Herakleios I
| Herakleios I | |
|---|---|
 Herakleios I koos poegade Konstantinos III ja Herakleios II-ga | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 5. oktoober 610 – 11. veebruar 641 | |
| Eelnev | Phokas |
| Järgnev | Konstantinos III, Herakleios II |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
umbes 575 Kapadookia, Bütsants |
| Surmaaeg |
11. veebruar 641 (65-aastaselt) Konstantinoopol, Bütsants |
| Abikaasa | Eudokia, Martina |
| Vanemad | Herakleios Vanem, Epiphania |
| Lapsed | Konstantinos III, Herakleios II |
Herakleios I (ladina Flavius Heraclius Augustus; kreeka keeles Φλάβιος Ἡράκλειος [Phlabios Hērakleios, Flávios Iráklios] (umbes 575 – 11. veebruar 641) oli Bütsantsi keiser (Ida-Rooma keiser) 5. oktoobrist 610 kuni surmani 11. veebruaril 641, esimene Herakleiose dünastia keisritest.
Ta oli üks tähtsamaid ja silmapaistvamaid Bütsantsi valitsejaid. Teda võib pidada viimaseks hilisantiigi valitsejaks ning esimeseks keskmise Bütsantsi riigi keisriks. Tema rajatud Herakleiose dünastia kestis 711. aastani.
Herakleios oli sunnitud sõdima algul Pärsiaga (Sassaniidide riigiga), hiljem araablastega.
Tema valitsusaja üks olulisemaid pärandeid oli kreeka keele muutmine ladina keele asemel keisririigi ametlikuks keeleks.[1]
Päritolu ja võimule saamine
[muuda | muuda lähteteksti]Flavius Heraclius oli tõenäoliselt armeenia päritolu (Kartaago tausta tõttu nimetati Herakleiost mõnikord ka liibüalaseks). Tema ema nimi oli Epiphania, tema isa Herakleios vanem oli keiser Maurikiose ajal kindral ning hiljem (arvatavasti 598/599. aasta paiku) nimetati ta Kartaago eksarhiks. Oletatud on tema pärinemist Arsakiididest, kes olid valitsenud 226. aastani Pärsias ja 428. aastani Armeenias. Arvatakse, et Herakleiose emakeel oli kreeka keel ning tõenäoliselt oskas ta ka ladina keelt.
Mõnda aega pärast seda, kui võimu haaras Phokas, mõrvates keiser Mauriciuse ja kogu tema perekonna, tekkis nähtavasti kontakt Konstantinoopoli teisitimõtlejate ja Herakleiose isa vahel. 608. aastal alustas Herakleios vanem senati ärgitusel ja oma venna Gregoriose nõusolekul mässu keiser Phokase vastu, kuid ise keisriks saada ta ei tahtnud. Lõpuks saatis ta Aleksandria kaudu riigi viljaaita Egiptusse sõjaväe oma nõo Niketase juhtimisel, et lõigata ära riigi varustamine viljaga. Egiptuse hõivamist võis toetada rikas ja mõjukas Apionide perekond. Samal ajal purjetas Herakleios ise oma isa korraldusel 610. aastal sõjalaevastikuga Konstantinoopolisse. Keiser Phokas andis ärevate uudiste peale käsu arreteerida väepealik Herakleiose naine, kes viibis pealinnas, kuid see ei viinud soovitud tulemuseni[2].
Herakleios jõudis kohale tõenäoliselt 3. oktoobril. Ta ei kohanud tõsist vastupanu. Teda toetasid Rohelised ja Konstantinoopoli patriarh Sergios I. Rahvas tervitas teda kui vabastajat. Kuigi Phokas varjus kirikusse, viidi ta 5. oktoobril jõuga sealt Herakleiose ette. Viimane olevat Phokasele öelnud etteheitvalt: "Nii sa siis juhtisid riiki!" Phokas olevat aga vastanud: "Eks sa proovi siis paremini." Selle peale andis Herakleios käsu Phokase pea maha raiuda. Juubeldav ravas torkas pea piigi otsa ning kandis seda rõõmuhõisete saatel linna tänavatel. Lisaks hukati ka mõned tema lähedasemad toetajad. nende laibad põletati väljakul, kus tavaliselt toimetati nii kurjategijate laipadega. Phokase hukkamisega kaasneb ka üks legend. Nimelt olevat igasuguse lootuse kaotanud Phokas andnud käsu uputada riigikassa merre.[3]
Herakleios teatas pärast Phokase hukkamist, et tema eesmärk polnud mitte võimu haaramine, vaid türanni kukutamine. Oma sõnade järgi olevat ta tegutsenud õigluse nimel ning võim kui selline ei huvitavat teda üldsegi. Ta isegi soovitas valida uueks keisriks tapetud Phokase väimees. Kuid kõik need sõnad osutusid puhtakujuliseks silmakirjalikkuseks. Herakleios mõistis suurepäraselt, et kujunenud olukorras polnud tal tegelikult konkurente, ning kogu etendust läks vaja vaid selleks, et lasta ennast paluda. Samas mõistsid ka õukondlased, millist käitumist jõudude vahekord neilt eeldas, ja asusid kohe täitma neile määratud rolli. Herakleios ei lasknud ennast eriti kaua manguda ning juba samal päeval asetas patriarh talle pähe keisrikrooni. Paralleelselt kroonimisega toimus laulatustseremoonia ja uue keisri kõrval pühitseti keisrinnaks Eudoxia. Herakleiose võimuloleku kolmandal päeval korraldati hipodroomil suured pidustused, mille käigus põletati Phokase kuju ja selle hipodroomipartei lipp, mille pooldaja kukutatud keiser oli.[2]
Valitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Vähemalt algul ei erinenud Herakleiose poliitika Phokase omast, mistõttu on kahtlustatud, et Herakleios kasutas lihtsalt võimalust võimu võtmiseks. Paistab, et vastupanu alates 603. aastast riiki ründavatele pärslastele esialgu isegi nõrgenes; osalt on see seletatav sellega, et Herakleiosel oli esialgu raskusi oma võimu kindlustamisega. Igatahes oli vähemalt osa rahvast Phokase vastu mässuline.
Saanud keisriks, otsustas Herakleios ühe esimese sammuna anda oma valitsemisele dünastiline iseloom. Olid ju mitmed tema eelkäijad – ja ta isegi – tulnud võimule riigipöörde tulemusel. Seega pidas ta väga oluliseks võimu pärimisjärgluse seaduslikku kindlustamist. Keiserlikul paaril olid tütar Eudoxia ja poeg Konstantinos ning nad mõlemad krooniti. Kuid Herakleios läks veelgi kaugemale. Kaheksakuuse poja kroonimise ajal kihlati ta keisri onupoja tütre Gregoriaga. See liit osutus püsivaks ning 17 aasta pärast Konstantinos ja Gregoria abiellusid. Seega kandsid Herakleiose ponnistused vilja ning tema rajatud dünastia jäi võimule ligikaudu sajandiks. Samal ajal tekitas keiser ise suurt segadust oma teistkordse abiellumisega. Keisrinna Eudoxia põdes epilepsiat ja suri samal aastal, kui oli sünnitanud poja. Aasta pärast otsustas keiser uuesti abielluda. Selles poleks olnud midagi taunitavat, kui ta väljavalituks poleks olnud tema enda õe Maria tütar Martina. Nii lähedaste sugulaste abielud aga olid keelatud. Patriarh mõistis samuti keisri kavatsuse hukka, kuid oli lõpuks sunnitud ikkagi alluma keisri tahtele ning andma uuele abieluliidule omapoolse õnnistuse. Seejuures kasutas Herakleios oma tahte läbisurumiseks osavalt ka rahvast, inspireerides toetajaid hüüdma hipodroomil soovitud loosungeid.[2]
Herakleiose ja Martina abielust sündis üheksa last. Neist kaks poega ja kaks tütart surid varajases nooruses, teistest lastest olid aga mitmed raskelt haiged. Paljud inimesed nägid selles jumaliku karistuse märki. Herakleiose vanem ellujäänud poeg sai enesele samuti nimeks Konstantinos ning ka tema krooniti isa ja poolvenna kaasvalitsejaks. Hilisemal ajal tõi see Herakleiose otsus, millega tekkis mitu seaduslik troonipretendenti, enesega kaasa suure segaduse.[2]
Välispoliitiline olukord
[muuda | muuda lähteteksti]Riik, mille valitsejaks Herakleios Phokase järel sai, oli viletsas olukorras. Phokas oli täielikult tühjendanud riigikassa ning füüsiliselt hävitanud suurema osa juhtivatest ametnikest. Bütsantsi väed said pärslaste käest ühe hävitava löögi teise järel. Raha vägede värbamiseks aga polnud kuskilt võtta – eriti kui pidada tõeseks legendi, et Phokas uputas riigikassa enne surma. Lisaks oli ka suur puudus inimestest, kes sellises keerulises olukorras olnuksid võimelised vägesid juhtima.[2]
Järgneva välispoliitiliste fiaskode reas omandas erilise, lausa endelise tähenduse Jeruusalemma langemine. Bütsantslased olid sunnitud Jeruusalemma pärslastele loovuta pärast 20-päevast piiramist 614. aastal. Linnas toimusid julmad kristlaste vastu suunatud pogrommid ning paljud hinnalised kirikuvarad saadeti Pärsia valitsejale. Muu vara seas olid ka mitmed olulised reliikviad, neist kõige tuntumaks oli rist, millele kunagi naelutati Kristus.[2]
Keisririigi olukord muutus niivõrd troostituks ja Pärsia suhtumine Bütsantsi niivõrd üleolevaks, et isegi kiri, mille keiser saatis Husravile, oli koostatud alandlikus stiilis. Kuid ka see ei aidanud, Husrav ei pidanud isegi vajalikuks saadikutega läbi rääkida, vaid andis käsu heita nad kohemaid vangikongi. Vastuseks aga saatis Husrav Herakleiosele kirja, milles nimetas ennast hooplevalt kogu maailma valitsejaks ja keisrit oma orjaks. Seejuures ei jätnud Husrav irvitamast ristiusu üle, öeldes: "Kuidas saab teie jumal teid päästa, kui ta ei suutnud iseennast päästa ja ta löödi ristile?" Lõpetuseks teatas Pärsia valitseja: "Kui sa ka mere põhja varjud, saan ma sind ikka kätte." Armu aga lubas Husrav anda keisrile vaid ühel tingimusel. "Kui sa loobud oma ristilöödust, keda te nimetate oma jumalaks, ja kummardad Päikese ees," ütles ta. Pärast Jeruusalemma langes ka Aleksandria, mille vallutamisel pärslased kasutasid kavalust. Nad paigutasid ühe osa vägedest kaluripaatidele ja lähenesid linnale vastu tõusvat päikest, nagu seda tavaliselt tegid hommikuti kalurid. Sellest suunast aga bütsantslased garnison rünnakut ei oodanud ning vaenlaste ootamatu nägemine tekitas linnas paanika, mis tegi pärslaste vallutusplaani lihtsamaks.[2]
Kuna Egiptus oli Bütsantsi rikkaimaks provintsiks, kust varustati pealinna leivaviljaga, siis selle kaotus kujunes keisririigile korvamatuks hoobiks. Egiptuse viljasalvede kaotus tähendas paratamatult peatset näljahäda Konstantinoopolis. Lisaks tabas samal ajal pealinna veel üks õnnetus – epideemiapuhang. Korraga kuhjunud paljude raskuste ees kaotas Herakleios täielikult pea ning ta olevat isegi võtnud vastu otsuse põgeneda. Et see kavatsus oli küllaltki kindel, sellele viitab fakt, et keiser andis käsu paigutada oma varandused laevadele ning saata nad teele Kartaagosse. Loomulikult ei jäänud see ettevõtmine linlaste poolt märkamata ning keisri põgenemisplaan suurendas veelgi üldist masendust. Kuid patriarhil õnnestus veenda Herakleiost loobuma oma ideest ning mitte hülgama pealinna, nii et lõpuks keiser soostus andma rahva juuresolekul vande, et ei lahku Konstantinoopolist. Ent sellega polnud Bütsantsi tabanud õnnetuste jada lõppenud. Nimelt purustas Aafrika ranniku lähistel torm Herakleiose poolt teele saadetud laevastiku ning see vajus koos hiiglasliku varandusega merre.[2]
Herakleiost tabasid lisaks ebaõnnestumistele Idas hävitavad löögid ka Läänes. Bütsants kaotas oma viimased valdused Hispaanias, välja arvatud üksikud saared, ning ka Itaalias polnud asjalood lihtsamad. Kuivõrd ebakindel oli sealne olukord, sellele viitab näiteks kohapeale saadetud uue eksarhi katse haarata võim kohe enda kätte. Lõpuks see küll ebaõnnestus ja mässaja tapeti sõdurite poolt ning tema pea saadeti Konstantinoopolisse, kuid üldist olukorda Itaalias Herakleios enam kontrollida ei suutnud. Lisaks kõigile hädadele sagenesid keisririigi piiridel veel ka avaaride ja slaavlaste rüüsterünnakud. Igatahes polnud keisririik Attilaga peetud sõdade aegadest saadik olnud kunagi nii lähedal oma hukule kui nendel Herakleiose valitsemisaja esimestel aastatel.[2]
Herakleiosele au andes tuleb tõdeda, et erakordselt keerukas olukorras osutus ta valitsejaks, kellel – küll pärast algseid kõhklusi – õnnestus ikkagi Bütsants päästa. Kuna riigile igalt poolt ühekorraga peale tungivate vaenlastega võitlemiseks jõudu ei jätkunud, siis tuli paratamatult otsida mingeid kompromisse ning keskenduda peamise ohu – Pärsia tagasitõrjumisele. Et tagada endale natukenegi vabamad käed, otsustas Herakleios sõlmida rahu avaaridega. Läbirääkimiste tulemusel leitigi mõlemat poolt rahuldav lahend ning sündiv kokkulepe otsustati kinnitada keisri ja khaani isiklikul kohtumisel. Plaanitav kahe valitse kokkusaamine, mida kavatseti tähistada ka pidulike mängudega, pidi toimuma Konstantinoopoli lähistel. Kuid khaanil olid tegelikult hoopis teised kavatsused ning avaarid valmistusid Herakleiost kohtumisel tapma. Keiser sai sellest plaanist teada viimasel hetkel ja tal õnnestus üle noatera põgeneda. Avaaride kätte sattus aga rikkalik saak ning hulk vange. Viimaste arvuks on, ilmselt liialdustega, nimetatud koguni 270 000. Kõik kirjeldatud sündmused toimusid sisuliselt pealinna elanike silmade all. Konstantinoopoli otseseks ründamiseks polnud avaaridel sedapuhku jõudu ning nad tõmbusid tagasi. Herakleios aga ei saanud isegi pärast säärast alatut hoopi kuidagi suhteid avaaridega lõplikult katkestada. Võimalik ja välispoliitiliselt nii hädavajalik rahu khaaniga kaalus üles kõik alandused ja kaotused ning mõne aja möödudes läbirääkimised jätkusid.[2]
Paralleelselt rahu saavutamisega, kasvõi ühel rindel, oli Herakleiosel hädasti vaja raha. Pealegi sai ju ka avaaridelt rahulepingut sisuliselt vaid osta. Raha aga polnud kusagılt võtta. Selles eriti ebakindlas olukorras astus keiser enneolematu sammu, milles teda toetas ka patriarh. Herakleilos andis käsu sulatada kogu kiriku kuld müntideks. Seejuures deklareeris keiser, et ta mitte ei omista, vaid ajutiselt laenab kiriku vara. Oma lubaduse raha tagastada Herakleios ka hiljem täitis – kirik sai oma rikkused tagasi. Järgmise ja mitte vähem ootamatu sammuna teatas Herakleios, et ta asub ise vägede etteotsa. Mitmed väljapaistvad õukondlased ei kiitnud seda otsust heaks, sest nad lähtusid ammuilma kujunenud ja kinnistunud tavast, mis välistas keisri isikliku osavõtu sõjalistest operatsioonidest. Kuid Herakleios jäi puhkenud vaidluses peale ja asuski sõjas Pärsia vastu vägede ülemjuhataja kohale.[2]
Sõjakäik Pärsia vastu
[muuda | muuda lähteteksti]
Herakleios valmistus sõjakäiguks Pärsia vastu äärmise põhjalikkusega. 621.–622. aasta talvel tõmbus ta õukonnaelust eemale, uuris ajaloolaste ja geograafide töid, pöörates seejuures väga suurt tähelepanu maakaartidele, ning tutvus saadikute ja luurajate ettekannetega. Kogu selle pikaajalise ja põhjaliku ettevalmistuse tulemusel valmis üksikasjalik sõjaplaan, mida keiser asuski ellu viima. Kusjuures Bütsantsi väed koosnesid seekord peamiselt kreeklastest ja armeenlastest, seega riigi põliselanikest.[2]
Bütsantsi sõjavägi alustas keisri juhtimisel liikumist 622. aasta 5. aprillil. Sellele eelnes Herakleiose pidulik hüvastijätt õukonna ning pealinnaga. Oma hüvastijätukõnes lubas keiser võidelda vaenlasega kuni surmani ning hoolitseda oma rahva nagu lihaste laste eest. Sõjakäigu ajaks aga jättis keiser Konstantinoopolisse enda asendajaks alaealise Konstantinos III, kelle kõrvale moodustati nõukogu.[2]
Sõjakäik algas pahaendelise episoodiga. Herakleiose laev sattus madalikule ja pääses sealt liikuma vaid suurte raskustega. Koguni keiser ise pani käed külge, et aidata laeva madalikult vabastada. Paljud nägid aga toimunus jumalikku hoiatust keisrile ja üritasid keelitada teda oma kavatsusest loobuma. Selle ettepaneku lükkas keiser otsustavalt tagasi. Samal ajal oli ta seisukohal, et teele asunud sõjavägi vajab paremat väljaõpet, ning ta otsustas teha pooleks aastaks peatuse. See aeg kulus intensiivseks harjutamiseks ja õppusteks, mille käigus pööras keiser erilist tähelepanu ratsaväe manöövritele ning tegutsemise efektiivsuse tõstmisele. Kuid Herakleiose sõjaväe kõige silmapaistvamaks omaduseks polnud niivõrd oskused kui kõrge moraal. Sellele aitasid väga palju kaasa keisri sütitavad kõned, milles ta kutsus üles võitlema Kristuse vaenlaste ja Püha Risti röövijatega. Lisaks tegi keiser üldteatavaks Hursavi ristiusku mõnitava kirja, mis tekitas sõdurites pahameeletormi. See keisri propagandistlik käik muutis sõja enamjaole bütsantslastest suisa isikliku kättemaksu küsimuseks.[2]
Herakleiose rünnak oli Husravile täielikuks üllatuseks. Ta ei suutnud lihtsalt uskuda, et Herakleios on võimeline koguma niivõrd arvuka väe ja alustama pealetungi. Ta ignoreeris kõiki hoiatusi lähenevast ohust. Kui 623. aasta aprillis ületas 120 000-meheline Bütsantsi sõjavägi riigipiiri ning Herakleiose sõjaretk Pärsia vastu oli alanud, siis polnud Husrav selleks rünnakuks üldse valmis.[2]
Mitu aastat kestnud sõjakäigu ajal näitas Herakleios ennast andeka väepealiku ja vapra sõdalasena. Näiteks osavate manöövritega ei lasknud ta vaenlase jõududel ühineda ning purustas kolm pärslaste väeüksust ühekaupa.[2]
Sõja otsustav lahing toimus 12. detsembril 627. aastal. Selle lahingu käigus viibis keiser ise sündmuste keskpunktis ja tema hobune sai surma, kuid lõpptulemusel said pärslased hävitava kaotuse osaliseks. Sellest hetkest alates olid osad täielikult vahetunud: nüüd rüüstas juba keiser ja šahh otsis meeleheitlikult pääsemisvõimalusi. Herakleios andis ka käsu purustada pärslaste tähtsaim pühamu ja kustutada püha tuli – see pidi saama Husravile kättemaksuks Jeruusalemma eest. Sõja käigus sattusid bütsantslaste kätte niivõrd suured varandused, et nad ei suutnud isegi kõike kaasa võtta ning osa saagist tuli põletada. See röövitud kuld võimaldaski keisril tagastada kirikule omaaegse võla.[2]
Purustades ja põletades kõike oma teel, teatas Herakleilos, et on sunnitud nõnda toimima vaid sõjalistest kaalutustest lähtuvalt ning niipea, kui Husrav alistub, oli ta nõus ka vägivallatsemise lõpetama. Husrav aga keeldus jonnakalt ikka veel alla andmast. Tema lähikondlased, kes nägid, et šahh viib neid täielikku hukatusse, tapsid ta 628. aasta veebruaris riigipöörde käigus. Sellega lõppes ühe valitseja elu, kes oli lubanud keisri kasvõi mere põhjast kätte saada ja kes nimetas Herakleiost oma orjaks. Võimu haaranud Hursavi poeg saatis kohe saadikud kohe teele ja oli nõus rahu sõlmima, lubades maksta tohutu kontributsiooni.[2]
Usu küsimus
[muuda | muuda lähteteksti]Purustanud peamise välispoliitilise vaenlase, keskendus keiser seejärel arvukate riigisiseste probleemide lahendamisele. Neist üheks esmaseks pidas ta vaidlusi kirikus. Seejuures asus keiser äärmuslikule sallimatule positsioonile, eitades vähemaidki kõrvalekaldeid õigest usust.[2]
Herakleiose valitsemise ajal ilmus maailma kaardile uus religioon – islam. 622. aastal oli prohvet Muhamed sunnitud põgenema Mekast Jasrib-Mediinasse. Muhamed ja tema järgijate ümberasumist Mediinasse nimetatakse hidžraks ja see kuulutati islami ajaarvamise alguseks. Kuid Muhamed polnud mitte ainult uue religiooni rajajaks, vaid ka väljapaistvaks riigijuhiks, kellel õnnestus ühendada vaenutsevad araabia hõimud. Muhamedi järeltulija, kaliif Abu Bakr (632–634) tungis veelgi edasi, jõudes Süüria ja Pärsia aladele. Järgmise kaliifi Omari (634–644) valitsemise ajal kujunes araablaste islamiriik juba maailmariigiks. Seega oli olukord Bütsantsi lõunapiiril paarikümne aastaga drastiliselt muutunud. Nüüd ei seisnud keisririigi vastas enam mitte üksikud killustatud ja pidevalt tülitsevad araablaste hõimud, vaid hästi organiseeritud võimas riik. Samas lootsid selles riigis leida turvalisust näiteks juudid, kelle sunniviisilist ristimist Herakleios nõudis.[2]
638. aasta vandenõu
[muuda | muuda lähteteksti]Saabudes pärast Husravi üle saavutatud võitu tagasi kodumaale, otsustas keiser loobuda elamisest pealinnas ja andis seal sisulisele võimu üle oma pojale Konstantinosele. Keisri eemalolek lõi aga Konstantinoopolis soodsa pinnase vandenõu sepitsemiseks, millesse olid segatud mitmed keisri sugulased ja osad armeenia päritolu õukondlased. Nad kavatsesid Herakleiose tappa ja paigutada troonile tema abieluvälise poja, kes oli äsja avaaride vangistusest vabaks ostetud. Kuid keiser sai nendest plaanidest teada ning vandeseltslased hukati. Saanud piisava õppetunni, otsustas Herakleios 638. aasta suvel alguses pealinna tagasi kolida. Sama aasta juulis toimus veel üks kroonimine: keisri kaasvalitsejaks sai keisri poeg teisest abielust, Herakleios II.[2]
Araablaste edasitung
[muuda | muuda lähteteksti]Samal ajal pingestus uuesti olukord Idas. Kuid seekord ei ohustanud keisririiki mitte Pärsia, vaid araablased, kelle kätte sattusid peaaegu vastupanuta mitmed piirkonnad Süürias ja Palestiinas. Näiteks 635. aastal õnnestus neil hõivata Damaskus ja 638. aastal Jeruusalemm. Kõigi nende sündmuste tõttu süvenes mulje, nagu olnuks Husravi üle saavutatud hiilgav võit täiesti mõttetu ning araablaste edust tulenev šokk avaldas hävitavat mõju Herakleiose psüühikale. Keiser hakkas nüüd igal pool nägema vandenõusid ja reetmisi. Lõpuks sulges ta ennast palee ruumidesse ja pühendus täielikult vaid tulevikuplaanidele, mis pidid kindlustama võimu nii tema esimeses kui ka teises abielus soetatud lastele. Seejuures oli ta iseäranis mures oma naise pärast, keda ei sallitud ei õukonnas ega rahva seas. [2]
Viimased aastad ja surm
[muuda | muuda lähteteksti]Nii nagu omal ajal välispoliitiliste aktsioonide teostamiseks, vajas Herakleios ka nüüd oma plaanide elluviimiseks raha. Seda aga riigikassas polnud. Kuid seekord otsustas keiser raha laenamisega mitte jännata ning ta andis Itaalia asehaldurile käsu sisuliselt röövida paljaks paavsti rahakassa. Keiser otsustas lihtsalt kasutada juhust, et vana paavst oli surnud ning uus polnud veel ametisse astunud. See Herakleiose samm halvendas niigi mitte eriti häid Rooma-Konstantinoopoli suhteid. Samas ei suutnud keiser enam mingeid tõsisemaid välispoliitilisi samme ette võtta. Selleks oli tema tervis muutunud juba liiga halvaks. Herakleiost perioodiliselt vallanud hirmuhood olid niivõrd tõsised, et ta näiteks keeldus laeva astumast, et ületada pealinna kaheks jagavat väina, ning tema jaoks ehitati paatidele spetsiaalne sild.[2]
Herakleios suri 641. aasta 11. veebruaril, kui keiser oli 66-aastane ning valitsenud natuke üle 30 aasta. Keisri ärasaatmiseks korraldati Konstantinoopolis uhke matusetseremoonia, mille käigus hoiti kirstu kolm päeva avatuna – selline oli keisri surmaeelne soov. Herakleios sängitati, valitsejakroon peas, marmorist sarkofaagi. Paari päeva pärast taibati äkki, et koos keisriga koos sai maetud ka kroon – oluline võimu sümbol –, ning haud avati uuesti. Alles siis jäi Herakleios kroonist lõplikult ilma.[2]
Herakleios oli esimene Bütsantsi valitseja, kes hakkas imperaatori tiitli asemel kandma basileuse tiitlit.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Davis, Leo Donald (1990). The first seven ecumenical councils (325–787): their history and theology. Liturgical Press. Lk 260. ISBN 0-8146-5616-1.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 115-124.
- ↑ David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst.
| Eelnev Phokas |
Bütsantsi keiser 610–641 |
Järgnev Konstantinos III, Herakleios II |