Plebeid

Plebeid (ladina keeles plebs) oli Rooma riigi vabade kodanike seisus, mis kujunes arvatavasti 7. sajandil eKr. Sinna ei kuulunud patriitsid ehk kõrgem seisus.

Ei ole täpselt selge, kuidas ja millal seisusteks jagunemine toimus. Kuningriigi ajal olid plebeid hõimud, mille hulgast polnud kuninga juures nõuandjat ehk saadikut senatis.

Vabariigi algusajaks olid patriitsiperekonnad saanud kindla monopoli poliitilistes ja sotsiaalsetes institutsioonides. Plebeid ei võinud olla magistraadiks ja nad ei võinud õppida tundma seadusi, mille järgi neid valitseti. Nad teenisid armees, kuid said harva sõjapealikeks. Plebeid moodustasid elanikkonna enamiku ja tootsid linnale vajaliku toidu ja muud ressursid.

Rahulolematus sellise olukorraga põhjustas aeg-ajalt plebeide streike, kus nad lahkusid Roomast. See tähendas, et kõik kauplused ja töökojad lakkasid töötamast ning patriitsid pidid ise hakkama saama. Selle tulemusena seati plebeidele sisse rahvatribuuni ja ediilide ametikohad.

Rooma riigi algusaja kohta ei ole päris kindlalt teada, millised sugukonnad (gens) olid plebeide ja millised patriitside seisusest. Kaheteistkümne tahvli seadused, mis koostati aastatel 450-451 eKr, püüdsid seisused selgelt eraldada, keelates plebeidele kõik tähtsamad magistraadiametid (kuni 367 eKr jõustunud Lex Licinia Sextia selle vormiliselt lubas). Keelati ka seisustevahelised abielud, kuid see keeld tühistati juba 445 eKr. Paljud sugukonnad jagunesid haruti kahe seisuse vahel. Põhjuseks võis olla lapsendamine, kahe sama nimega sugukonna segunemine, patriitsiseisusest vabatahtlikult lahkumine või väljaheitmine. 1. sajandiks olid paljud vanad auväärsed sugukonnad oma patriitsiseisuse kaotanud, kuna esile olid tõusnud ja pärilusliini edasi kandnud nendest sugukondadest plebeid. Mitmed varem plebei seisuses sugukonnad olid tõusnud patriitsi seisusse. Selleks ajaks oli praktiline eristus seisuste vahel vähene ja kaotas keisririigi ajaks enamiku oma endisest tähtsusest.