Graafika
Graafika (kreeka sõnast graphikē) on üks kujutava kunsti põhiliike, millesse kuuluvad joonistus-, joonestus- ja kirjakunst, joonistus- ja paljundustehnikad. Graafikat viljelev kunstnik on graafikakunstnik ehk graafik.
Graafika peamised väljendusvahendid on joon ja (peamiselt mustvalge) pind. Levinud on ka värvigraafika.
Trükiplaadi abil valmistatavat graafikat nimetatakse estampgraafikaks. Gravüüri saamiseks trükitakse graveeritud kujutis plaadilt värvi vahendusel paberile.
Liigid
[muuda | muuda lähteteksti]
- Illustratsioon
- Kalligraafia ehk kirjakunst
- Tarbegraafika
- Plakat
- Karikatuur
- Vabagraafika
- Arvutigraafika (rastergraafika, vektorgraafika)
- Graafiline disain
Tehnikad
[muuda | muuda lähteteksti]Kõrgtrükk
[muuda | muuda lähteteksti]
Sügavtrükk
[muuda | muuda lähteteksti]
- Akvatinta
- Etsing ehk söövitus
- Kuivnõel
- Metsotinto
- Ofort
- Pehmelakk (vernis mou)
- Reljeeftrükk (embossing)
- Vasegravüür
Lametrükk
[muuda | muuda lähteteksti]- Diatüüpia
- Giclée-trükk
- Koopiatrükk
- Litograafia ehk kivitrükk
- Monotüüpia
- Serigraafia ehk siiditrükk
- contre-épreuve ehk vastastrükk
Graafika ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Renessanss
[muuda | muuda lähteteksti]Vanimaks graafiliseks tehnikaks on puulõige. Kindlasti viljeldi seda juba hiliskeskajal enne 1418. aastat, millist daatumit kannab varaseim dateeritud puulõige. Suurem osa varasemaid puulõikeid ehk inkunaableid on saksa päritoluga. 16. sajandi esimestel kümnenditel saavutas kõrge kunstilise taseme saksa graafika, esmajoones renessansigeeniuse Albrecht Düreri, aga samuti tema andekate kaasaegsete Lucas Cranachi, Hans Holbein noorema ja teiste loomingu näol. 15.–16. sajandil oli kunstnik tavaliselt joonistuse autor, mille lõikas puusse sellele spetsialiseerunud meister. [1]
Saksamaalt Reini jõe ülemjooksu aladelt pärineb ka esimesi tuntud vaselõikemeistreid. Vaselõiketehnika kasvas 15. sajandil Itaalias välja kullassepakunsti tehnikast niellost, kuid saavutas kõrgtaseme Saksamaal, kus umbes 1430–1450 tegutses nn Mängukaartide meister, seejärel aga tõusis esile Martin Schongauer (1430/1450–1491), kelle teoseid kopeeriti ja imiteeriti rohkesti. Tema teoseid imetles Michelangelogi. Kui tema eelkäijad olid kullassepa koolitusega, mis avaldas mõju nende vaselõikemaneerilegi, siis Schongauer oli maalija, kes joonekäsitluse vaselõikes hoopis vabamaks, loomulikumaks ja loogilisemaks muutis. Tema teoseid kopeeriti ja imiteeriti rohkesti.[1]
16. sajandi Madalmaade graafikas etendavad juhtivat osa mitmed hollandi päritoluga kunstnikud, kes harrastavad vaselõiget. Sajandi teisel poolel uue vaselõikelaadi väljatöötamisel on oluline koht Cornelis Cortil. Corti küps looming sündis põhiliselt Itaalias, kus ta reprodutseeris mitme nimeka kunstniku, sealhulgas Tiziani teoseid. Esimeseks tõeliseks virtuoosiks vaselõike alal peetakse Hendrick Goltziust (1558–1617), kes pani aluse tervele koolkonnale, kes töötas tema stiilis ja sageli tema joonistuste järgi.
Prantsusmaa 16. sajandi kunst on tihedalt seotud Itaalia omaga. Firenzelane Domenico del Barbiere siirdus 1530. aastatel Francois I kutsel Prantsusmaale, kus ta lõi terve nn. Fontainebleau koolkonna. Temaga liitus arvukalt teisi itaalia kunstnikke. Nad juurutasid Prantsusmaal renessansiprintsiipe, ent juba maneristlikus tõlgenduses. Sellest annavad tunnistust nii Domenico del Barbiere vasegravüür "Kuulsus", kui ka lotringlase Nicolas Beatrizet' vaselõige "Phaetoni langemine” Michelangelo järgi. Lotringist on pärit üks sädelevamaid ofortiste Jacques Callot, kes veetis oma noorpõlve Itaalias. Tema looming on üheaegselt nii maneristlik kui ka ehtprantsuslikult vaimukas ja vormiselge.[1]
Barokk
[muuda | muuda lähteteksti]17. sajandist jääb saksa graafika Euroopa maadega võrreldes tagaplaanile. Esile kerkivad Madalmaade graafikud, hollandi ja flaami vasegravöörid.
17. sajandi Hollandis muutus eriti populaarseks oforditehnika. Selle tehnika võttis esimesena kasutusele sakslane Daniel Hopfer 16. sajandi algul. Ofordi eeliseks ja populaarsuse põhjuseks oli kiiresti ja küllaltki kergelt saavutatav resultaat, mis meenutas spontaanset joonistust või väikest maali mustvalges. Markantseks esindajaks on hollandlane Jan van de Velde.[1]
Kõrgpunkti saavutas see maaliline laad Rembrandti loomingus. Temalt on teada enam kui 300 oforti. Neli neist asub ka Mikkeli muuseumis. "Autoportree" ja "Isa portree" kuuluvad kunstniku varaseimate teoste hulka. Juba neis tillukestes portree-etüüdides avaldub Rembrandti huvi niihästi püsiva kui ka põgusa vastu inimeses. "Kunstnik ja modell" ja "Taavet palves" pärinevad juba küpselt meistrilt, neis on tunnetatav rembrandtlik sumedus ja valguse salapärane võbelus. Neile on iseloomulik näiliselt hoolimatu, ent ometi situatsiooni olemust tabav joon.[1]
Flaami 17. sajandi graafikas etendas vasegravüür ja reprodutseeriv graafika hoopis suuremat osa kui Hollandis. Tugevat mõju avaldas siin flaami maalikunsti suurkuju Peter Paul Rubens, kes lõi gravööride koolkonna, ise estampi märkimisväärselt viljelemata. Rubensi koolkonda kuuluvaist gravööridest on silmapaistvamaid Pieter Claesz Soutman, kes meistri maale reprodutseerides on õnnestunult edasi andnud nende lopsakat, kontrastset, dünaamilist vormikõnet. Nagu flaami maalis, nii ka flaami graafikas avalduvad barokne paatos ja suurejoonelisuse taotlus hoopis tugevamalt kui hollandi kunstis. Anthonis van Dycki joonistuste järgi loodi sajaleheline graafikasari "Ikonograafia" – portreedesari kuulsatest kaasaegsetest, peamiselt kunstnikest.[1]
Nii 17. kui 18. sajandi itaalia kunstis on täheldatav tugev kallak romantilisusse ja fantastilisusse. See avaldub ka 18. sajandi graafilises veduudis. Selle zanri suurim esindaja on Giovanni Battista Piranesi, arhitekt. Tema rohked ofordisarjad on antiikse, renessansliku ja barokse Rooma teemalised. Dünaamilisust ja kontrasti armastava barokk-kunstnikuna on Piranesi oma antiigiülistusega ühtaegu oluliselt mõjutanud uusklassitsismi tärkamist ja levikut 18. sajandi teisel poolel.[1]
Prantsuse vasegravüüri koolkond kujunes välja 17. sajandil. Selle esimeseks suuremaks meistriks oli Claude Mellan (“Veronika rätt"). Tema teoste eripäraks oli vormide edasiandmine ainult paralleelviirutuse ning joonepaisutuse vahendusel. Tema järeltulijad kasutasid ka ristviirutust, kuid jälgisid eriti hoolsalt teostuse puhtust ja loogilisust, saavutamaks klassikalist vormiselgust. 18. sajandi algupoolel kerkib esile Drevet’ide suguvõsa, eesotsas Pierre Drevet'ga, kes sai kuulsaks Louis XIV portreegravüüridega H. Rigaud' järgi. Ta on peale kaasaegsete kunstnike reprodutseerinud ka klassikat, näiteks Raffaeli Louvre'is asuvaid teoseid.[1]
Rokokoo
[muuda | muuda lähteteksti]Originaalne vaselõikelaad tugevate kolmnurksete joonepaisutustega eristab Veneetsia 18. sajandi gravööri Marco Pitterit, kes on palju reprodutseerinud kohalike maalijate, eriti Giovanni Battista Piazetta teoseid. Reprodutseeriva tehnikana sai 18. sajandil populaarseks ka ofort, mida sageli retušeeriti uuritsaga (kombineeriti vaselõikega). Seda kombinatsiooni kasutas üks nimekamaid prantsuse 18. sajandi gravööre Jacques Philippe Le Bas.[1]
18. sajand oli reprodutseeriva graafika õitseajaks, kusjuures eriti kõrgele tehnilisele tasemele jõudis see Prantsusmaal ja Inglismaal. Reprodutseeriva gravööri loomingulisus avaldub tehnika valdkonnas, rafineerituses, millega ta kasutab oma vahendeid, et originaali maalilistele efektidele ja vaimsusele võimalikult lähedale jõuda. Kui prantslased andsid tooni vasegravüüris, siis inglased on ületamatud metsotintos. Metsotinto sobis hästi inglise maalijate mahlaka, sensuaalse laadi edasiandmiseks. 18. sajandi Inglismaal reprodutseeriti ka värvilisena eriti palju rahvusliku koolkonna juhtiva maalija Joshua Reynoldsi teoseid. Sentimentalismiajastule omast maitset väljendavad Inglismaal suure menu osaliseks saanud itaalia gravööri Francesco Bartolozzi žanristseenid ja "iluduste” portreed. Bartolozzi viljeles eelkõige pliiatsimaneeri ja William Rylandi leiutatud punktmaneeri-tehnikaid, mis on tüüpilised sentimentalistlikule graafikale. Inglise rahvusliku koolkonna alusepanijaks loetakse William Hogarthit, arvukate satiirilis-moraliseerivate teoste autorit nii maalis kui ka graafikas. Tema graafilised tööd on sageli teiste poolt tehnikasse viidud.[1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Anu Allikvee. Johannes Mikkeli kogu. 16.–20. sajandi Lääne-Euroopa, Vene, Hiina kunst. Näituse tekst. Eesti Kunstimuuseum 2006.