Polioviirus

Polioviirus
	;
Taksonoomia
Riik	Viirused;
Sugukond	Pikornaviirused Picornaviridae;
Perekond	Enteroviirus;
Liik	Enterovirus C;
Alamliik	Polioviirus;

See artikkel räägib metsikust polioviirusest; tagasipöördunud vaktsiini-põhise polioviiruse kohta vaata artiklit Vaccine-Derived Polioviruses; inaktiveeritud viiruse kohta vaata artiklit Poliovaktsiin

Polioviirus (inglise poliovirus) on viirus, mida peetakse lastehalvatuse tekitajaks inimestel^[1] ja eksperimentaalselt muudelgi imetajatel.

Varem on laste seljaajuhalvatust tekitavat viirust nimetatud ka neurotroopseks ultraviiruseks.^[2]

Klassifikatsioon

Polioviirusel klassifitseeritakse tänapäeval kolm serotüüpi: PV1, PV2, ja PV3.

Morfoloogia ja kirjeldus

Pikemalt artiklis RNA-viirused

Genoom: üheahelaline RNA-viirus 7500 nukleotiidiga;
Kapsiid: ikosaeedriline ja koosneb neljast valgust VP1, VP2, VP3 ja VP4. Tugev valkkest peab vastu ka mao happelises keskkonnas;
arvatakse, et inimesel seostub spetsiaalse PVR:CD155 valguretseptoriga;
looduslikult siseneb rakku rakuretseptor-vahendatud endotsütoosi teel;
4–6 tunni jooksul "omastab" polioviirus raku normaalse valkude sünteesimise nii, et rakk hakkaks tootma uusi viiruseosakesi (10 000 – 100 000);
polioviirus võib lümfi kaudu levida kõikjale peremeesorganismis;

Reservuaarid

Viiruse looduslikuks reservuaariks on harilikult inimesed.

Elulemisvõime ja paljunemine

Polioviirus säilitab virulentsuse mitme kuu vältel ka väljaspool peremeesorganismi: vees kuni 100 päeva ja roojas kuni 6 kuud. Polioviirus talub hästi külmutamist (laboritingimustes säilib viirus aastaid).

Varem (1957) on viirust leitud ka toiduainetest, näiteks piimast ja võist.

Arvatakse, et polioviirus hävib kuumutamisel, keetmisel, kuivatamisel, ka UV-kiirguse ja formaldehüüdi sisaldavate desinfitseerivate vahendite toimel.^[3]

Polioviirus siseneb organismi küll enamasti epiteelkudede kaudu, kuna viirus asub tervete, haigete inimeste ja rekonvalestsentide nina limaskestal. Soolte kaudu siseneb polioviirus vistseraalsete närvikiudude kaudu ganglionidesse ja seljaajusse. Sealt liigub viirus (oletati varem) lümfiteede kaudu rakuvälises ruumis ja perifeersetes närvides olevate veresoonte kaudu seljaajju ning tekitab seal lümfotsütaarset põletikku. Põletiku tagajärjel arenevad rakkude nekroosid, neurogliia vohamine, sklerootilised ja atroofilised protsessid. ^[2]. Arvatakse, et paljuneb viirus lümfisüsteemi kudedes ja närvisüsteemi rakkudes (sh motoneuronid).

Lastehalvatus inimestel

Pikemalt artiklis Lastehalvatus

Polioviirused on obligatoorsed intratsellulaarsed parasiidid, kes võivad vastuvõtlikele inimestele üle kanduda kas fekaal-oraalse või oraalse kontakti kaudu, ja lastehalvatust põhjustada.

Laste seljaajuhalvatuse aluseks on seljaaju eessarvede ja ka peaaju osade osaline kahjustus.^[2].

Raskekujuline müasteenia inimestel

Pikemalt artiklis Raskekujuline müasteenia

Mõne raskekujulist müasteeniat põdeva müasteeniku tüümuses on tuvastatud polioviirusega nakatunud makrofaage.^[4]

Biomeditsiin

Polioviiruse kunstlikuks reservuaariks on inimeste poolt loodud laboratooriumid ja 'elavat' metsikut polioviirust sisaldavad preparaadid.

1908. avastasid Karl Landsteiner ja Erwin Popper polioviiruse.^[5]

1948. aastal avastas dr John Franklin Enders koos kolleegide dr Thomas Huckle Welleri ja dr Frederick Chapman Robbinsiga, et külmikust võetud polioviirus kasvas hästi imikutelt kirurgiliste protseduuride käigus eemaldatud neerukudedel. Hilisemad katsed näitasid, et viirus kasvas ka aju-, naha-, lihas- jt kudedes.^[6] Nimetatud doktorid said oma avastuse eest 1954. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.^[7]

Patogeense biopreparaadina

Kinnitamata andmetel on Nõukogude Liidus püütud valmistada ka polio- ja Ebolavirus'e geneetiliselt muundatud "hübriidviirust" Ebolapox, mida oleks võimalik kasutada biorelvana.^[8]

Vaata ka

M-rakk

Viited

↑ "Meditsiinisõnastik" 596:2004.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 M.S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", lk 355, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957
↑ Poliomüeliit ehk lastehalvatustõbi, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014)
↑ Cavalcante P, Barberis M, Cannone M, Baggi F, Antozzi C, Maggi L, Cornelio F, Barbi M, Didò P, Berrih-Aknin S, Mantegazza R, Bernasconi P., Detection of poliovirus-infected macrophages in thymus of patients with myasthenia gravis., Neurology. 6. aprill 2010 ;74(14):1118–26. doi: 10.1212/WNL.0b013e3181d7d884., veebiversioon (vaadatud 05.02.2015)(inglise keeles)
↑ A Living Chemical, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)
↑ Daniel J. Wilson, Polio, 2009, lk 98 – 99, Greenwood Publishing Group, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)
↑ "The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1954", veebiversioon (vaadatud 30.06.2014), veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)
↑ Jason K. Dobranic, Ph.D. "The Future of Biowarfare". EMSL Published Articles (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 3.09.2014. Vaadatud 30.08.2014.

Kirjandus

CLAUS W. JUNGEBLUT, M.D., INACTIVATION OF POLIOMYELITIS VIRUS IN VITRO BY CRYSTALLINE VITAMIN C (ASCORBIC ACID), 3. juuli 1935), veebiversioon (vaadatud 27.09.2014) (inglise keeles)
Laurent Ouzilou, Elise Caliot, Isabelle Pelletier, Marie-Christine Prévost, Eric Pringault ja Florence Colbère-Garapin, Poliovirus transcytosis through M-like cells, J Gen Virol, September 2002, 83. köide, nr 9, lk 2177–2182, veebiversioon (vaadatud 16.07.2014) (inglise keeles)
Karen Z. Lancaster, Julie K. Pfeiffer, Limited Trafficking of a Neurotropic Virus Through Inefficient Retrograde Axonal Transport and the Type I Interferon Response, 5. märts 2010, DOI: 10.1371/journal.ppat.1000791, veebiversioon (vaadatud 27.09.2014) (inglise keeles)
World Health Organization, DEPARTMENT OF VACCINES AND BIOLOGICALS, WHO global action plan for laboratory containment of wild polioviruses, WHO/V&B/99.32, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)
Salmaan Sharif, Bilal Haider Abbasi, Adnan Khurshid, Muhammad Masroor Alam, Shahzad Shaukat, Mehar Angez, Muhammad Suleman Rana, Syed Sohail Zahoor Zaidi, Evolution and Circulation of Type-2 Vaccine-Derived Polioviruses in Nad Ali District of Southern Afghanistan during June 2009-February 2011, 18. veebruar 2014, DOI: 10.1371/journal.pone.0088442, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)
Sissekanne NCBI Taxonomy database-s

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Poliovirus seisuga 30.06.2014.

[PNE9I-1] "Meditsiinisõnastik" 596:2004.

[DSaRh-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 M.S. Maslov, "Lastehaigused. Õpik", lk 355, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957

[deZqt-3] Poliomüeliit ehk lastehalvatustõbi, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014)

[zDcjb-4] Cavalcante P, Barberis M, Cannone M, Baggi F, Antozzi C, Maggi L, Cornelio F, Barbi M, Didò P, Berrih-Aknin S, Mantegazza R, Bernasconi P., Detection of poliovirus-infected macrophages in thymus of patients with myasthenia gravis., Neurology. 6. aprill 2010 ;74(14):1118–26. doi: 10.1212/WNL.0b013e3181d7d884., veebiversioon (vaadatud 05.02.2015)(inglise keeles)

[PRRO9-5] A Living Chemical, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)

[GMma0-6] Daniel J. Wilson, Polio, 2009, lk 98 – 99, Greenwood Publishing Group, veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)

[8YHIL-7] "The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1954", veebiversioon (vaadatud 30.06.2014), veebiversioon (vaadatud 30.06.2014) (inglise keeles)

[rEqjT-8] Jason K. Dobranic, Ph.D. "The Future of Biowarfare". EMSL Published Articles (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 3.09.2014. Vaadatud 30.08.2014.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]