Toomingas
Harilik toomingas (Prunus padus) on roosõieliste sugukonda toompuu perekonda kuuluv puu või suur põõsas.
"Kalevipoeg"
[muuda]Kaugelt nään koda kasvama,
Kalevide kaljulinna,
Tammed müüridel tugiksa,
Kaljurahnud seina katteks,
Toomingad toa tahaje.
Proosa
[muuda]- "Teisepere Valtu on meie toas. Tulnd teine vist läbi auguga ukse sisse ja ajand suure ukse vahelt ahjuhargi maha, nii et see läks siis kinni, ei pääsnd teine änam minu eest välja, silmad aga aina põlevad teisel peas,“ seletas Mari.
- Andres pani palveraamatu käest, viskas valge pihtkasuka selga ja läks väljast toorest haohunnikust parajaid malakaid kiskuma. Ta teadis väga hästi, kus seisid heinamaalt tehtud pihlaka- ja toomingasegased kood, sealt kobas tema harjunud käsi pimedas otsida, leides aina toomingaid ja pihlakaid, pihlakaid ja toomingaid.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 34. ptk
- Ja kui nad hilisööl naasevad vaikselt aedade vahel olevasse suurde villasse, valgesse ja madalasse tuppa, kus on pikk läikivmust klaver, mis vaikib kõigi oma keeltega, ja läbi suure klaasseina, justkui läbi talveaia akende kummardub kahvatu ja tähti tibutav kevadöö; kõigist pudelitest ja nõudest hoovab kibedat toomingalõhna, mis valgub valgele ja jahedale voodile; samal ajal jooksevad läbi suure ja unetu öö ärevused ja kikkiskõrvu kuulatamised ja süda räägib unes ja lendab ja komistab, nuuksub avaras ja kasteses, ööliblikaid tulvil, toomingalõhnast mõrkjas ja valges öös... Ah, see mõrkjas toomingas paisutab põhjatut ööd, lendamisest ja õnnelikust kihutamisest vaevatud ja kulunud südant, mis tahaks hetkeks uinuda õhupiiril, kõige kitsamal serval, aga sellest kahvatust ööst küünitab end välja aina uus öö, järjest kahvatum ja järjest õhulisem, helendavate sirgjoonte ja siksakkidega, tähtede spiraali ja kahvatute langemistega, tuhandeid kordi nõelatud nähtamatute sääskede poolt, kes on hääletud ja magusad neitsite verest, süda laliseb jälle väsimatult ja arusaamatult läbi une, kistud keerukatesse täheafääridesse, hingeldavasse kiirustamisse, kuu paanikasse, ekstaatilisse ja sajakordsesse köidetud kahvatusse vaimustusse, tuimadesse lunaatilistesse unedesse ja letargilistesse värinatesse.
- Bruno Schulz, "Kevad" jutukogus "Liivakella sanatoorium", tlk Hendrik Lindepuu, LR 10-12 2019, lk 48
- Kui Amalia kord tahtis ema tõredat ilmet pehmendada ja selles lootuses laulis Akreniuse lauluraamatust "Põrgu vaevasid", ütles isa: "Laula pealegi, Amalia, kui süda kutsub, aga ära põrgut oma südamesse laula, et sa ei teeks oma elu põrguks. Vaata parem aknast välja." — Amalia vaatas. Toomingas õuel oli täies õies ja kaks tallekest kepslesid murul. Küllap see oli isa tookordse märkuse teene, et Amalia ikka veel mäletab oma lapsepõlvesuve toomingate õitsemist ja vana, nõrgaks jäänud emalamba kaht laukotsaga talle.
- Sylvi Kekkonen, "Amalia", tlk Harald Lepik, 1964, lk 13
- Toominga valge patt tuleb avalikuks pigimusta ja mõrkjana veel enne, kui suvi ladvast endale reisikepi on jõudnud meisterdada.
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120
Luule
[muuda]Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad aia taga.
- Marie Under, "Sirelite aegu" 1
Üle kodumäe kumera kupli
suviöö sumestav valu.
Toomingad valvavad talu,
üle ussaia vaatavad kopli.
/---/
- Henrik Visnapuu, "Üle kodumäe"
- Marie Under, "Võõrsil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 14
Toomingates õied valged,
tasa raputab neid tuul.
Päiksest pruunid venna palged
imekaunil kevadkuul.
...
Kastes lõhnavate õite
hulka hetkeks surun suu.
Toomehelbed, kuidas võite
olla nõnda võrratud!
Jälle õpin kaugeid radu,
võõraid arve, keeli, maid.
Aias toomeõisi sadu,
lumivalgeid, lõhnavaid...
- Ilmi Kolla, "Minu kevad", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 20-21
Ta sööb sääl toomingamarju
ja painutab musti oksi,
Pikk juus jätab silmnäo varju -
vihk sirgeid vasktraadiotsi.
/---/
Olgu talv või saagu mis tahes,
sääl nõmmel on augustikuu.
Kes päält näeb, ei teegi vahet,
kumb on tema ja kumb on puu.
- Viivi Luik, "*** Ta sööb sääl toomingamarju". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 310
Mai on väljas, hing on jälle hull.
Õitsma lööb su aed, kuid hirm on mul.
Uinund pahaendelises ehas,
ärkan öösel, külmavärin kehas,
jooksen, surun vastu sooja suud
kirsid kreegid apelsinipuud.
Helevalge sirel pihku, aga
toomingas, mis hõõgub aia taga,
see ei mahu, sinna käed ei küüni.
- Mari Vallisoo, "Aed" kogus "Rändlinnud kõrvaltoas" (1983), lk 55
Toomingavilu on vana sõna –
sellest saab ju aru, et toomingate õitsemise ajal peabki olema
jahe,
muidu läheks kevad juba liiga magusaks kätte,
nii magusaks, et kasutaks lausa teist rahvakeelset sõna –
läila!
/---/
Üks ja seesama ööbik
ilutseb illegaalselt toomingapuhmaste peidus
ja teeb suuri sõnu,
õppimata poole sajandi jooksul
midagi uut –
ja on nagu õige mees pealegi
tänavuseski toomingavilus!
- Leelo Tungal, "Toomingavilu". Luule. Sirp, 9. juuni 2006
Kõik aknad naeravad,
Kui õitseb toomingas.
Tervitavad väravad,
Kui õitseb toomingas.
Sinipilved sõuavad,
Kui õitseb toomingas.
Südamed ka lembivad,
Kui õitseb toomingas.
- Ljuza Badretdinova, "Kõik aknad naeravad" kogus "Minu tee viib südamesse". tõlkinud Arvo Valton ja Muš Nadii, 2008, lk 8
Tulbid õitsevad, punased, kollased,
Metstikk tuleb nende kohale õunapuuoksale,
Laulab oma laulukest, lendab murule,
Must, valge, toomingas õitseb ka,
Valge, roheline. Värvid niimoodi eraldi,
Igaüks midagi ütlemas, aga kokku ei loe.
/---/
- Tõnu Õnnepalu, "9. mai, reede" kogust "Kevad ja suvi ja"
ma pean kodus olema
kui näsiniin õitseb
sinililled ülased
kõik see värk
siis toomingad
kirsside korallid
ja õunapuud
nende roosakad õied
ehivad kusagil
kellegi juukseid
aga mina
pean kodus olema
tahan või ei taha
/---/
- Mart Kangur, *** Luule. Mart Kangur, Müürileht, 19. mai 2020
/---/
Aga puu ei kuku Su peale.
Kivi pakub istet
vaiksete soonte vahel.
Karukold kummardub tilkudes.
Toomingas on Sinu poolt.
Ei saa kahetseda seda, kui oled
armastanud ja pyhendunud.
Ega seda, et oled uskunud.
Algtõuge peab olema yks.
Muidu poleks radu läbi kulu
ja okaste otsas.
Muidu poleks see maailm tekkida
suutnud.
- Lauri Sommer, ***, Luule. Eesti Kirik, 18. november 2020
