Kuurvürst
Kuurvürst oli Saksa Rahva Püha Rooma keisririigi riigipea Saksa-Rooma keisri valimiskolleegiumi liikme tiitel. Kuurvürsti naissoost vaste on kuurvürstinna.
Algselt omasid kuurvürsti tiitlit kolm vaimulikku ja neli ilmalikku vürsti, kellel oli õigus valida keiser, hiljem nende hulk kasvas.
Kuurvürstideks olid esialgu Mainzi, Trieri ja Kölni peapiiskopid, Saksi hertsog, Brandenburgi markkrahv, Böömi kuningas ja Reini pfaltskrahv (Pfalzi valitseja). Nende privileegid kinnitas Karl IV 1356 kuldbullaga.
Monarhide valimine oli saksa hõimude tava, mis algas juba antiikajal, kui saksa hõimud moodustasid hõimuliite ja valisid selle liidreid. Oma liidreid valisid ka frangid. Frangi riigi järglased on Prantsusmaa ja Saksamaa. Prantsusmaal muutus kuningavõim kiiresti päritavaks, aga Saksamaal jäi see valitavaks. Esialgu oli kõigil vabadel inimestel õigus valimistel osaleda ja hääletada, aga seda õigust piirati siiski üha enam ja enam. 1125 valiti Lothar III juba niimoodi, et väike mõjukate aadlike hulk valis ta ära ja esitas siis ülejäänud aadlikele heakskiitmiseks. Peatselt jäeti heakskiitmiseks esitamise koht üldse ära ja keiser valitigi üksnes kitsas mõjukate suurnike ringis. Keisri valimiskogu mainiti kirjalikes allikates aastail 1152 ja 1198, aga paavstile Urbanus IV-le, kes oli paavst 1261–1264, saadetud kirjas nimetati juba seitset kuurvürsti ükshaaval koos kommentaariga, et komme lasta neil seitsmel uus keiser valida olevat vanem kui keegi mäletab.
1623. aastal lisandus kuurvürstide nimekirja Baieri hertsog ning 1692 ka Hannoveri (Braunschweig-Lüneburgi) hertsog.
1777 ühendati ühe valitseja alla Pfalz ja Baieri, mistõttu üks kuurvürstikoht kadus.
1803. aastal lisati kuurvürstide sekka veel Württembergi ja Salzburgi hertsog, Badeni markkrahv ja Hessen-Kasseli maakrahv.
Kuna Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik kaotati juba 1806. aastal, siis ei olnud viimastena tiitli saanutel tegelikult võimalust kuurvürstidena tegutseda ning reaalselt mõjutada keisririigi keisri valimist.