Abstraktsus

See artikkel räägib filosoofia mõistest; kunsti mõiste kohta vaata artiklit Abstraktsus (kunst); grammatika mõiste kohta vaata artiklit Abstraktsus (grammatika)

Abstraktsus on omadus olla abstraheeritud, olla abstraktsioon.

Abstraktsust vastandatakse konkreetsusele.

Georg Friedrich Wilhelm Hegeli filosoofias ja marksismis mõistetakse abstraktsuse all ühekülgsust, üldisest seosest eraldatust.

Ajalugu

Abstraktne (to ex ephaireseōs) on Aristotelesel üldine, näiteks matemaatiline.

Skolastikas nimetati abstraktseteks omaduste ja suhete mõisteid ja nimesid, konkreetseteks asjade nimesid. Abstraktne sõna käib paljude asjade kohta koos võetuna, konkreetne sõna ainult ühe asja kohta.

Thomas Hobbesi järgi on abstraktsed atribuudimõisted, näiteks kehalisus, suurus ja sarnasus. Konkreetne on eksisteerivana võetava asja nimi. Sarnaselt kasutab neid termineid John Stuart Mill. Christian Wolfi järgi on abstraktne mõiste (notio abstracta) niisugune mõiste, mis "esitab midagi, mis on mingi asja sees või küljes (s.o asjade atribuute, mooduseid, suhteid ilma selle asjata, mille sees või küljes see on". (Loogika, § 110). Destutt de Tracy järgi on abstraktsed terminid sõnad, mis väljendavad kogu subjektist lahutatud kvaliteete.

Charles Bonnet' järgi tekib abstraktne siis, kui tähelepanu kitsendatakse üldistele omadustele.

John Locke räägib abstraktsetest ideedest: niisugune on näiteks üldine idee kolmnurgast, mis ei ole "ei kaldnurkne ega täisnurkne, ei võrdkülgne, võrdhaarne ega erikülgne, vaid kõik ja ühtlasi mitte ükski neist", kuigi ta ei ole veel kõige abstraktsem ("Essee inimarust" IV.vii.9). Abstraktne idee on moodustatud konkreetsetest ideedest, jättes eristavad üksikasjad kõrvale. Eristusele ideede vahel ei vasta Locke'i järgi eristust objektide vahel: "On selge... et üldine ja universaalne ei kuulu asjade reaalse olemasolu juurde, vaid nad on aru leiutised ja kreatuurid, mille ta on teinud oma tarvituseks, ning puudutavad ainult märke, kas sõnu või ideid." (Essee inimarust, III.iii.11). George Berkeley järgi pole abstraktseid ideid olemas: kolmnurk, mis pole võrdkülgne, võrdhaarne ega erikülgne, eksisteerib ainult õpetlaste peas. Abstraktne, üldine on nime funktsioon. David Hume kirjutab: "Kõik abstraktsed ideed ei ole tegelikult mitte midagi muud kui üksik, mida vaadeldakse teatud vaatekohast, seotuna üldtähistustega." (Traktaat inimloomusest, II, 3). Johann Jacob Engel vaidles sellele vastu.

Arthur Schopenhaueri järgi on kõik mõisted abstraktsed.

Immanuel Kant nimetab mõistet seda abstraktsemaks, "mida rohkem asjade erinevusi on sellest välja jäetud" (Loogika, § 6).

Wilhelm Traugott Krugi järgi on abstraktne "mõiste, kui teda mõeldakse üksinda, seega väljaspool seost teiste mõistetega".

Bernard Bolzano järgi on abstraktne igasugune "laadiettekujutus" (Beschaffenheitsvorstellung).

Georg Wilhelm Friedrich Hegel peab mõistet abstraktseks ainult juhul, "kui tema element on mõtlemine üldse, mitte konkreetne meeleline, osalt kui ta ei ole veel idee", "puhtformaalse mõistena" (Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia, § 164). Seevastu elav mõiste on "absoluutselt konkreetne" (samas). Mõistuslikult abstraktne on ühtlasi konkreetne, "sest ta ei ole lihtne, formaalne ühtsus, vaid erinevate määratluste ühtsus" (§ 82). Nii vaimu kui ka looduse tõene (Wahrhaftige) on iseeneses konkreetne ning see sisaldab vaatamata üldisusele siiski subjektiivsust ja erilisust (Esteetika).

Karl Fortlage järgi on "ainult fikseeritud tunnustega mõiste" konkreetne. Mõiste muutub seda abstraktsemaks, mida enam tunnuseid muutub liikuvaks. Moritz Wilhelm Drobischi järgi on abstraktsed soo- ja liigimõisted. Carl Göringi järgi on olemas ainult individuaalettekujutused. Georg Hagemann ütleb: "Abstraktne sõna tähistab olemust (Wesenheit), laadi (Beschaffenheit) või nende puudumist (privatsiooni), kusjuures subjekt, millele see kuulub, jäetakse tähelepanuta (sellest abstraheerutakse). Konkreetne sõna tähistab olemust (Wesenheit), laadi (Beschaffenheit) või nende puudumist (privatsiooni) koos subjektiga, millele see kuulub." Otto Liebmanni järgi on olemas abstraktsed mõtlemisfunktsioonid, kuigi abstraktsete mõistete eksisteerimine ei ole sisevaatlusega tuvastatav.

Wilhelm Wundti järgi on abstraktsed "need mõisted, millele ei vasta adekvaatset esindavat ettekujutust." Oma näitliku iseloomu minetavad mõisted seeläbi, et hämardub "valdavate elementidega" kokkusulanud representatiivne ettekujutus ja lõpuks hämarduvad valdavad elemendid ise. Sel juhul on lausutud või kirjutatud sõna mõiste ainsaks märgiks.

Friedrich Jodli järgi on loogiline mõiste abstraktne, "sest ta valib nähtusest välja (...) teatud jooned ning fikseerib need selles erilisuses üldistena", "sõnamõiste" aga on konkreetne. Hans Cornelius ütleb: "Predikaadisõna tähendus on "abstraktne", sest ta tähistab oma tähenduse tekkimise kohaselt kõiki vastavat liiki sisusid vahet tegemata (st nende erinevuste "peale vaatamata").

Edmund Husserl nimetab abstraktumiks "sisu, millele on üldse tervik, mille suhtes ta on mitteiseseisev osa" ("Loogilised uurimused" II). Konkreetum on sisu ilma vahekorrata oma abstraktsete momentideta (samas).

Alois Höfleri järgi on "abstraktsed ettekujutused" "abstraheeriva tähelepanu poolt esile tõstetud ettekujutustunnused".

Wilhelm Schuppe järgi on konkreetne antud individuaalne asi ja abstraktne on tegelikkuse iga omaette, eraldi mõeldud element. Abstraktne on "läbielatud taju tervikust mõtetes isoleeritud koostisosa juhul, kui teda omaette üksinda absoluutselt tajuda ei saa, vaid alati ainult koos mõne teise koostisosaga." Konkreetne on "see, mis on ruumiliselt ja ajaliselt või vähemalt ajaliselt määratletud ning millel on selles määratletuses oma eristatavus".

Johannes Rehmke järgi on konkreetne sama mis muutumatu ja abstraktne sama mis muutlik. "Konkreetne koosneb abstraktsest ja abstraktne on olemas [besteht] ainult konkreetsele kuuluva tegeliku määratletusena." On olemas üldine ja individuaalne abstraktne. Konkreetne (muutumatu) on "omavahel nii identset kui ka erinevat sisaldavate muutumatute hetkeühtsuste järgnevuse seaduspärane ühtsus".

Alexius Meinongi järgi on abstraktne iga mõiste, mis ilmub abstraheerimise tulemusena, konkreetne aga iga mõiste, mille juures veel midagi seesugust ei ole toimunud.

Theodor Lippsi järgi on abstraktumid diferentseeriva ja eritleva analüüsiga väljatõstetavad osaesemed. Abstraheerimine on apertseptsiooni üks külg.

Vaata ka

Filosoofia

Muu

Välislingid

Sissekanne Eisleri sõnastikus