Cool jazz

Cool jazz on muusikas džässistiil, mis kujunes välja 1940. aastate lõpuks.

Vastupidi bebop'i lärmakusele iseloomustab seda tunnete tagasihoitus ja kammerlik väljenduslaad. See avaldus kõigepealt kõlalises küljes: puhkpillide kõrge registri asemel eelistati keskmist, mahedamat, taotledes mitte säravat, vaid tuhmi kõla. Seda süvendas veelgi vähese vibraato kasutamine. Eelistati pille, mis juba loomult on pehmetoonilised: baritonsaksofon, metsasarv, flööt (madalas registris) ja vibrafon, mille vibraatormehhanism reguleeriti aeglasele režiimile. Harmooniasse toodi polütonaalsuse ja atonaalsuse elemente. Loobuti ka hoogsast edasirühkivast rütmist, ideaaliks sai hoopis tagasihoitud, põhirütmist justkui maha jääv pulss. Seda rütmikäsitlust süvendas veelgi kaheksandiknootide käikudes teise kaheksandiku rõhutamine.

See trend ilmnes esimesena trompetist Miles Davise mängus. Noorukina mängis ta Charlie Parkeri 1945. aasta kvintetis, aimates järele Dizzy Gillespie närvilist stiili; ei möödunud kaua aega, kui ta hakkas puhuma lahedamas ja jahedamas maneeris. Uus vool oli jälgitav ka John Lewise klaveriimprovisatsioonides ja arranžeeringutes, mida Tadd Dameron kirjutas 1940ndate lõpus Gillespie bigbändile ja erinevatele väikestele koosseisudele. Muusikaajaloo esimesed cool jazz'i soolod mängis Miles Davis 1947. aastal koos Charlie Parkeriga. Sama võib öelda ka John Lewise klaverisoolo kohta Dizzy Gillespie Pariisi kontserdil. Cool Jazz alguspunktis seisis lisaks Miles Davisele ja John Lewisele ka Tadd Dameron.