Alemanni minuskel
Alemanni minuskel oli regionaalse levikuga kirjastiil, mis levis aastail 740–840 Bodensee piirkonnas. Hiljem sulas see kokku karolingide minuskliga.
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Nimetuse "alemannische Minuskel" andis kirjastiilile Šveitsi paleograaf Albert Bruckner, kes 1930. aastatel selle kirjeldas.
Kirjastiili levimise keskusteks olid Sankt Galleni ja Reichenau kloostrite skriptooriumid, arvatavasti kasutati seda ka Konstanzi toomkoolis ja Freisingi, Murbachi ning Mondsee kloostrites. Selles on kirjutatud nii dokumente kui ka raamatuid, samuti on alemanni minusklis tekstidega Sankt Galleni kloostri plaan.
Iseloomulikud jooned
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjastiili allikaks on nagu muudel minuskelkirjadel rooma minuskelkursiiv. Kirja iseloomustavad laiad ja ümarad tähekujud, proportsionaalsed kerge kaldega ülapikendid ja lai ridadevahe. Tüüpilised on näiteks
- kahest c-kujulisest kaarest (cc) moodustatud a;
- tähe g kuju, mis meenutab numbrit 3;
- nt-ligatuur sõna keskel, milles t rõhtkriips ei paikne mitte tähe ülaosas, vaid oleks nagu baasjoonele alla libisenud