Liibanon

Liibanoni Vabariik	araabia الجمهوريّة البنانيّة Al-Jumhūrīyah al-Lubnānīyah
	araabia الجمهوريّة البنانيّة Al-Jumhūrīyah al-Lubnānīyah
	Liibanoni lipp Liibanoni vapp
Riigihümn	Koullouna Lilouataan Lil; Oula Lil Alam;
Pealinn	Beirut
Pindala	10 452 km²
Riigikeel	araabia
Rahvaarv	5 261 372 (juuli 2021)
Rahvastikutihedus	503,4 in/km²
President	vakantne
Peaminister	Najīb Mīqātī
Iseseisvus	22. november 1943
SKT	51,844 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	8808 $ (2017)
Valuuta	nael (LBP)
Ajavöönd	maailmaaeg +2
Tippdomeen	.lb
ROK-i kood	LIB
Telefonikood	961

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

Liibanon on riik Lähis-Idas. Asub Vahemere idarannikul. Piirneb põhjas ja idas Süüriaga, lõunas Iisraeliga.

Liibanoni elanikest on 57% muslimid (35% šiiidid ja 22% sunniidid), 36% kristlased ja 7% druusid (2001). Liibanoni rahvuspuu on seeder.

Ajaloost

Varasem ajalugu

64. aastal eKr annekteeris Rooma väejuht Pompeius Süüria koos praeguse Liibanoni piirkonnaga Rooma Vabariigi võimu alla. Rooma Keisririigi ajal kujunesid nüüdse Liibanoni, samuti Süüria ja suure osa Anatoolia alad kristluse keskuseks. Esimesed kristlased põgenesid roomlaste tagakiusamise eest nüüdse Liibanoni Qadisha orgu (2017. aasta seisuga elas selles orus kõige rohkem kristlasi). Kristliku usukonna ühed liikmed maroniidid asusid 7. kuni 9. sajandi jooksul elama Põhja-Liibanoni mägedesse.

7. sajandil vallutasid moslemitest araablased Süüria, hõivates kalifaadi alla ka piirkonna, kus paikneb tänapäeva Liibanon. Islam ja araabia keel muutusid ametlikult domineerivaks, kuid elanikkonna loobumine kristlusest ja asüüria keelest oli väga aeglane.^[4]

Ristisõjad, mis toimusid 11. sajandist kuni 13. sajandini, avaldasid piirkonna kristlusele olulist mõju, kuigi peale nende lõppu läksid alad taas moslemite kontrolli alla. Maroniidid kuulutasid usulist truudust Rooma paavstile. 1516. aastal sai Liibanon Osmanite riigi osaks ning tema valitsemist juhiti kaudselt kohalike emiiride kaudu. Osmanite võim kestis 17. sajandi lõpuni.^[5]

18. ja 19. sajandil valitsesid piirkonnas vaheldumisi erinevad šiiidide feodaalsed perekonnad. Seda ajajärku Liibanonis iseloomustas üldiselt harmoonia ja rahumeelne kooseksisteerimine, kuigi esines üksikuid pingeperioode.^[6]

20. sajandi esimene pool

Liibanoni alad said hävingu osaliseks Esimeses maailmasõjas, kui Osmanite riigi armee võttis nende üle kontrolli, häirides piirkonna varustamist ning konfiskeerides toiduaineid ja kariloomi, mis tõi lõpuks kaasa tõsise näljahäda. Sõja- aastatel suri nälga umbes 100 000 inimest Beirutis ja Mägi-Liibanonis.^[7]

1919. aastal tegi maroniide esindav katolik patriarh Antiookus Pariisi rahukonverentsil ettepaneku liita Mägi-Liibanoni kristlikele aladele ka moslemite ja druusidega asustatud piirkondi. 1920. aastal kuulutati naabruses välja Süüria Araabia kuningriik, mis kehtestas kontrolli Liibanoni alade üle. Kuningriik lagunes samal aastal peale kaotatud lahingut Prantsusmaaga, kes oli huvitatud Liibanoni oma mõjuvõimu alla saamisest. San Remo rahukonverentsil 1920. aastal otsustati, et Osmanite poolt varasemalt vallutatud Süüria ja Liibanon jäävad Prantsusmaa võimu alla, peale mida toimus ametlik territooriumide piirde määramine vastava lepingu alusel. 1. septembril 2020 loodi nn Suur-Liibanon, mis sai Rahvasteliidu mandaadi, kirjeldades Prantsusmaa ülemvõimu tingimusi. Suur-Liibanon ühendas Mägi-Liibanoni, Põhja-Liibanoni, Lõuna-Liibanoni ja Bekaa oru, keskusega Beirutis.^[8] Liibanoni Vabariik kuulutati ametlikult välja 1. septembril 1926, mille aluseks oli Prantsusmaa põhiseadusest inspireeritud põhiseadus.

Teise maailmasõja ajal, kui Saksamaa oli okupeerinud Prantsumaa, saatis Suurbritannia valitsus oma väed Liibanoni ja Süüriasse, kartes Saksamaa kontrolli kehtestamist. Liibanonis toimusid valimised 8. novembril 1943. aastal, peale mida astus ametisse uus valitsus, mida britid toetasid diplomaatiliselt. Liibanoni valitsus tühistas ühepoolselt Rahvasteliidu mandaadi, mis oli antud Prantsusmaa kasuks. Prantslased nõustusid vastumeelselt Liibanoni iseseisvusega.^[9]

24. oktoobril 1945 loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ning kuna nii Süüria kui ka Liibanon olid asutajaliikmed, lõpetati seaduslikult Prantsusmaa mandaat ülemvõimu mõlema jaoks ja saavutati nende riikide täielik iseseisvus.^[10] Viimased Prantsuse väed lahkusid Liibanonist 1946. aasta detsembris.

20. sajandi teine pool

Aastatel 1975–1990 toimus riigis kodusõda, millesse sekkusid nii Iisrael kui ka Süüria.

Haldusjaotus

Liibanon on jaotatud üheksaks kubernerkonnaks, mis omakorda jagunevad 25 piirkonnaks.

Kubernerkonnad:

Rahvastik

95% elanikest on araablased, 4% armeenlased ja 1% muud rahvad. Paljud liibanonlased, eriti kristlased, ei pea ennast araablasteks, nimetades end pigem foiniiklaste ja kaananlaste järeltulijateks. Nende elustiil on euroopalik ning ka välimuselt, kommetelt ja olemuselt on nad pigem eurooplaste kui araablaste moodi. Liibanoni sunniidid on mujal islamiriikides elavatest sunniitidest vabameelsemad. Liibanoni šiiidid on mujal islamiriikides elavatest šiiitidest konservatiivsemad.

Kuigi emakeel on araabia keel, on paljude perede kodune keel hoopis prantsuse keel. Inglise keel on samuti laialt levinud.

Liibanoni pealinnas Beirutis elab ligikaudu 1,8 miljonit inimest. Teised suuremad linnad on Tripoli, Şūr, Jūniyah, Şaydā, Zaḩlah. Liibanonis asub ka Jubayl (Byblos), mis mõne allika väitel on maailma vanim linn üldse. Kunagine suur kaubalinn Byblos on tänapäeval kuurortlinn ja väga populaarne turismimagnet.

Majandus

Liibanoni majandus põhineb teenindussektoril. Isegi esimese kodusõja ajal tunti Liibanoni pankureid kui regiooni osavamaid, kellest paljud ka mujal maailmas tuntust kogunud. Teiseks oluliseks majanduse alustalaks on turism, mis on pärast 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konfliktist tingitud langust jälle kasvab. Pakub ju Liibanon reisihuvilisele enam kui kõike: suusakuurorte, väga ilusaid liivarandu, araabia ja euroopa täielikku ühendkontrasti, ühte hinnatumat Vahemere kööki. Veel tegeldakse transiidi, tsitrusviljade kasvatamise, veini tootmise ja teemantide lihvimisega. Liibanonil on väga suured kullavarud ja ta on suur kapitalimahutaja teiste riikide ettevõtetes. Probleemiks on tööjõu suur lahkumine teistesse riikidesse. Valitsus teeb maksukärpeid kohalikele ja ka välisettevõtjatele, kes kohalikku tööjõudu rakendavad. Kuid isegi sellises olukorras tuuakse tööjõudu sisse nii Kagu-Aasiast kui ka Aafrikast, keda rakendatakse peamiselt füüsiliselt rasketel töödel.

Liibanoni päritolu tuntud inimeste seas on Salma Hayek, Tony Shalhoub (Monk), Paul Anka, Yasmine Bleeth, Frank Zappa, Carlos Slim Helú, Jack Hanna, Shannon Elizabeth jne.

Vaata ka

Viited

↑ The World Factbook
↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.
↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
↑ Harris, William W. (2015). Lebanon: A History, 600-2011. Studies in Middle Eastern history. New York, N.Y,. ISBN 978-0-19-518111-1.
↑ Najem, Tom; Amore, Roy C. (2021). "Chronology; Introduction". Historical Dictionary of Lebanon (2nd ed.). Lanham Boulder New York London. ISBN 978-1-5381-2043-9.
↑ Hobby (1985). Near East/South Asia Report. Foreign Broadcast Information Service. p. 53. The Druzes and the Christians in the Shuf Mountains in the past lived in complete harmony.
↑ Dreaming of Greater Syria. Al Jazeera. Archived from the original on 13 May 2011.
↑ Aspects of Maronite History (Part Eleven) The twentieth century in Western Asia. Eparchy of Saint Maron of Brooklyn.
↑ Who are Lebanon's real friends? UnHerd. Retrieved 17 August 2024.
↑ History of the United Nations. United Nations. Archived from the original on 27 January 2012.

Välislingid

Liibanoni parlamendi koduleht (araabia, inglise ja prantsuse keeles)
Liibanoni presidendi koduleht

[1] The World Factbook

[2] Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.

[3] Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.

[4] Harris, William W. (2015). Lebanon: A History, 600-2011. Studies in Middle Eastern history. New York, N.Y,. ISBN 978-0-19-518111-1.

[5] Najem, Tom; Amore, Roy C. (2021). "Chronology; Introduction". Historical Dictionary of Lebanon (2nd ed.). Lanham Boulder New York London. ISBN 978-1-5381-2043-9.

[6] Hobby (1985). Near East/South Asia Report. Foreign Broadcast Information Service. p. 53. The Druzes and the Christians in the Shuf Mountains in the past lived in complete harmony.

[7] Dreaming of Greater Syria. Al Jazeera. Archived from the original on 13 May 2011.

[8] Aspects of Maronite History (Part Eleven) The twentieth century in Western Asia. Eparchy of Saint Maron of Brooklyn.

[9] Who are Lebanon's real friends? UnHerd. Retrieved 17 August 2024.

[10] History of the United Nations. United Nations. Archived from the original on 27 January 2012.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]