Punane raamat
|
See artikkel räägib looduses ohustatud liike käsitlevast andmestikust; raamatusarja kohta vaata artiklist Punane raamat (raamatusari); arvutustehnika mõiste kohta vaata artiklit Punane raamat (standard) |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2009) |
Punane nimestik (inglise keeles Red List) ehk punane raamat (inglise Red Data Book, lühend RDB) on andmestik, mis annab hinnangu looduslike liikide ohustatusele. Punaseid raamatuid või nimestikke peavad riigid ja organisatsioonid kas vastava riigi või geograafilise piirkonna kohta. Ülemaailmselt ohustatud liikide andmebaasi haldab Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) põhjaliku loeteluna maailma taime-, looma- ja seeneliikide (sh mõnede liigisiseste taksonite) globaalsest kaitseseisundist. Lisaks kaitseseisundi määratlusele on mõnede liikide puhul lisatud ka andmed taksoni leviku, bioloogia jne kohta.
Esimene punane raamat anti IUCNi algatuselt välja 1966. aastal[1].
Punasesse raamatusse kantakse teadlaste kogutud koondandmestik haruldaste ja ohustatud liikide (ka liigisiseste taksonite) kohta, kus on märgitud vastavate liikide levik, uurituse aste, seisund jms.
Punane raamat koosneb eri värvusega lehtedest (punane, kollane, valge, roheline, hall). Punastele lehtedele kantakse eriti ohustatud liigid, kollastele väheneva arvukusega (ohualtid) liigid, valgetele haruldased liigid, rohelistele ohust pääsenud liigid ja hallidel lehtedele need liigid, mille seisund on määratlemata (tavaliselt andmete puuduse tõttu).
Loodus muutub pidevalt, inimese mõju loodusele suureneb ja koos sellega muutuvad ka taime- ja loomaliikide elutingimused. Kord punasele lehele kantud liigi võib olukorra muutudes tõsta vähem ohtu kuulutavale lehele.
Punane raamat ei sisalda looduskaitse seadusi ega määrusi, see on teaduslike andmete kogu, mis kajastab liigi levikut ja seisukorda koos ettepanekutega selle kaitse vajaduse kohta. Punane raamat ei saa kunagi valmis. Looduseuurijad peavad pidevalt jälgima ohustatud ja haruldaste liikide olukorda ja kandma uued andmed punasesse raamatusse. See võimaldab looduskaitse administratiivvasutustel rakendada meetmeid ohtu sattunud liikide päästmiseks hävimisest.
Üheks suurimaks globaalseks ohuks peetakse elustiku mitmekesisuse vähenemist. Et seda vältida, tuleb kõigepealt kogu elustik arvele võtta ning seejärel püüda peatada ohustatud taksonite kadu. Keskkond püsib vaid siis, kui suudetakse alles hoida kõik tema eluvormid. Seda rõhutades kirjutasid 157 riigi juhid 1992. aastal Rio de Janeiros alla bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile.
Aastal 2008 oli IUCNi punasesse nimestikku kantud 44 838 looma- ja taimeliiki, nendest 16 298 olid eriti ohustatud[2].
2009. aasta seisuga on IUCNi punasesse nimestikku kantud 47 677 looma- ja taimeliiki, nendest 17 291 liiki on eriti ohustatud. See pole aga lõplik arv, sest eriti ohustatud võivad olla veel mitmed tundmatud (kirjeldamata) liigid.
Eesti punane raamat
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Eesti punane raamat
Eesti esimese punase raamatu (1979) nimekirjad sisaldasid kokku 259 liiki soontaimi ja loomi. Teises (1988) lisandus valitud hulk samblaid, vetikaid, samblikke ja seeni, kuid liikide koguhulk suurenes vaid 315-ni. 1998. aastal ilmunud punasesse raamatusse arvati samadest elustikurühmadest juba 1318 ohustatuks tunnustatud taksonit. Seni viimane punane raamat koostati 2008. aastal.
Uue punase raamatu andmeil on Eesti alalt viimase sadakonna aasta vältel kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla-, 27 soontaime-, 42 selgrootu ja 2 selgroogse looma liiki või liigisisest taksonit.
Kõige rohkem ehk tublisti üle kolmandiku hinnatud liikidest on hävinuks või ohustatuks tunnistatud samblaid (37,9%), kolmandik suursamblikke (32,6%), üle veerandi selgroogseid (28,4%) ja viiendik soontaimi (20,6%). Väiksematest rühmadest on hävinud või ohustatud liikide osakaal suur veega seotud loomadel, nagu kahepaiksed (45,4%), kalad (36,1%) ja vähid (36%).
Eesti punasesse raamatusse võetud elustikuvormide puhul seisab esikohal mitmesugune metsade majandamisega seotud tegevus, eeskätt lageraied ja metsahooldustööd (27%-l kõigist ohustatud liikidest). Järgnevad veekogude muutmisega seotu (15%) ja põllumajanduslik tegevus (12,9%).
Vähem kui 6% ohustatud liikidest kannatab kliimamuutuste, uute liikide sissetulemise ja muude väljastpoolt lähtuvate mõjutuste tõttu, ligi 15% puhul pole ohustavad tegurid teada.
Hinnanguliselt võib Eestis leida umbes 40 000 elusolendiliiki. Neist on seni kindlaks tehtud vaid 23 500 (60%). Olukorrahinnang on siiani suudetud anda vähemalt 8600 liigile.
IUCNi punase nimestiku ohustatuse kategooriad [3]
[muuda | muuda lähteteksti]
- Hävinud (extinct, EX); Eesti punases raamatus kasutatakse ka kategooriat "Piirkonnas väljasurnud" (regionally extinct, RE)
- Looduses hävinud (extinct in the wild, EW)
- Kriitilises seisundis (critically endangered, CR)
- Väljasuremisohus (endangered, EN). Varem kasutati kategooria eestikeelse nimena "eriti ohustatud".
- Ohualtid (vulnerable, VU) – haruldane liik
- Ohulähedased (near threatened, NT) – ohustatud liik
- Soodsas seisundis (least concern, LC)
- Puuduliku andmestikuga (data deficient, DD)
- Mittehinnatavad (not applicable, NA)
- Hindamata (not evaluated, NE)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 25.10.2012)
- ↑ Составители Красной книги бьют тревогу. Postimees, 5.11.2009
- ↑ IUCN (2012). "IUCN-I punase nimestiku kategooriate piirkonna ja riigi tasandil rakendamise juhised". Lk 12.