Gustave Flaubert
See artikkel vajab toimetamist. (August 2006) |
Gustave Flaubert [güst'aav flob'eer] (12. detsember 1821 – 8. mai 1880) oli prantsuse proosakirjanik. Eriti on tuntud tema realistlik romaan "Madame Bovary" ja ta piinlikult hoolikas pühendumus raamatu stiilile, mille parimaks näiteks tema lõputu "parima sõna" ja puhta kunsti otsing.
Iseloom
[muuda | muuda lähteteksti]Flauberti iseloomu on kirjeldatud mitmeti. Ta oli uje, väga tundlik ja samas ülbe. Sama vastuolulisus märgib ka tema isiksust; ta oli lapsepõlvest saati ebakindla tervisega ja ülineurootiline. See priske hiiglane oli tegelikult inimpõlgur ja elust tülgastunud. Tema vihkamine, mis algas lapsepõlves, arenes peagi maniakaalseks.[viide?]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Flaubert sündis Ülem-Normandias Rouenis. Tema isa, kellest sai romaani "Madame Bovary" tegelase doktor Larivière'i prototüüp, oli Rouenis kirurg; ema pärines ühest vanast Normandia perekonnast. Flaubert sai hariduse kodulinnas ja ei lahkunud sealt 1840. aastani, mil ta läks Pariisi õigusteadust õppima. Flaubert oli nooruses täis elujõudu ja ujedat sarmi, entusiastlik, kuid ilma ambitsioonideta.
Flaubert armastas maaelu ja Pariis oli tema meelest ebameeldiv. Ta tutvus Victor Hugoga ning 1840. aastal reisis ta Püreneedesse ja Korsikale. Naasnud Pariisi, raiskas ta aega unistades, elades aristokraatlikult. 1846. aastal hülgas Flaubert Pariisi ja õpingud ning kolis Roueni lähedale Croisset'sse, kus ta elas koos emaga. Sealses Seine'i kaldal asuvas imeilusas mõisahoones elas Flaubert kogu ülejäänud elu.
Aastatel 1846–1854 oli tal armulugu luuletaja Louise Colet'ga; Flauberti kirjad naisele on säilinud siiani. Siiski on see vaid väike episood kirjaniku elus, kes kunagi ei abiellunud. Tema tähtsaim sõber sel perioodil oli Maxime du Camp, kellega Flaubert reisis 1846. aastal Suurbritanniasse ning 1849 Kreekasse ja Egiptusesse. See reis jättis talle sügava mulje. Alates sellest ajast, vältimaks juhuslikku Pariisi sattumist, ei lahkunud ta enam eriti Croisset'st.
1849. aasta septembris kirjutas Flaubert "Püha Antoniuse kiusamise", mida peab meistriteoseks, ja luges selle ette Louis Bouilhet'le ja Maxime du Campile, lubamata neil vahele segada või soovitusi anda. Pärast lugemise lõpetamist käskisid nad aga Flaubertil kirjutatu tulle visata, kuna see olevat lootusetu ja korratu.
Aastal 1850 alustas Flaubert "Madame Bovary" kirjutamist, mis kestis viis aastat. Romaan trükiti seeriatena 1856. aastal (eesti keeles 1934) ning see tõi autorile kohtuasja (teda kahtlustati ebamoraalsuses, kuid tunnistati kohtus süütuks). Kui "Madame Bovary" koguteosena ilmus, sai see sooja vastuvõtu osaliseks. 1858. aastal külastas Flaubert Kartaagot, et koguda materjali uue romaani "Salambo" tarvis.
Järgmisena võttis Flaubert uurimise alla kaasaegsed kombed, ning kasutades oma mälestusi lapsepõlvest ja noorusest, kirjutas romaani "Tundekasvatus". See avaldati 1869 (eesti keeles 1972). Selle ajani oli Flauberti era- ja tööelu võrdlemisi õnnelik, kuid peagi tabas teda ebaõnn. 1870. aasta sõja ajal okupeerisid Preisi sõdurid kirjaniku maja. Flauberti parim sõber suri; 1872 kaotas kirjanik ema ning tema olukord muutus väga raskeks. Flaubert nautis haruldast intiimsõprust George Sandiga ja vahel kohtus ta Pariisi sõpradega, näiteks Émile Zola ja Ivan Turgeneviga, kuid miski ei peletanud Flauberti elust kurbust ja melanhooliat. Ta ei lõpetanud siiski kirjutamist, töötades sama intensiivselt ja suure põhjalikkusega. "Püha Antoniuse kiusamine", mille katkendeid oli avaldatud juba 1857, saadeti tervikuna trükki 1874. aastal. 1877. aastal avaldas Flaubert pealkirjata jutukogu "Trois contes" ehk "Kolm lugu": "Un Cœur simple", "La Légende de Saint-Julien l'Hospitalier" ja "Hérodias". Kirjanik veetis ülejäänud elu, nähes vaeva satiirilise teose kirjutamisega, mis naeris välja kasutuid teadmisi ja keskpäraseid inimesi, kuid see jäi lõpetamata. Romaan on sünge ja segadusseajav ning sai pealkirjaks "Bouvard ja Pécuchet" (1881). Flaubert pidas seda oma meistriteoseks.
Flaubert suri 8. mail 1880. Kirjanik maeti pere hauaplatsile Roueni surnuaeda.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Franz Schiller, "Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu", II köide, tõlkinud August Annist ja Heiti Talvik, RK "Teaduslik Kirjandus", Tartu 1941, lk 93–108
- Oskar Kuningas, "Gustave Flaubert ja eesti lugeja" – Looming 1971, nr 12, lk 1903–07
- Albert Trummal, "Flaubert'i kaks-kolm mõttekest" – Looming 1980, nr 11, lk 1611–16
- Albert Trummal, "Raamat eimillestki" ("Bouvard ja Pécuchet") – Keel ja Kirjandus 1981, nr 11, lk 684–689
- Ilmar Vene, "Gustave Flaubert inimesena" (essee) – Akadeemia, 1989, nr 5, lk 1105–36; nr 6, lk 1329–60; nr 7, lk 1553–1600
- Roberto Calasso, "Kahekümnenda sajandi eelmäng" (romaanist "Bouvard et Pécuchet"), tõlkinud Mailis Põld – Vikerkaar 2006, nr 1/2, lk 88–93
- Charles Baudelaire, "Mõtisklusi minu kaasaegsetest", tõlkinud Katre Talviste, Ilmamaa, Tartu 2010, lk 64–76 ("Gustave Flauberti "Madame Bovary"")
- Ott Ojamaa, "Armastus seaduslikus abielus", Ilmamaa, Tartu 2010, lk 251–262(romaani "Tundekasvatus" järelsõna kordustrükk)
- Paul Bourget, "Esseid kaasaja psühholoogiast", tõlkinud Heete Sahkai, Tallinn, LR 2011, nr 21–23, lk 56–82 (essee "Gustave Flaubert")
- Erich Auerbach, "Mimesis. Tegelikkuse kujutamine õhtumaises kirjanduses", tõlkinud Kalle Kasemaa, Ilmamaa, Tartu 2012, lk 598–609
- Marcel Proust, "Valik esseid", tõlkinud Triinu Tamm, Loomingu Raamatukogu 2015, nr 28–30, lk 88–102 (essee "Flauberti "stiili" asjus")
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Jüri Talvet, Romaaniülikool: Gustave Flaubert "Tundekasvatus" – Eesti Päevaleht 20. märts 2008, lk 28