[go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Hilisantiikaeg

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Hilisantiik)

Hilisantiikaeg on Lääne-Euroopas ajavahemik klassikalise antiigi ja varakeskaja vahel (u 200–550).

Ajaline piiritlus

[muuda | muuda lähteteksti]

Hilisantiigi ajaline piiritlemine Lääne- ja Ida-Euroopa jaoks on erinev. Ajaloolase Peter Browni järgi on see ajavahemik alates teisest kuni kaheksanda sajandini (Bütsantsis).

Hilisantiigi alguseks on loetud:

Ida-Euroopas on antiigi lõpuks peetud 602 toimunud Rooma keisrite järjepidevuse katkestanud võimupööret, üleminekut kreeka keelele ja kreeklaste muutmist ülekaalukaimaks rahvaks. Lääne-Euroopas on hilisantiigi lõpp seotud 5–6 sajandil alanud varakeskajaga.

Hilisantiigi algus

[muuda | muuda lähteteksti]

Klimaatiliselt seostub hilisantiigi algus Rooma aja kuuma aja (200 eKr–50 pKr) lõppemisega. Aastat 450 on peetud juba järgneva külma aja alguseks.

Ajastu pöördsündmused

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 83 pKr asus Rooma kindlustatud piiri ehitamisele ja üleminekule kaitseseisundisse. 98117 oli Rooma oma võimsuse tipul (suurim ulatus). Seejärel asus riik kaitse- ja rahupoliitikale.

Hilisantiik muutub tervikuna hõlmatavaks ja mõistetavaks, kui vaadelda 2. sajandi lõpus toimunud sündmusi:

  • vallutuste lakkamise tõttu oli Rooma orjandusele tuginev majandus (sõdades saadi orje) sattunud kriisi. Valitud ametnikud oli asendunud väljaõppe saanutega. Ametid olid muutunud müüdavaks. Teedel ja meredel olid võimust võtmas teeröövlid ja piraadid.
  • püüdlused kriisi lahendada viisid dominaadi tekkeni. 193 sai võimule provintsist pärinev Severuste dünastia, mis kärpis tuntavalt senati võimu. Tänu neile said kõik Rooma riigi elanikud, kaasa arvatud provintsiaalid, 212. aastal kodanikeks. Erilise soosingu osaliseks said idapoolsed Rooma provintsid.
  • 193. algas mitteroomlaste armeesse võtmine. Läänepoolse Rooma hilisantiigi jooksul hakkasid barbarid üha enam Roomas mõjule pääsema. Barbarite armeesse võtmisele järgnesid sõdurkeisritega seotud anarhiaperioodid. Järgnevalt omandasid barbarid riigi piirialadel föderaatide õigused, sealt edasi tungisid nad Rooma aladele ning said seal föderaatideks. Edasi hakkasid barbarite riigid välja kuulutama omariiklusi, mis viis keisrivõimu lõpetamisele, Rooma haldusest loobumiseni ja senise hariduse andmise hääbumisele ka Itaalias.
  • 2. sajandi lõpuks sai monarhistlik piiskopiamet kiriku põhiametiks ja umbes aastast 200 pärineb vanim Uue Testamendi kaanon. 190–200 toimusid esimesed tõendatud kirikukogud. Alates sellest perioodist saab rääkida ladinakeelse kristliku kirjanduse tekkest ja paavstikirikule alusepanekust. 192 kuulutas Rooma piiskop Victor I end kogu kiriku juhiks. Sellega algas kristluse tõus arvestatavaks poliitiliseks jõuks. 3. sajandi lõpuks oli kristlus muutunud arvestatavaks teguriks rahva usalduse saavutamisel kriiside lahendamisel. Selleks ajaks ei olnud Rooma riigis enam teisi sama rohkearvulisi ja kindlameelseid organiseeritud kogukondi.

Rooma dominaat

[muuda | muuda lähteteksti]

Hilisantiigiaegsele dominaadile panid alguse Severused, et piirata Rooma linna ja Itaalia huve väljendava senati võimu. Kaugemate provintsideni ulatumiseks kujundati pärast aastat 220 välja õukonnatseremoniaal, milles keiser ametlikult samastati või seostati mõne jumalusega (dominus).

270275 võimul olnud keiser Aurelianus püüdles absolutistliku riigiühtsuseni halduses, sõjaväes ja kultuses. Aurelianus oli esimene keiser, kes kandis diadeemi ja kuldseid juveelidega kaunistatud rüüsid ning nimetas end müntidel tiitliga dominus et deus. 274 kuulutas Aurelianus hilisrooma aegse päikesejumala Sol Invictuse (sünnipäev 25.XII) kõrgeimaks riigijumalaks. Keiser võttis endale ülempreestri (pontifex maximuse) nime ja rolli, läänepoolse keisrivõimu lõpul võttis selle rolli üle paavst.

Keiser Diocletianus (284305) viis riigi päästmiseks läbi põhjalikud reformid. 297 loodi ametnike riik: sõjalis-bürokraatlik absoluutne monarhia – dominaat. Vabad maaharijad muudeti kolonaatideks, kes rentisid maavaldajatelt maad. Maksureformi käigus seoti talupojad nende poolt haritava maa külge. Sõdureid kohustati keisrile ohverdama.

Dominaat sai oma täieliku kuju Constantinuse ajal, kes võttis vastu kristluse. Kristlus tagas Roomale senise uskude, keisrite ja jumalate paljususe asemel ainsa ja järjepideva ainujumaluse. Just ainus, algul mitte jõuga pealesurutud, autoriteedina võetav ideaal oli mõistetav nii Rooma barbariseerunud armeele kui ka riigi kirjule elanikkonnale.

Hilisantiik germaani hõimude juures

[muuda | muuda lähteteksti]

Germaani hõimudest seostuvad hilisantiigiga goodid (etniliselt kirju kogum erinevaid rahvaid). 2. sajandi lõpus asusid nad elama Musta mere rannikule. 230. aasta paiku rajasid Lõuna-Venemaal oma riigi. 238 tungisid goodid Rooma Möösia provintsi. Rooma maksis neile tribuuti. 332 said läänegootidest Rooma föderaadid. Umbes aastal 341 tõlkis goot Wulfila (311383) Piibli läänegooti keelde luues selleks oma tähestiku. Tema rajatud kirik (omakeelne kirikuteenistus, kleerus teenis hõimu huvisid, kuningas oli kirikujuht) leidis gooti hõimude hulgas kiire omaksvõtu. See kristluse vorm mõisteti II oikumeenilisel kontsiilil hukka. Selle gooti "ariaanluse", ehk täpsemalt "homoiuusliku" kristluse, võtsid 4.–6. sajandil vastu kõik idagermaani hõimud. Germaanlikke kirikuid omavahel ühendav side oli Wulfila piiblitõlge, tänu millele on gooti keel ainus tänaseni tuntud idagermaani keel.

Just goodid olid need, kes 410. aastal esimestena rüüstasid Rooma linna (riigi pealinn oli siis Ravennas.) Hilisantiigi lõpuajal oli Itaalias idagootide riik, mis säilitas veel kohaliku vana Rooma halduse, lasi jätkuda Rooma senati tööl, senisel hariduse andmisel ja teatrietendustel. Varakeskaja algus on seotud ka idagootide riigi lõpuga ja katoliku usu vastuvõtnud frankide esiletõusuga. Katoliiklus tagas frankidele kiriku ja kohalike toetuse. Antiiki kui paganlusse suhtunud ariaanlikest germaanlastest ümbritsetud katoliku kirikule andis see tagasi tulevikulootuse.

  1. Antiigileksikon I. Tallinn, 1983, lk 192.