Hormoonid
See artikkel räägib essentsiaalsete biokeemiliste signaalmolekulidega seotust; hormoonteraapiates kasutatavate hormoonide kohta vaata artiklit Hormoonpreparaadid ja Hormoonravi |
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Hormoonid (vanakreeka keeles ὁρμᾶν (hormān) 'virgutama' 'ärritama') on väga erineva struktuuriga orgaaniliste ja bioaktiivse toimega essentsiaalsete, valdavalt endogeensete biokeemiliste signaalmolekulide rühmad, ka bioregulaatorid, mille struktuur ja funktsioonid mõjutavad mikrokogustes iga päev hulkraksete organismide peaaegu kõikide füsioloogiliste protsesside normaalset toimimist.
Hormoonide kui hormonaaltoimega biomolekulide põhitüübid on järgmised:
- taimehormoonid ehk fütohormoonid ehk kasvufaktorid
- feromoonid
- eikosanoidhormoonid : prostaglandiinid, tromboksaanid, leukotrieenid)
- dokosanoidid
- aminohappehormoonid
- peptiidhormoonid
- valkhormoonid
- steroidhormoonid: androgeenid, östrogeenid, gestogeenid, glükokortikoidid, mineralokortikoidid
- D-vitamiini hormoonvormid
- retinoidhormoonid
- neurohormoonid
- neurotransmitterid
- parahormoonid
- eelhormoonid
- prohormoonid
- kasvuinhibiitorid
- tsütokiinid
- antihormoonid ja sünteetilised hormoonpreparaadid.
Hormoonide hulka loetakse ka organismides hormoonilaadset toimet omavad rasvlahustuvad vitamiinid jpt biomolekulid.
Klassifikatsioon
muudaHormoonide liigitus heterogeensuse järgi
muuda- Pikemalt artiklis Rasvlahustuvad hormoonid
- Pikemalt artiklis Vesilahustuvad hormoonid
- rasvlahustuvad hormoonid ka polaarsed hormoonid (nt steroidid, türoidhormoonid, mis omavad hormoonilaadset toimet);
- vesilahustuvad hormoonid ka mittepolaarsed hormoonid (ka polüpeptiidhormoonid, proteiinhormoonid, glükoproteiinid ja katehhoolamiinid, epinefriin jpt).
Inimesed ja hormoonid
muudaHormoon ehk sisenõre ehk inkreet onsisenõrenäärmete poolt komplekteeritud ja eritatud bioloogiliselt aktiivne ühend, mis vereringes liikudes avaldab toimet hormooni sihtrakkudele (objektrakkudele), millel on selle ainega sobivad vastuvõtjamolekulid (retseptorid).[1]
Hormoonid osalevad aktiivselt imetajate (taimedel fütohormoonid) rakkude taastootmises ja nendega seotud toimingutes. Hormooniringlus on katkematult seotud väliskeskkonna ning söödavate ainete ja/või joodavate vedelike ja organismi enamiku elundite, kudede, rakkude ja retseptorite ning ka geenide töös ja resistentsuses.
Hormoonid, sarnaselt vitamiinide ja kofaktoritega, on kasvufaktorid ja kasvuinhibiitorid.
Hormoonimolekulid komplekteeritakse inimestel peamiselt seedekulglast (ka veres ringlevast ainesest) saabuvast ainesest ning eritatakse organismi sisenõrenäärmete ehk järgmiste näärmete poolt:[2]
- ajuripats ehk hüpofüüs
- käbikeha
- kilpnääre
- kõrvalkilpnäärmed
- tüümus e harknääre
- neerupealis glandula suprarenalis
- kõhunäärme (ehk pankrease) sisesekretoorsed saared
- sugunäärmed: munasari (naistel) ja munand (meestel) jpt näärmed.
Märkus. Käbikeha ja tüümust ehk harknääret ei loeta mitte alati umbnäärmeiks, sest nende eritusfunktsioonid on paljuski uurimata.
Hormoonimolekule komplekteeritakse ja eritatakse inimestel ka organismi teistes elundites paiknevate rakkude kaudu, näiteks süda, närvisüsteem, magu, maks, peensool, neerud, kaksteistsõrmiksool, lümfisüsteem, platsenta, hüpotalamus.[2]
Ajalugu
muudaHormoonidele sattus 20. sajandi alguses tehtud katsete käigus ootamatult inglise arst Ernest Henry Starling (tuntud ka Franki-Starlingi seaduse avastajana).
- ...
- 1901. aastal eraldas Jōkichi Takamine neerupealistest adrenaliini;
- 1905. aastal võttis Ernest Henry Starling kasutusele sõna "hormoonid";
- 1915. aastal töötas Edward Calvin Kendall välja biotesti ja eraldas algmaterjalina ligi 2900 kilogrammist sea kilpnäärmetest 18 grammi kilpnäärmehormooni türoksiini (tänapäevane nimetus);[3]
- 1921. aastal eraldasid pankrease Langerhansi saarte beetarakkude ekstraktist insuliini esimestena Sir Frederick Grant Banting ja Charles Herbert Best. Ravitoimet katsetati koertel, kelle pankreas oli eemaldatud, pankrease ekstrakti süstimine aitas neil edukalt diabeediga elada.[4]
- 1936. aastal eraldas Edward Calvin Kendall neerupealiste koortest hormooni kortisoon (tänapäevane nimetus).
- ...
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Meditsiinisõnastik" 268:2004.
- ↑ 2,0 2,1 "Inimese füsioloogia ja anatoomia"
- ↑ David O. Norris, James A. Carr, "Vertebrate Endocrinology", 5 ed, lk 85 , 2013, Elsevier, Google'i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 05.08.2013)
- ↑ http://www.britannica.com/EBchecked/topic/52183/Sir-Frederick-Grant-Banting
Kirjandus
muuda- M. Zilmer , E. Karelson , T. Vihalemm, A.Rehema, K. Zilmer, Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused,Biokeemia Instituut, Tartu Ülikool 2010, ISBN 978-9985-2-1540-1.
Välislingid
muuda- The Nomenclature of Peptide Hormones Recommendations , 1974, IUPAC-IUB Commission on Biochemical Nomenclature (CBN), veebiversioon (vaadatud 27.05.2013)