Operatsioon Barbarossa
Operatsioon Barbarossa (saksa keeles Unternehmen Barbarossa, ka Fall Barbarossa) oli koodnimetus Teises maailmasõjas toimunud Saksamaa ja tema liitlaste sissetungile Nõukogude Liitu, mis algas 22. juunil 1941.
| Operatsioon Barbarossa | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teise maailmasõja idarindest | |||
 Päripäeva ülevalt vasakult: Saksa sõdurid Põhja-Venemaal, Saksa leegiheitjameeskond Nõukogude Liidus, Nõukogude Liidu lennukid Moskva lähistel Saksa positsioonide kohal, Nõukogude Liidu sõjavangid teel Saksa vangilaagritesse, Nõukogude Liidu sõdurid lahingus Saksa vägede vastu | |||
| Toimumisaeg |
22. juuni – 5. detsember 1941 (5 kuud, 1 nädal ja 6 päeva) | ||
| Toimumiskoht | Valgevene, Ukraina, Leedu, Läti, Eesti, Lääne-Venemaa, Moldova | ||
| Tulemus | Vaata Tulemus | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
|
| |||
| Väeüksused | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
|
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Operatsioon sai nime Saksa-Rooma keisri ja Švaabimaa hertsogi Friedrich I Barbarossa järgi, kes legendi kohaselt pidavat päästma Saksa rahva, kui see on oma suurimas hädaohus.
Operatsiooniga hakati tegutsema Saksamaa ideoloogilise eesmärgi suunas vallutada NSV Liidu lääneosa ja asustada see sakslastega. Operatsioon Barbarossa pidi olema esimene osa Generaalplaanist Ost, mis nägi ette vallutatud alade elanikkonna kasutamist orjatööjõuna teljeriikide sõjatööstuse heaks, vallutatud alade põllumajanduse kasutamise ja Kaukaasia nafta kasutuselevõtu. Generaalplaani Ost lõplik eesmärk oli vallutatud alade elanike hävitamine, orjastamine, saksastamine ja küüditamine Siberisse, et luua Saksamaa jaoks eluruumi.
Kahe aasta jooksul enne sissetungi NSV Liitu sõlmisid Saksamaa ja NSV Liit strateegilistel eesmärkidel poliitilise Molotovi-Ribbentropi pakti ja mitu majanduslepingut. Pärast seda, kui NSV Liit okupeeris Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina, hakkas Saksamaa väejuhatus Oberkommando der Wehrmacht juulis 1940 ette valmistama sissetungi NSV Liitu. Selle plaani kinnitas Adolf Hitler 18. detsembril 1940.
Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja 22. juuni 1941 varahommikul. Operatsiooni käigus tungis ligi 4 miljonit teljeriikide sõdurit – suurim invasioonivägi maailma ajaloos – NSV Liitu ja moodustas kuni 2900 kilomeetri pikkuse rindejoone. See pealetung eskaleeris maailmasõja käiku suurel määral nii geograafiliselt kui ka selles osas, et NSV Liit astus sõtta ja ühines liitlasriikidega. Operatsioon avas idarinde, milles oli vägesid rohkem kui üheski teises rindes kogu maailmaajaloo vältel.
Operatsioon Barbarossa nägi mõningaid maailma ajaloo kõige suuremaid lahinguid, kõige hirmsamaid sõjakuritegusid ja kõige suuremaid kaotusi elavjõus niihästi teljeriikide kui NSV Liidu poolel. See mõjutas niihästi sõja edasist käiku kui kogu 20. sajandi ajalugu pärast maailmasõda. Operatsiooni käigus vangistas Saksamaa ligi 5 miljonit Punaarmee sõdurit. Näljaplaani käigus näljutasid sakslased surnuks või hävitasid muul viisil 3,3 miljonit Nõukogude sõjavangi ja miljoneid tsiviilelanikke. Sakslased korraldasid massilisi mahalaskmisi ja muid hävitusoperatsioone, mõrvates holokausti käigus rohkem kui miljon Nõukogude juuti.
Saksa väe edasitungimine pidi toimuma kolme kontrolljoone saavutamise kaupa. Aasta lõpuks oli plaanis vallutada Moskva, Leningrad ja Nõukogude Liidu tööstuslik süda – Donetsi söebassein. Kindral Friedrich Pauluse 1940. aasta lõpus tehtud sõjalised õppused näitasid, et kolmanda jooneni jõudmine on logistilistel põhjustel ebatõenäoline.
Viktor Suvorov ja Pjotr Ivašutin on seisukohal, et Nõukogude luureorganitele sai plaani olemasolu teatavaks 11 päeva pärast selle allkirjastamist.[19][20] Mihhail Meltjuhhov selle väitega ei nõustu. Oma kirjutises on ta teinud järelduse, et kuigi Nõukogude Liidu Berliini sõjaväeatašee Vassili Tupikov kandis tõepoolest 29. detsembril 1940 Moskvasse ette Hitleri kavatsusest rünnata NSV Liitu, siis on vastavas teates ekslikult kirjas sõja alustamise ajana nimetatud märtsi 1941. Meltjuhhov täpsustab, et kuna direktiivis number 21 ("Barbarossa plaan") on selgelt fikseeritud, et sõjaliste ettevalmistuste lõpetamise ligikaudne tähtaeg on 15. mai 1941, siis "õnnestus Nõukogude luurel saada andmeid selle kohta, et Hitler võttis vastu mingisuguse otsuse, mis oli seotud Nõukogude Liidu ja Saksamaa suhetega, kuid selle täpne sisu jäi teadmata, nagu ka selle kodeeritud nimetus "Barbarossa"".[21]
Tulemus
muudaTaktikaliselt saavutas Saksamaa operatsiooni Barbarossa käigus suuri võite. Sakslased hõivasid mõned NSV Liidu majanduslikult kõige tähtsamad piirkonnad (peamiselt Ukrainas) ja põhjustasid Punaarmeele raskeid kaotusi. Esialgsest edust hoolimata takerdus Saksamaa pealetung Moskva lahingus ja järgnenud vastupealetung paiskas Saksamaa väed 250 km tagasi.
Strateegilises mõttes jäi Barbarossa plaani eesmärk saavutamata. Saksamaa oli oodanud, et NSV Liit langeb sõjaliselt kokku sama kiiresti kui Poola. Kuid Punaarmee kannatas Wehrmachti kõige rängemad löögid ära ja kogus end, muutes sõja kurnamissõjaks, milleks Saksa sõjavägi polnud valmistunud. Wehrmacht ei suutnud enam rünnata kogu idarinde ulatuses. Järgmistel aastatel ette võetud operatsioon "Sinine" (1942) ja operatsioon "Tsitadell" (1943) lõppesid ebaõnnestumisega, mistõttu Wehrmacht pidi taganema ja lõpuks varises kokku.
Vaata ka
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Operatsioon Barbarossa |
Märkused
muuda- ^a Askey 2014, lk 80 järgi: 301 neist ründesuurtükid (Liedtke 2016 mainib nende arvuks 259), 257 tankihävitajad ja iseliikuvad suurtükid, 1055 poolroomiksõiduk, 1367 soomusautod, 92 pioneeri- ja laskemoonaveosõidukid.
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Clark 2012, lk 73.
- ↑ Glantz 2001, lk 9.
- ↑ 3,0 3,1 Glantz 2010a, lk 20.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Liedtke 2016, lk 220.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Askey 2014, lk 80.
- ↑ Glantz 2001, lk 9. (2,68 miljonit)
- ↑ Glantz 1998, lk 10–11, 101, 293. (2,9 miljonit)
- ↑ Taylor 1974, lk 98. (2,6 miljonit)
- ↑ Mercatante 2012, lk 64.
- ↑ Clark 2012, lk 76.
- ↑ Glantz 2010a, lk 28. (7133)
- ↑ Mercatante 2012, lk 64. (9100)
- ↑ Clark 2012, lk 76. (9100)
- ↑ Askey 2014, lk 178
- ↑ 15,0 15,1 Bergström 2007, lk 117.
- ↑ 16,0 16,1 Askey 2014, lk 185.
- ↑ Krivosheev 1997, lk 95–98.
- ↑ Sharp 2010, lk 89.
- ↑ Suvorov 2000, lk 363.
- ↑ Ivašutin, P. I. Стратегия и тактика вероломства. – Военно-исторический журнал., 1991 (nr 6), lk 4. –
- ↑ Meltjuhhov 2005, lk 234–235.
Kirjandus
muuda- Askey, Nigel (2014). Operation Barbarossa: The Complete Organisational and Statistical Analysis, and Military Simulation. (II B). U.S.: Lulu Publishing. ISBN 978-1-31241-326-9.
- Bergström, Christer (2007). Barbarossa – The Air Battle: July–December 1941. Classic Publications. ISBN 978-1-85780-270-2.
- Clark, Lloyd (2012). Kursk: The Greatest Battle: Eastern Front 1943. Headline Review. ISBN 978-0755336395.
- Glantz, David (1998). Stumbling Colossus: The Red Army on the Eve of World War. University Press of Kansas. ISBN 978-0700617890.
- Glantz, David (2001). The Soviet-German War 1941–1945: Myths and Realities: A Survey Essay.
- Glantz, David (2010a). Barbarossa Derailed: The Battle for Smolensk, Volume 1. Helion & Company. ISBN 978-1906033729.
- Krivosheev, G. F. (1997). Soviet Casualties and Combat Losses in the Twentieth Century. Greenhill Books. ISBN 978-1853672804.
- Liedtke, Gregory (2016). Enduring the Whirlwind: The German Army and the Russo-German War 1941-1943. Helion and Company. ISBN 978-0-313-39592-5.
- Mercatante, Steven (2012). Why Germany Nearly Won: A New History of the Second World War in Europe. Praeger. ISBN 978-0313395925.
- Meltjuhhov, Mihhail (2005). Stalini käestlastud võimalus: Nõukogude Liit ja võitlus Euroopa pärast 1939–1941 (dokumendid, faktid, arvamused). Tartu: Elmatar, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. ISBN 9789949435036.
- Taylor, Alan (1974). History of World War II. Octopus Books. ISBN 978-0706403992.
- Sharp, Jane (2010). Striving for Military Stability in Europe. Routledge. ISBN 978-1134325818.
- Suvorov, Viktor (2000). Jäälõhkuja: kes alustas Teist maailmasõda. Tallinn: Olion (Tallinn: Ühiselu). ISBN 9985661648.