Anglikaani kirik

Anglikaani kirik
Tegevuspiirkond	Ameerika, Austraalia, Aafrika
Juhtkond	Canterbury peapiiskop

Anglikaani kirik on õpetuse laadilt protestantlik, hierarhiliselt struktuurilt ja jumalateenistuse korralt katoliiklik Suurbritannia riigikirik. Teistest vanem on Inglismaa Kirik (Church of England). Briti koloniaalimpeeriumi laienedes levis anglikaani kirik ka muudesse maailmajagudesse. Tänapäeval on anglikaane Ameerikas, Austraalias, Aafrikas ja mujal.

Anglikaani kirik hõlmab üle 30 autonoomse kiriku kogu maailmas, neid tuntakse kui Anglikaani Ühendust (Anglican Communion). Riigiti nimetatakse neid erinevalt, näiteks episkopaalne kirik Ameerika Ühendriikides, Walesi kirik, Iirimaa kirik, Austraalia anglikaani kirik ja Kanada tütarkirikud.

Üldtunnustatud definitsiooni kohaselt on anglikaani kirik (sõltumata asukohamaast) see kirik, mille piiskopid on osaduses Canterbury peapiiskopiga, nii nagu katoliku piiskopid on osaduses Rooma paavstiga. Anglikaani kiriku kõrgeim valitseja on kuningas Charles III ning tema ülesanne on peapiiskop ametisse nimetada. Tänapäeval peetakse anglikaani kiriku liikmete arvuks umbes 78 miljonit.

Ajalugu

Anglikaani kiriku rajas poliitilistel kui ka isiklikel põhjustel Inglismaa kuningas Henry VIII, kes läks tülli Rooma-Katoliku kiriku paavstiga, sest too ei andnud talle lahutust. Kuningas lõi Rooma-Katoliku kirikust lahku ja kuulutas end Inglismaa kiriku peaks. Inglismaa kiriku peaks oli kuningas, kes keeldus arvestamast Roomast lähtuva poliitikaga. Viidi läbi reformid Mandri-Euroopa eeskujul. Nende reformide peaarhitektiks võib pidada kuningale lojaalset Canterbury peapiiskoppi Thomas Cranmerit. Anglikaani kirikust sai riigiaparaadi osa ning selle varad kuulusid kuningale. Kloostrid suleti, nende maad ja varad läksid kuninga kätte, kes müüs või rentis need peamiselt õukondlastele ning sai seeläbi tohutuid summasid. Algas usupuhastus ning sidemed Roomaga katkesid. Usupuhastuse käigus tekkis anglikaani kirik, mille õpetuse laad on protestantlik, ent organisatsioon, jumalateenistuse kord ja dogmad on katoliiklikud.

Henry VIII poja Edward VI ajal hakati astuma konkreetseid samme protestantliku kirikukorralduse sisseseadmiseks. Ent Edward VI suri ja kuningannaks sai Mary I, kes kehtestas uuesti katoliikliku kirikukorralduse. Protestantlik reform jäi pooleli ja lõplikult pääses reformatsioon Inglismaa kirikus võidule alles Henry teise tütre, kuninganna Elizabeth I (1558–1603) valitsemisajal. Elizabeth jätkas isa poliitikat, kuid erinevalt Henry VIII-st, kes oskas sisepoliitikas laveerida oma toetajate ja katoliiklaste vahel, valis tema teise tee. Elizabeth I hakkas katoliiklaste suhtes ajama jäika poliitikat. Neil ei jäänud üle muud, kui asuda osutama erinevates vormides vastupanu. Inglismaa katoliiklasi toetasid paavst ja Euroopa katoliiklikud riigid. Lõppkokkuvõttes oli Elizabeth I valitsus oma poliitikas edukas – kuninganna valitsusaja lõpuks oli ränga trahvipoliitika tulemusel katoliiklikuks jäänud vaid üks protsent kogu elanikkonnast.

Katoliikliku kuninganna Mary Stuarti poja James I antud lubadustega saavutas uus kuningas katoliiklaste poolehoiu ning tal poleks olnud vaja karta ei ülestõuse ega suuremaid ekstsesse. Tegelikkus kujunes katoliiklaste jaoks aga hoopis teistsuguseks. Olles üles kütnud katoliiklaste ootused ja rahumeelselt troonile asunud, kuulutas Šotimaa kuningas (1567–1625) ja Inglismaa kuningas (1603–1625) James I, et pole kunagi lubanud välja anda mingeid katoliiklasi soosivaid seadusi. James I valitsusaja alguses katoliiklaste trahvipoliitikat tõepoolest veidi kergendatigi, siis katoliikliku kogukonna kiire kasvu tõttu tõsteti trahvid peagi endisele või isegi kõrgemale tasemele. Inglismaal oli aastal 1603 taas umbes 40 000 katoliiklast. Kõneldes 19. märtsil 1604 parlamendi ees, purustas ta viimsedki katoliiklaste lootusekübemed usuvabadusele, mis olid kujunenud Jamesi Šotimaal antud lubaduste toel. 24. aprillil kuulutati katoliiklased juba väljaspool ühiskonda seisvateks ja 1604. aasta novembris käskis James I veel kord trahvisummasid suurendada. Katoliiklased ei tohtinud pidada missat, mis oli üks nende usu alustalasid, samuti oli keelatud omada katoliiklikke riitusesemeid: riste, roosikrantse, missatarvikuid. Katoliiklasel oli keelatud töötada õpetajana, lapsi ei lubatud saata õppima välismaa katoliiklikesse koolidesse. Katoliiklast ei tohtinud palgata majapidamisse teenijaks, lisaks ei tohtinud katoliiklane lahkuda oma kodust kaugemale kui viis miili. Kõigi üleastumiste eest olid määratud suured trahvid ja vangistus. Mitte kõik katoliiklased ei leppinud sellise olukorraga.

Pikemalt artiklis Püssirohuvandenõu

Vaata ka

Välislingid