Sarlakid

Sarlakid (ladina keeles scarlatina) on nakkav lööbeline laste- (4–8aastaste) ja ka noorukiea (kuni 15aastaste) infektsioonhaigus; üks streptokokkinfektsiooni vorme. Sarlakilööbe tekitaja on streptokokk Streptococcus pyogenes.

Sarlakid
Scarlatina
Sarlakite lööve näol: punetavad põsed ja lööbest vaba nina-suu kolmnurk
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-9	034
DiseasesDB	29032
MedlinePlus	000974
eMedicine	derm/383 emerg/402 emerg/518
MeSH	D012541

Sarlakite puhul esinev valge katuga keel 1–2 haiguspäeval

Sarlakihaige lapse lööve – lööbeperioodi lõpul

Imikutel esineb sarlakeid haruharva. 10. eluaastaks ringlevad immuunsüsteemis (lümfoid(-immuun)süsteemis) Streptococcus pyogenese pürogeensete eksotoksiinide antikehad kuni 80% lastest.

Nakkus levib kontakti teel ja ka A-grupi streptokokiga saastunud piima kaudu.

Nakatumiseks on vajalik lähedane kokkupuude nakkuskandjaga. Sarlakihaige on nakkusohtlik 24 tundi haiguse algusest ja maksimaalselt 2–3 nädalat. Patsient ei ole nakkusohtlik 24 tundi pärast antibakteriaalse ravi algust.

Harvemini põhjustavad sarlakilöövet ka teised β-hemolüütilised bakterid: C- ja G-grupi streptokokid, mis satuvad organismi kas kirurgilisel operatsioonil, sünnituse ajal või põletushaava kaudu.

Haiguse sesoonne tõus on sügis-talvisel perioodil.

Haiguse kliiniline pilt

Lööbega haiguste puhul ei ole kliiniline hinnang usaldatav, kuid teatud tüüpilist haiguse väljendust saab kirjeldada.

Asümptomaatiline haiguse kulg

Kuni 20% kooliealisi lapsi võivad olla streptokoki Streptococcus pyogenes'i kandjad. Asümptomaatilist haiguse kulgu üldiselt ei ravita.

Tüüpiline haiguse kulg

Esmastele nakkusilmingutele võivad nooremate laste puhul eelneda oksendamine, kõhulahtisus või kõhuvalu.

• I – inkubatsiooniperiood: kestab tavaliselt 3–5 päeva. Streptococcus pyogenes võib viibida terve inimese nahal kuni nädal aega enne lööbe ilmumist.
• II – lööbeperiood: esimesed sümptomid on õhetavad põsed (nina-suu kolmnurk on lööbevaba), mõõdukas kurguvalu ja üldiselt halb enesetunne. Kehatüvele ilmub peensõlmeline punetav nahalööve (difuusne erüteem) ning tõuseb kõrge palavik. Teiseks päevaks levib lööve näo- ja kõhunahale ning nahavoltidele (lööbe levik võib erineda). Lööbeperiood kestab tavaliselt kuni nädala. Neelupõletik süveneb, tekib angiin. Lümfisõlmed kaelal võivad suureneda.

Sarlakite korral on sarlakihaige keel iseloomuliku välimusega – esmalt on keelel valge katt ja alates 3. haiguspäevast muutub see vaarikpunaseks (nimetatud ka vaarikakeeleks ja vaarmarjakeeleks) ja struktuuriliselt näsaliseks.

• III – paranemisperiood: pärast kõrget palavikku võib paranemisjärgus nahk tugevalt ketendada – nahaketendus võib ilmneda 5–20 päeva pärast sarlakilöövet.

Täielikult tervenetakse tavaliselt kahe nädalaga, kuid ravita võivad paranemisperioodi 18. päeval tekkida kõrge palavik, angiin, kõrvapõletik, neelupõletik, akuutne glomerulonefriit ja/või reuma.

Raske haiguse kulg

Sarlakite raske haiguse kulu korral võib tekkida nekrootilis-fibrinoosne angiin, mis võib levida nii söögitorru, makku kui ka kesk- ja sisekõrva.

Harva esineb ka raske kuluga ehk maliigseid sepsisega sarlakeid, mis võivad põhjustada kurtust (kurdistumist), müokardiiti, meningiiti ja streptokokilist toksilise šoki sündroomi.

Diagnoosimine

Haiguse kliinilist pilti ei peeta lööbega haiguste puhul tänapäeval usaldusväärseks diagnoosimise viisiks.

Eristusdiagnoos

Ka stafülokokk Staphylococcus aureus põhjustab lööbehaigust Staphylococcal Scarlet Fever.

Diagnoosimiseks tuleks teha eristusdiagnoos, et eraldada sarlakid teistest lööbehaigustest, nagu :

• Arcanobacterium haemolyticum'i nakkus
• herpesviirusnakkused
• Kawasaki tõbi
• leetrid
• Mycoplasma pneumoniae
• punetised
• ravimiallergia
• streptokokiline püodermia
• streptokokkfarüngiit e neelupõletik (RHK-10 J02.0)
• streptokokiline toksilise šoki sündroom
• teise staadiumi süüfilis
• tuulerõuged
• äkkeksanteem jt.

Kliinilise keemia uuringud

Streptococcus pyogenes'i infektsiooni kahtluse korral võetakse kas neelust külvimaterjal või vereanalüüs ning hinnatakse

• • streptolüsiinivastaste antikehade olemasolu
    • antistreptolüsiin-O (S-ASO) – muutub positiivseks 1 nädal kuni 1 kuu pärast infektsiooni algust (tüsistusteta kulu korral saavutab infektsioonieelse väärtuse 6–12 kuu jooksul)
  • kliinilise vereanalüüsi näitajaid

Antibiootikumide tarbimine võib laboratoorsete analüüside tulemusi moonutada.

Patogenees

Streptococcus pyogenes'i bakter siseneb organismi tavaliselt ülemiste hingamisteede kaudu. Seejärel rajavad streptokokid ensüümide ja valkude abil tee kurgu ja neelu epiteelirakkudesse (F-proteiin) ja hiljem nahale (M-proteiini abil adhesioon keratinotsüütidesse).

Pürogeensed eksotoksiinid (SpeA, SpeB, SpeC) toimivad teadlaste arvates superantigeenidena, indutseerivad tsütokiinide (näiteks tuumornekroosifaktor alfa TNFα) vabanemist ja vahendavad palavikku, sarlakilöövet, organpuudulikkust ning šokki (streptokokiline toksilise šoki sündroom). SpeB toimel surevad südamelihase rakud.

Ravi

Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Sarlakid paranevad ka ilma antibiootikumideta, kuid tüsistuste vältimiseks soovitavad arstid haigetel neid siiski manustada.

Sarlakite ravis kasutatakse ravimitest esmase valikuna penitsilliini:

• 125 mg suukaudselt (lad per os) < 27 kg; teistele 250 mg
• penicillin V potassium 25–50 mg/kg/päevas suukaudselt 10 päeva järjest

Penitsilliiniallergia korral võib arst välja kirjutada erütromütsiini.

Palaviku alandamiseks kasutatakse vastavalt arsti soovitustele looduslikke palavikualandajaid või näiteks paratsetamooli (annused vastavalt kehakaalule).

Sarlakihaigele peaks võimaldama voodirahu ja tuleks keelitada teda rohkelt vedelikku (taimetee, kurgutee) tarbima. Väikelastele valmistavad kurguvalu ja neelamise valulikkus ilmselt suurt piina ning seetõttu võiks neile pakkuda tavalisest veidi vedelamat toitu. Võimalik, et haige laps ei ole võimeline kuigi palju toitu alla neelama.

Kodused ravivõtted

Mitmes Aafrika riigis on kasutatud sarlakitega seotud kurguhädade leevendamiseks puju liigi Artemisia afra kuuma auru inhaleerimist.

Tüsistused

Sarlakite tüsistused on tänapäeval haruldased ning neid seostatakse bakteri ja/või selle osade (näiteks pürogeensed eksotoksiinid) jõudmisega vereringesse: infektsioossed kõrvapõletikud, streptokokkide põhjustatud kopsupõletik, kurgu empüeem, meningiit, juveniilne artriit, ikterus, akuutne glomerulonefriit; harvem sapipõie hüdrops, kopsupõletik ja streptokokilise toksilise šoki sündroom. Sarlakitega seostatakse ka maksapõletikku.

Ennetamine

Vältida sarlakihaigega lähedast kontakti ja mänguasjade jagamist ning võimalusel eraldada laps(ed) teistest lasteaialastest (panna karantiini).

Haigestumus

Eestis

Eestis registreeriti Terviseameti andmetel 2014. aastal sarlakite haigusjuhte järgmiselt:

Kuu	Haigusjuhte
jaanuar	42
veebruar	40
märts	41
aprill	52
mai	51
juuni	36
juuli	12
august	9
september	12
oktoober	22
november	19
detsember	25
Kokku	361

Eestis 2015. aastal registreeritud sarlakite haigusjuhud:

Kuu	Haigusjuhte
jaanuar	48
veebruar	39
märts	58
aprill	61
mai	66
juuni	35
juuli	19
august	6
september	17
oktoober	12
november	21
detsember	31
Kokku	413

Ajaloolist

Haiguse esmakirjelduste kohta andmed puuduvad.

Osaliselt võib eeldada, et Vana-Kreeka arst Hippokrates tundis seda haigust, kattuvusi võib leida ka Celsusel, Caelius Aurelianiusel, Aretaeusel ja Aëtius Amidenusel.

Herodotus, Avicenna ja Rhazes võisid sarlakeid juba päris täpselt kirjeldada, kuid osa autorite arvates kirjeldasid nad leetreid.

John Philip Ingrassias (1510–1580) oli Sitsiilia arst ja anatoom, kes kirjeldas oma raamatus "De Tumoribus praeter Naturam" (1553) leetreid, mida sel ajal tunti rosalia ehk rosania nimetusega.

Ballonius võis kirjeldada haigust rubiolae'na.

Sydenham kirjeldas haigust 1675. aastal raamatus "Observatione Mediae".

Malfatti kirjeldas puerperal scarlatina't 1801. aastal ja James Paget kirjeldas 1863. aastal kirurgilistele operatsioonidele järgnevaid sarlakeid, mis kaasnesid haavadega.

19. sajandi teisel poolel loeti sarlakeid (nimetati inglise keeles lihtsalt fever) üle 1aastaste laste levinuimaks surma põhjuseks.

50 aastat tagasi arvati, et sarlakid on ülitundlikkusreaktsioon, kuid see alternatiivteooria ei leidnud laialdast omaksvõttu.

Epideemiate näiteid:

• 1574–1575 talv Pariisis;
• 1677 Kopenhaagenis – rossalia squamosa (Lützhøft);
• 1795–1805 Kesk-Saksamaal;
• 1806 Madeiral;
• 1824 Toursis (Bretonnaeu);
• 1829 Lõuna-Ameerikas;
• 1831–1834 Dublinis – Scarlatina maligna;
• 1847 Gröönimaal;
• 1848 Austraalias ja Uus-Meremaal;
• 1849 Californias.

Süstemaatika

Dr Elliotsoni klassifikatsioon (avaldatud 1839)

Dr Ellitson klassifitseeris sarlakite liigid nahahaiguste III seltsi Exanthemata, II perekonda Scarlatina. Scarlatina liigid on Scarlatina Simplex, Scarlatina Anginosa, Scarlatina Maligna.

Välislingid

• Sissekanne Terviseametis
• Streptococcus A antigeen kurgukaapes (Th-Streptococcus A Ag)
• Aeroobide ja seente uuringud kurgukaapelt

Ajaloolist

• J. D. ROLLESTON, M, M.D., M.R.C.P., F.S, THE HISTORY OF SCARLET FEVER.,
• CHARLES A. LEE, M.D., Notes on the History and Pathology of Scarlatina, Boston Med Surg J 1835; 12:373–377, 22. juuli 1835, DOI: 10.1056/NEJM183507220122401