Paljudele tema alamatele see mõte ei meeldinud ja vahetult enne 988. aastat ajas tema poeg Svend oma isa kuningriigist välja. Kodust välja aetud mässulised moodustasid tõenäoliselt rüüsteretkede esimese laine Inglismaa rannikule. Mässajatel läks nii hästi, et Taani kuningad otsustasid kampaania üle võtta.

Aastal 991 rüüstasid viikingid Ipswichi ja nende laevastik randus Maldoni lähistel Essexis. Taanlased nõudsid, et inglased maksaksid lunaraha, kuid inglise väejuht Byrhtnoth keeldus; ta tapeti järgnenud Maldoni lahingus ja inglased võideti kergesti. Siit alates näis, et viikingid ründasid kõikjal, kus tahtsid; nad olid põlglikud inglaste vastupanu puudumise tõttu. Isegi Alfredi burhide süsteem vedas alt. Æthelred näib olevat rüüstajate haardest lihtsalt väljapoole peitunud.

Danegeldi maksmine

980. aastateks oli Wessexi kuningatel võimas haare riigi rahasüsteemile. Eeldatavasti oli üle maa umbes 60 rahapaja. Iga 5 või 6 aasta tagant lakkas ringluses raha olemast seaduslik maksevahend ja välja anti uusi münte. Raha kontrollimise süsteem üle kogu riigi oli äärmiselt keeruline; see võimaldas kuningal tõsta vajadusel suuri rahasummasid. Võimalust tõsta suuri rahasummasid vajati pärast Maldoni lahingut, kui Æthelred otsustas, et võitlemise asemel maksab ta taanlastele lunaraha süsteemis, mis sai tuntuks kui Danegeld. Lunaraha maksmise osana koostati rahuleping, mis oli mõeldud rünnakute peatamiseks. Siiski, selle asemel, et osta viikingid välja, julgustas Danegeldi maksmine neid vaid tagasi tulema ja rohkem nõudma.

Normandia hertsogid olid üsna rahul, võimaldades Taani seiklejatel kasutada nende sadamaid Inglismaa ranniku ründamiseks. Tulemuseks oli, et Inglismaa ja Normandia õukonnad muutusid teineteise suhtes äärmiselt vaenulikuks. Lõpuks otsis Æthelred lepingut normannidega, ja lõpetas 1002. aasta kevadel abiellumisega Normandia hertsogi Richard I tütre Emmaga, mida nähti püüdena lõhkuda side rüüstajate ja Normandia vahel.

Siis, Püha Brice'i päeval 1002. aasta novembris mõrvati Æthelredi käsul Inglismaal elavad taanlased.

Knudi tõus

1013. aasta suvel tõi Taani kuningas Svend Harkhabe Taani laevastiku Sandwichi, Kentis. Siit läks ta põhja Danelaw'sse, kus kohalikud nõustusid kohe teda toetama. Siis sööstis ta lõunasse, sundides Æthelredi Normandiasse maapakku (1013–1014). Siiski suri Svend äkitselt 3. veebruaril 1014. Kasutades seda surma ära, tuli Æthelred Inglismaale tagasi ja ajas Svendi poja Knudi tagasi Taani, sundides teda seejuures loobuma oma liitlastest. Aastal 1015 käivitas Knud uue kampaania Inglismaa vastu. Edmund leppis oma isa, Æthelrediga ära ja liitus temaga. Mõned inglaste juhid otsustasid toetada Knudi, nii taganes Æthelred lõpuks Londonisse. Enne kokkupõrget Taani armeega Æthelred suri ja teda asendas Edmund. Taani armee piiras Londonit, kuid Edmund suutis põgeneda ja kogus lojalistidest armee. Edmundi armee suundus taanlaste vastu, kuid edu oli lühiealine: Assanduni lahingus olid taanlased võidukad ja palju inglaste juhte tapeti. Knud ja Edmund leppisid kokku jagada kuningriik kaheks, Edmundile jäi Wessex ja Knud sai ülejäänu.

Aastal 1017 suri Edmund salapärastel asjaoludel, ilmselt mõrvati Knudi või tema toetajate poolt, ja inglaste nõukogu (Witenagemot) kinnitas Knudi kogu Inglismaa kuningaks. Knud jagas Inglismaa krahvkondadeks: enamus nendest eraldati Taani pätitolu aadlikele, kuid Wessexist tehti inglise krahvkond. Mees, kelle ta nimetas, oli Godwin, kes sai lõpuks laiendatud kuningliku perekonna liikmeks, kui ta abiellus kuninga vennanaisega. 1017. aasta suvel saatis Knud Æthelredi lese, Emma järele, kavatsusega temaga abielluda. Näib, et Emma nõustus kuningaga abielluma tingimusel, et see piiraks Inglismaa pärimist nende ühendusest sündinud lastega. Knudil oli juba naine, Ælfgifu, kes sünnitas talle 2 poega, Svein ja Harold Jänesjalg. Siiski näib, et kirik pidas Ælfgifud Knudi konkubiiniks, mitte naiseks. Lisaks kahele pojale, mis tal olid Ælfgifuga, sai ta veel Emmaga poja, kes sai nimeks Hardeknud.

Kui Knudi vend, Taani kuningas Harald II, aastal 1018 suri, läks Knud Taani seda valdust kaitsma. Kaks aastat hiljem võttis Knud Norra oma kontrolli alla ja andis selle Ælfgifule ja nende pojale Sveinile valitseda.

Edwardist saab kuningas

Üks tulemus Knudi abielust Emmaga oli maandada päriluskriisi pärast tema surma aastal 1035, kui trooni üle vaidlesid Ælfgifu poeg Harold Jänesjalg ja Emma poeg Hardeknud. Emma toetas oma poega Knudiga, Hardeknudi, mitte oma poegi Æthelrediga. Tema poeg Æthelrediga, Edward, tegi edutu röövretke Southamptonisse, ja tema vend Alfred mõrvati ekspeditsioonil Inglismaale aastal 1036. Emma põgenes Bruggesse, kui Harold Jänesjalg sai Inglismaa kuningaks, kuid kui ta aastal 1040 suri, võis Hardeknud kuningaks saada. Hardeknud arendas kiiresti mainet, kehtestades Inglismaal kõrged maksud. Ta muutus nii ebapopulaarseks, et Edward kutsuti maapaost Normandias tagasi Hardeknudi pärijaks, ja kui Hardeknud aastal 1042 äkitselt suri (ilmselt mõrvati), sai Edward (järelpõlvedele tuntud kui Edward Usutunnistaja) kuningaks.

Edwardit toetas Wessexi krahv Godwin ja andis talle oma tütre naiseks. Seda kokkulepet peeti kohaseks, kuna Godwini seostati kuninga venna, Alfredi mõrvaga. Aastal 1051 saabus üks Edwardi sugulasi, Eustace, Doverisse, et võtta endale eluase; Doveri mehed olid selle vastu ja tapsid mõne Eustace'i mehe. Kui Godwinid keeldusid neid karistamast, andis kuningas, kes ei olnud mõnikord Godwiniga rahul, nad kohtu alla. Canterbury peapiiskop Stigand valiti sõnumiviijaks Godwinile ja tema perekonnale. Godwinid põgenesid, et mitte kohtu ette astuda. Arvatakse, et sel ajal pakkus Edward troonijärglust oma nõole, Normandia hertsog Williamile (tuntud ka kui William Vallutaja, William Sohilaps või William I). Williamist sai lõpuks Inglismaa kuningas. Godwinid ähvardasid tungida Inglismaale ja Edward ütles, et tahab võidelda, kuid suure nõukogu kohtumisel Westminsteris pani krahv Godwin kõik oma relvad maha ja palus kuningat vabastada ta kõigist süüdistustest. Kuningas ja Godwin leppisid ning Godwinid said seega kõige võimsamaks perekonnaks Inglismaal kuninga järel. Godwini surmaga aastal 1053 sai tema poeg Harold Wessexi krahvkonna; Haroldi vennad Gyrth, Leofwine ja Tostig said East Anglia, Mercia ja Northumbria. Northumbrialastele Tostig tema karmi käitumise pärast ei meeldinud ja ta saadeti Flandriasse maapakku, langedes välja ka oma venna Haroldi soosingust, kes toetas kuninga liini northumbrialaste toetamisel.

Edward Usutunnistaja surm

26. detsembril 1065 jäi Edward haigeks. Ta jäi voodisse ja langes koomasse; ühel hetkel ta ärkas ning pöördus Haroldi poole ja palus tal kaitsta kuningannat ja kuningriiki. 5. jaanuaril 1066 Edward Usutunnistaja suri ja Harold kuulutati kuningaks. Järgmisel päeval Edward maeti ja Harold krooniti.

Kuigi Harold haaras Inglismaa krooni, oli ka teisi nõudlejaid, peamiselt Normandia hertsog William, kes oli Edward Usutunnistaja nõbu oma tädi, Normandia Emma kaudu. Usutakse, et Edward lubas krooni Williamile. Harold oli olnud nõus toetama Williami nõuet pärast vangistamist Normandias Guy I de Ponthieu poolt. William nõudis ja saavutas Haroldi vabastamise, siis Williami kaitse all olemise ajal (normannide poolt väidetuna) vandus Harold Williamile truudust (a solemn oath).

Norra Harald Hardrada ("Halastamatu") nõudis ka Inglismaad, Knudi ja tema järglaste kaudu. Tema nõudmine põhines lepingul Taani kuninga Hardeknudi (Knudi poeg) ja Norra kuninga Magnuse vahel.

Tostig, Haroldi võõrandunud vend, asus esimesena liikvele; keskaegse ajaloolase Ordericus Vitalise järgi reisis ta Normandiasse hankima abi Normandia hertsogilt Williamilt, kes hiljem sai tuntuks kui William Vallutaja. William ei olnud valmis ennast siduma, nii seilas Tostig välja Cotentini poolsaarelt, kuid tormide tõttu sattus Norrasse, kus hankis edukalt abi Harald Hardradalt. Anglosaksi kroonikas on loo erinev versioon, selle järgi randus Tostig mais 1066 Wight'i saarel, siis laastas Inglismaa rannikut, enne saabumist Sandwichi, Kentis. Sandwichis olla Tostig värvanud kamba meremehi, enne kui seilas põhja, kus ta pärast võitlust mõne põhjapoolse krahviga ja ka Šotimaa külastamist ühines lõpuks Hardradaga (võib-olla Šotimaal või Tyne'i jõe suudmes).

Fulfordi lahing ja pärast seda

Anglosaksi kroonika (käsikirjad D ja E) järgi sai Tostigist Hadrada vasall, ja siis nii umbes 300 pikkpaadiga seilas ta Humberi estuaari, sulgedes Inglise laevastiku Swale jõele, ja randus siis 24. septembril Riccallis, Ouse'i jõel. Nad marssisid Yorki suunas, kus nad Fulford Gate'is kohtasid Inglise väge, mida juhtisid põhjakrahvid Edwin ja Morcar; 20. septembril järgnes Fulfordi lahing, mis oli üks verisemaid lahinguid keskajal. Inglise väed võideti, kuigi Edwin ja Morcar põgenesid. Võitjad sisenesid Yorki linna, vahetasid pantvange ja täiendasid moonavarusid. Kuuldes Londonis uudiseid, saatis Harold kiirmarsil teise Inglise armee 24. septembri ööseks Tadcasterisse, ja pärast Harald Hardrada üllatuslikult kinnipüüdmist 25. septembri hommikul, saavutas Harold Skandinaavia hordi üle täieliku võidu pärast kahepäevast tegevust Stamford Bridge'i lahingus. Harold lubas neljandikul ellujäänutest 20 laeval lahkuda.

Normandia William seilab Inglismaale

Bayeux vaiba osa, mis kujutab Haroldi tapmist Hastingsi all

Harold tähistas oma võitu Stamford Bridge'is 26./27. septembri öösel 1066, kui Normandia Williami sissetungilaevastik asus 27. septembri hommikul 1066 Inglismaa poole teele. Harold viis oma armee tagasi lõunarannikule, kus ta Hastingsi lähedal kohtas Williami armeed. Harold tapeti võitluses ja kaotas Hastingsi lahingu 14. oktoobril 1066.

Hastingsi lahing hävitas praktiliselt Godwini dünastia. Harold ning tema vennad Gyrth ja Leofwine surid lahinguväljal, nagu ka nende onu Ælfwig, Newminsteri abt. Tostig tapeti Stamford Bridge'is. Wulfnoth oli William Vallutaja pantvang. Godwini naised olid kas surnud või lastetud.

William marssis Londonisse. Linnajuhid alistusid ja andsid kuningriigi talle ja ta krooniti Westminster Abbeys, Edward Usutunnistaja uues kirikus, jõulupäeval 1066. Williamil võttis veel 10 aastat kuningriigi kindlustamiseks, mille ajal igasugune vastuseis halastamatult maha suruti; eriti jõhkras intsidendis, mis tuntud kui põhja laastamine, käskis William teha põhi maatasa ning põletada kõik kariloomad, vili ja põllutööriistad ning mürgitada maa. Anglonormannist krooniku Ordericus Vitalise järgi suri üle 100 000 inimese nälga. Arvud põhinevad viimsepäevaraamatu hinnangul, et Inglismaa kogurahvastik aastal 1086 oli umbes 2,25 miljonit, nii et 100 000 surma nälja tõttu oleks olnud suur osa rahvastikust.

Williami surma ajaks aastal 1087 olid need, kes olid olnud Inglismaa anglosaksi valitsejad, surnud, maapaos või liitunud talupojaseisusega. Hinnanguliselt oli vaid umbes 8% maast anglosakside kontrolli all. Peaaegu kõik anglosaksi kirikud ja kloostrid lammutati ja asendati aastaks 1200 Normanni-stiilis arhitektuuriga.

Vaata ka

Viited