Sookask
Sookask (Betula pubescens) on kaseliste sugukonda kase perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine lehtpuuliik.
| Sookask | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Angiospermae |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Pöögilaadsed Fagales |
| Sugukond |
Kaselised Betulaceae |
| Perekond |
Kask Betula |
| Liik |
Sookask |
| Binaarne nimetus | |
|
Betula pubescens Ehrh. | |
Tegemist on eesti teise looduslikult kasvava kase liigiga, kes võib kasvada kuni paarikümne meetri kõrguseks. Eestis sage puu.[1] Sookask on levinud Euroopa ja Aasia põhjaosas soostunud ja liigniisketel muldadel. Liik on nimetuse saanud sõnast pubescens, mis tähendab "udejaskarvane".[2] Sookase rahvapärased nimetused on sokikask, karune kask, suukask, suukõiv[2], emakask, hala-kask[3]. Ladinakeelsed sünonüümid on Betula odorata Bechst ja Betula alba L.[3]
Botaanilised tunnused
muudaSookask on ühekojaline heitlehine mitmeaastane lehtpuu. Liik võib kasvada paarikümne meetri kõrguseks (kuni 28 meetrit) ja tüve läbimõõt võib olla kuni 50 cm.[2] Eesti kõrgeim sookask (27,6 m, diameeter 54 cm) kasvab Järvseljal[4]. Tegemist on lühiealise liigiga, kes ei ela tihti üle 80 aasta. Esimese 15–20 aastaga kasvab puu väga kiirelt, hiljem kasvutempo aeglustub. 10 meetri kõrguseks võib kasvada esimese 10 aastaga.[5]
Võra on ümara, ovaalse[2] või munaja kujuga ja ülespoole suunatud tihedate[6] tugevate okstega.[7] Tüve koor on valge ja sile, kuid vanemas eas moodustub allossa tumedam korp[2]. Koor okstel võib olla vasekarva[8]. Sookask laasub halvasti, sest tüvi on tavaliselt jändrik, kõveravõitu ja okslik.
Võrsed on noorena tihedalt hallikarvased (eriti kännuvõsud), nagu ka munajad pungad, mis on ühevärvilised, rohekalt või hallikalt punakaspruunid ja nõrgalt kleepuvad.[7]
Lehed on munajad, 4–6×3–5 cm, lihtsaagja serva, lühidalt teritunud tipu ja ümara alusega (vesivõsude lehtedel sageli südajas alus[7]). Lehed on noorena karvased, kuid hiljem jääb karvasus vaid lehe alumise poole külgroodude nurkadesse. Leheroots on 1–2,5 cm pikkune ja karvane. Lehed muutuvad sügisel kollaseks. Lehed asetsevad oksal ühekaupa ja vahelduvalt[8].
Sookask on ühekojaline ühesuguliste õitega puu[8]. Isasurvad on kollakad, emasurvad 2,5–3 cm pikad ja läbimõõt kuni 1 cm. Urvad asuvad lühikestel karvastel raagudel. Viljaks on pähklike. Viljad valmivad augustis, seemned ei pudene kohe, vaid jäävad kuni talveni puule. 1000 seemne mass 0,6 g. Viljatiib on seemnega ühelaiune või kuni 1,5 korda laiem.[7]
Levik ja kasvukohad
muudaSookasel on lai looduslik levila, haarates Euraasia põhjaosa ja ulatudes kuni Jakuutiani[7]. Teda leidub ka Gröönimaal[9] Qinngua orus ja Islandil, kus on ainuke pärismaine puuliik, kes suudab kasvada üle 13 meetri. Šotimaal ja Põhja- ja Lääne-Inglismaal on domineeriv kase liik. Asustab katmata alasid, näiteks mägesid[5]. Eestis leidub sookaske eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestis, kus kasvab koos hariliku männi või hariliku kuusega, esineb ka puhtpuistusi ja puuderühmi[6].
Sookask kasvab liivastel, liivsavistel ja savistel muldadel ja ka väga toitainevaestel muldadel. Tegemist on hügrofüütse taimega, kes kasvab märgadel muldadel ja vajab normaalselt elutegevuseks rohkelt vett. Võib kasvada ka rabades, madal- ja siirdesoodes[6] (sealt ka liiginimetus) ja puisniitudel. Sookask on külmakindel, võib taluda temperatuuri langust kuni −35 ja −50 kraadini, mistõttu ulatub tema levila kaugele põhja tundraladele. Liik on mulla pH suhtes väga tolerantne, kasvab nii happelistel, neutraalsetel, kui ka aluselistel muldadel. Talub tugevaid tuuli, kuid mitte mereäärsetel aladel[10]. Talub hästi varju ja päikest[7].
Tegu on pioneerliigiga, kes asustab raielanke väga kiiresti ja loob sellega teistele liikidele sobivad keskkonnatingimused elamiseks[10].
Paljunemine ja kasv
muudaSookask on ühekojaline, ühesuguliste õitega lehtpuu. Isas- ja emasurvad produtseeritakse enne lehti. Need õitsevad aprillis-mais. Tegu on tuultolmlejaga[8]. Viljaks on pähklike, mis on 1–4 cm pikkune ja 5–7 mm läbimõõduga. Pähklike avaneb, kui on valmis saanud ja vabanevad üksikud seemned. Seemned valmivad augustis ja püsivad peal kuni talvekuudeni. Need on 2 mm pikad ja levimise hõlbustamiseks on külgedel 2 väikest tiivakest. Sookask uueneb väga edukalt ka vegetatiivselt tänu kännuvõsule. Vanemad puud annavad ka pärast raiumist võsu.[7] Sookasel võtab 15 aastat, et mahakukkunud seemnest areneks täisväärtuslik puu, mis hakkaks ise seemneid tootma[10].
Soo- ja arukasel esinevad tihti hübriidsed vormid, keda esineb metsas sama palju, kui lähteliike. Et hübriidid tekkida saaksid, peavad olema täidetud mitmed tingimused. Aru- ja sookask õitsevad erinevatel aegadel, aga kui arukase õitsemine on hilinenud või sookask õitseb liiga vara või on teisi soodustavaid tegureid, võib toimuda viljastumine ja välja areneda kuldkask (B. × aurata, sünonüüm B.pendula × B.pubescens), kel on vahepealsed tunnused.[7] Sookask võib hübridiseeruda ka madala kasega (tekib B. X warnstorfii C. K. Schneider) või vaevakasega (B. × intermedia (Hartm) Thomas)[2].
Liigi sorte: 'Aurea', 'Drost's Dwarf', 'Incisa', 'Integrifolia', 'Murithii', 'Purpurea', 'Urticifolia'.[2]
Kasutamine
muuda
Sookase puitu kasutatakse samamoodi kui arukase oma, aga jändriku tüve tõttu on tarbekauba hulk väiksem[7]. Puit ei ole vastupidav ja seda kasutatakse rohkem siseruumides. Sookasel on hele puit, selletõttu saab teda paberi valmistamisel kasutada, sest ei pea üleliia pleegitama.[5] Skandinaavias, Venemaal ja Balti riikides kasutatakse kaske vineeri tootmiseks. Šotimaal kasutati vanasti sookase puitu majade, vankrite, saanide, aedade ehitamiseks ja mööbli valmistamiseks, mujal Inglismaal tarvitati teiste lehtpuude puitu, väljaarvatud luuavarre valmistamisel, milleks vanade kommete järgi oli sobilik sookask. Tänapäeval kasutatakse sookaske võidusõiduradadel tõkkepuude materjalina. Tüve koorega pargiti nahka. Jahvatatud koort on kasutatud jahule lisatult leivaküpsetamisel, kuid vaid siis, kui muud tärklise varud olid otsas. Puumahla ravitoimet uskudes tarvitati seda neerukivide ja muude tervisevaevuste korral. Kasemahl on magus ja hea suhkru allikas ning seda sai kasutada õlle ja veini kääritamisel.[8] Kasemahla kogutakse kevadel enne lehtede avanemist, suurima hulga mahla saab päikesepaistelistel päevadel (4–7 liitrit)[10]. Lehtedest ja sisemise koore eeterlikest õlidest saab valmistada teed. Noored lehed ja urvad on söödavad.[8]
Sookaske kasutatakse ka ilupuuna haljastuses[9], enim põõsasjat vormi f. Fruticosa, mis on laiovaalne lameda ülaosaga 2–3-meetrine põõsas,[11]
Sookask on taim, mida soovitatakse kasvatada kompostihunnikute läheduses, kuna see aitab kaasa fermentatsiooniprotsessile.[10]
On toiduks paljudele putukatele ja teistele selgrootutele, teada on 334 liiki, kes võivad sookasega seotud olla [5].
Raviomadused
muudaSookasel arvatakse olevat mitmeid tervist parandavaid omadusi. Koor on uriini tootmist soodustav (diureetiline) ja lahtistava toimega. Sisemist koort kasutatakse perioodiliste palavike raviks. Õlil, mis koorest saadakse, on kokkutõmbav toime ja seda kasutatakse erinevate nahavaeguste raviks, näiteks ekseemi ja psorioosi puhul. Noored lehed ja võrsed eritavad valgulist ainet, millel on happelised omadused ja mis leelisega kokku segades omandab lahtistava toime. Lehed aitavad vähendada kolesterooliga seotud vaevusi ja samuti soodustavad uriini tootmist kehas. Lehtedes sisalduvad ained on head pisikuhävitajad. Lehtede tarbimisega saab ravida luuvalu, vesitõbi, reumat ja neerukive. Keedetud ja jahvatatud puitu on kasutatud nahalööve korral.[10]
Liigi eristamine
muudaSookask sarnaneb väga palju arukasega (B. pendula). Tabelis on välja toodud mõningad põhilised tunnused, mille abil liike saab eristada. Nad erinevad ka selle poolest, et arukask on diploidne, kuid sookask tetraploidne. Sookask kasvab soistel aladel, arukask eelistab aga kuivi, liivaseid muldasid.[12]
| Tunnus | Sookask | Arukask |
|---|---|---|
| koor | hõbehall, tihti pruunikas maapinnani välja, vanemas eas võib tüve jalamile tekkida tumedam korp | hõbevalge, vanemad puud krobelised ja tüve alaosas kõrgemale ulatuva tumeda korbaga |
| oksad | mitterippuvad | tavaliselt mitterippuvad |
| oksaraag | karvased või koos kleepuvate pruunide näsadega | karvutud, vahatäpikestega |
| lehed | ümarad või rombjad, lühidalt teritunud tipuga | kolmnurksed, pikeneva tipuga |
| lehe hambumus | üksikud, ebakorrapärased lihtsad hambad | kahekordsed, väiksemad hambad suuremate peal |
| vilja tiib | 1–1,5 korda nii lai kui pähklike | 2–3 korda nii lai kui pähklike |
| urva ulatus | külghõlmad kaarduvad alla | külghõlmad ei kaardu alla |
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 82
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Urmas Roht."Lehtpuud I", AS Atlex, 2007.
- ↑ 3,0 3,1 Gustav Vilbaste."Eesti taimenimetused", Tallinn: Eesti teadusteakadeemia, 1993.
- ↑ "Järvseljal leiti Eesti kõrgeimad puud, Maaleht, 21.08.2012". Originaali arhiivikoopia seisuga 28.10.2012. Vaadatud 21.08.2012.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 "Birch" (PDF) (inglise keeles). Vaadatud 29.09.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)[alaline kõdulink] - ↑ 6,0 6,1 6,2 I. Sibul (2009). "kask". Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 29.09.2013.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 7,8 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 "Downy birch" (inglise keeles). Originaali arhiivikoopia seisuga 18.09.2013. Vaadatud 29.09.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 9,0 9,1 "Catalogue of Life: 2013 Annual Checklist" (inglise keeles). Vaadatud 29.09.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 "Betula pubescens – Ehrh" (inglise keeles). Originaali arhiivikoopia seisuga 20.11.2012. Vaadatud 29.09.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Downy Birch" (inglise keeles). Vaadatud 29.09.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ A. R. Clapham. "The Illustrated Book of Trees", London: Peerage Books, 1984.
Välislingid
muuda- Sookask andmebaasis eElurikkus
