Carlo Fontana
Carlo Fontana (1638–1714) oli itaalia arhitekt ja insener, kes mängis suurt rolli hilisbaroki arhitektuuris (eriti Roomas).
| Carlo Fontana | |
|---|---|
| Sündinud | 1638 |
| Surnud | 1714 |
| Rahvus | itaallane |
| Tegevusala | arhitektuur |
Elulugu
muudaCarlo Fontana sündis 1638. aastal (mõnikord pakutakse ka 1634. aastat) Como lähedal Roomas.[1] 15-aastaselt alustas Carlo õpinguid paavst Alexander VII ja hüdraulikainseneri Giovanni Maria Bolino juures.[2] Karjääri alustas 1650ndatel, algul arhitektuurilise joonestajana ning seejärel samal alal tuntud arhitektide, näiteks Pietro da Cortona, Carlo Rainaldi ja Gian Lorenzo Bernini abilisena. Ta jäi üsna ruttu silma ning tema nimi levis arhitektide hulgas. Peagi soovisid teisedki arhitektid Carloga koostööd teha ning koos suuremaid töid ette võtta. Bernini kaasas ta enda ettevõtmistesse koguni kümneks aastaks. Bernini juures töötamine andis Fontanale tugeva mõju tema enda stiili kujunemisel.[3] 1665. aastast alates hakkas ta töötama iseseisvalt.[4]
Looming
muudaCarlo Fontana oli Roomas väga hinnatud loomingulisuse ja julguse pooltst. Tema stiil erines kõrgbarokile omasest, kuna ta muutis oma töödes kindlate reeglite järgi käivad lahendused hoopis lihtsaks ja loogiliseks (nt San Marcello al Corso kiriku fassaad).[5] Sellega mõjutas Fontana ka suuresti hilisbarokiaegset arhitektuuri Roomas ja Euroopas.[5] Tal oli palju õpilasi ja kaastöötajaid. Tema tuntumad õpilased olid Giovan Battista Contini, Carlo Francesco Bizzaccheri, Alessandro Specchi,[5] Filippo Juvarra, Matthäus Daniel Pöppelmann, Paul von Hildebrant ja James Gibbs. Õpilased kandsid edasi Fontana ideid ja stiili üle Euroopa.[6]
San Marcello al Corso kirik
muudaSan Marcello al Corso kiriku ehitust juhtis kõigepealt Rainaldi, mille võttis üle 1682. aastal Fontana – tegemist oli tema esimese iseseisva ehitustööga.[7] Kiriku fassaad polnud kõrgbarokile omane, kuna kõik oli väga korrapärane. Näiteks raamistas order kolmeks jaotatud fassaadi ja kõik sambad asusid fassaadil sümmeetriliselt.[4] San Marcello al Corso kirikut peetakse Carlo kõige õnnestunumaks tööks, eeskätt just fassaadi tõttu. Selle ehitisega pälvis ta paljude arhitektide heakskiidu ning jättis olulise jälje hilisesse barokki. Oluliselt mõjutas ta selle kirikuga ka nooremate põlvkondade stille, kuna noored said sealt palju inspiratsiooni tulevikuks.[3]
Peetri kiriku kuppel
muudaPeetri kiriku ja sellega seotu lõpuni ehitamise oli paavst Innocentius XI peatanud, kuna riigil puudusid rahalised võimalused. Samal põhjusel polnud paavst palganud ka eraldi kirikule ehitusmeistrit. Kuid kuna paavst kartis, et kiriku kuppel ei pea enam kaua vastu, otsustas ehitusmeistriks palgata tollal hinnatud itaalia arhitekti Carlo Fontana.[4] Carlol olid inseneriteadmised, mis tulid suuresti kasuks kupli püsivamaks muutmisel. Kupli parandamine ajendas teda õppima nii veetrasside ja torustike paigaldamist[8] kui ka kiriku enda ajalugu, et olla kursis varasemate ehitustehnikatega.[4] Selle kupli ehitustöös võis kaasa lüüa ka tuntud itaalia maalikunstnik, arhitekt ja joonistaja Carlo Maratti, kuid Fontana ise pole seda üheski teoses maininud.[2]
Loyola jesuiitide kirik ja klooster
muuda
Kuna Carlo oli juba saavutanud rahvusvahelise kuulsuse, sai ta ka palju tellimusi väljastpoolt Roomat ja Itaaliat.[4] Ta projekteeris Hispaaniasse Loyolasse kloostriga kiriku, millest sai üks tema suuremaid ehitisi.[3] Tegelikult kutsuti algul selle pühamuga tegelema Bernini, kuid too soovitas kohe oma parimat õpilast Fontanat.[9] See projekt näitas Fontana piirituid andeid ja oskust paigutada ehitis ka kõige raskemate maastikuoludega piirkonda.[3] Fontana eiras plaane ja projekte, mis olid varem pühamu jaoks kavandatud, ning tegi projekti täpselt enda nägemise järgi. Ta kasutas uusi lähenemisviise.[10] Tegu oli niivõrd suure ja olulise ehitisega, et see mõjutas arhitekte üle Hispaania ja kaugemaltki, näiteks Austria ja Lõuna-Saksamaa arhitekte.[1] Fontana kasutas ka ise hiljem sarnast põhiplaani oma teistes ehitistes (nt Liechtensteini lossis Landskronis). Arvatakse, et jesuiitide kiriku projekti tegemine võis mõjutada ka Fontana enda usulist suunda, kuigi tal varem puudus sellega lähedane kokkupuude.[11]
Muud ehitised
muudaCarlo projekteeritud muude ehitiste hulka kuuluvad ka Cappella Ginetti, Püha Andrea della Valle (kasutati värvilist marmorit), Cappella Cibo, Santa Maria del Popolo.[12] Fontana projekteeris Roomas kirikutesse ka palju kabeleid ning kujundas hauamonumente, altareid, paleesid, purskkaeve, festivalide dekoratsioone ja igasuguseid skulptuure jms. Carlo Fontana kujundas ka linnaplaane, mis olid samuti temalikult julged.[8]
Isiklikku
muudaCarlo Fontanal oli poeg Francesco (1668–1708), kes suri noorelt.[5] Fontanal olid vahel abiks vennapojad.[13]
Raamat
muudaEnda tehtud töödest kirjutas Fontana raamatu “II Tempio Vaticano”, mis ilmus 1694. aastal.[2] Raamatus pakkus ta välja ka lahendusi Peetri kiriku ja väljaku ehituseks/korrastamiseks. Üheks lahenduseks oli Borgo hoonete lammutamine ja selle asemele tänava rajamine. Teiseks pakkus ta välja väljakuala kõrvale kellatorni, kuid kavandas selle lähedale ka teisi ehitisi, et üks hoone ei jääks üksinda eemale ja üldpilt näeks samasugune välja.[4] Raamatu jaoks arvutas ta välja ka Püha Peetri kiriku ja väljaku ehituskulud. Fontana kirjutas oma teoses küll olulistest asjadest, kuid ometi peeti teda arhitektina paremaks kui kirjanikuna.[13]
Tunnustus
muudaFontana pälvis oma töödega palju tunnustust. Näiteks 1686. aastal valiti ta Rooma Accademia di San Luca (Püha Luuka Akadeemia) presidendiks. Sellesse ametisse jäi ta koguni kaheksaks aastaks (1692–1700), kuigi tavaliselt nii kaua ametis ei oldud.[4]
Carlo Fontana oli väga mõjukas arhitekt ja kuna tal oli palju andekaid õpilasi, siis kandus tema stiil edasi veel pärast tema surmagi.[12]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 "Carlo Fontana". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 10.05.2020.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Carlo Fontana". Vaadatud 26.04.2020.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Rudolf Wittkower (1993). Art and Architecture in Italy, 1600-1750. Penguin Books Ltd. Lk 244.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Rolf Toman (2008). Barokk. Arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Kirjastus Koolibri. Lk 45.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Rudolf Wittkower (1993). Art and Architecture in Italy, 1600-1750. Pinguin Books Ltd. Lk 246.
- ↑ Rolf Toman (2008). Barokk. Arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Kirjastus Koolibri. Lk 47.
- ↑ Rolf Toman (2008). Barokk. Arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Kirjastus Koolibri. Lk 41.
- ↑ 8,0 8,1 Rudolf Wirrkower (1993). Art and Architecture in Italy, 1600-1750. Penguin Books Ltd. Lk 245.
- ↑ Hellmut Hager (1974). Carlo Fontana and the Jesuit Sanctuary at Loyola. The Warburg Institute. Lk 280.
- ↑ Hellmut Hager (1974). Carlo Fontana and the Jesuit Sanctuary at Loyola. The Warburg Institute. Lk 281.
- ↑ Hellmut Hager (1974). Carlo Fontana and the Jesuit Sanctuary at Loyola. The Warburg Institute. Lk 285.
- ↑ 12,0 12,1 "Carlo Fontana". Vaadatud 10.05.2020.
- ↑ 13,0 13,1 New Advent (2020). "Carlo Fontana". Vaadatud 10.05.2020.