[go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Väike mees

Allikas: Vikipeedia
Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.
 See artikkel räägib müütilisest tegelasest; 2006. aasta filmi kohta vaata artiklit Väike mees (film); 1921. aasta Chaplini filmi kohta vaata artiklit Väikemees.

Väike mees ehk Väikemees on müütiline tegelane rahvuseeposes "Kalevipoeg".

Teda on mainitud eepose üheteistkümnendas loos (Lauatoomine üle Peipsi. Mõõga vargus. Mõõga needmine. Väikemehe seiklus.).

Sorts oli varastanud Kalevipoja mõõga ja pillanud selle Kääpa jõkke. Kalevipoeg ei saanud seda enam kätte ja ta needis mõõgakandja ära, kuid keelevääratusega. Siis võttis lauakoorma ja jätkas teekonda läbi metsade kuni keegi jäi talle jalgu. Kalevipoeg nägi väikest meest, kes hirmust vabises.

Väiksel mehel, väetikesel,
Sõelusivad püksid püüli,
Lõuad hirmul lõksutasid, ,[1]

Väike mees palus armu ja rääkis Kalevipojale oma loo. Ta oli rännates eelmisel õhtul jõudnud väikesse tallu, kus leeaugul istuv vanaeit keetis hernesuppi. Ta söötis mehikesel kõhu täis, tegi talle aseme laua alla ning käskis vagusi olla, kui tema pojad koju tulevad. Kui pojad kui karud koju jõudsid, tundsid nad inimese lõhna. Vanaeit tõi söögi lauale ja rahustas neid. Peale sööki heitsid mehed põrandale magama. Söödud hernesupp tekitas kõhutuuli, mis pani väikse mehikese lausa lendama ühest seinast teise.

Mina, lindu, lendamaie,
Tuulekiirul tuiskamaie
Püksituule pakitusel,
Lendasin kui liblekene ,[1]

Kui vanaeit varahommikul ukse lahti tegi, pääses mehike pakku põgenema. Kalevipojale tegi lugu nalja ja ta pani väikese mehe oma kaelakotti.

Lugu jätkub eepose kaheteistkümnendas loos (Lauavõitlus ja siil. Pikk magamine. Unenägu. Vaeslapse tall. Sillaehitus.).

Väike mees jäi kaelakotis magama kui Kalevipoeg teekonda, lauad õlal, jätkas. Kuna mõõka enam ei olnud, murdis vägilane männi vemblaks. Teel hakkasid teda kimbutama Peipsi sortsi pojad, keda isa oli üles kihutanud. Sortsipoegadel olid piitsad, veskikivid otsas. Kalevipoeg proovis vaenulisi rahustada, kuid abi polnud. Kui tal vemmal purunes, asus ta vastaseid laudadega vemmeldama, algul lapiti, siis serviti. Sortsipojad põgenesid. Hiljem leivakotti avades märkas ta, et väike mees oli sortside löökide all hinge heitnud. Kalevipoeg mattis mehikese maha.

Kaevas käpul kalmukese,
Soosse kena sängikese,
Mattis maha mehikese
Pikka unda põõnutama;
Kattis kinni mätastega, ,[2]

Viited