[go: up one dir, main page]

Proosa

muuda


  • Progressiivi iga järjekordne läbikukkumine elik altvedamine saab selsamal silmapilgul hiilgava kuldaja legendiks snoobi jaoks.


  • 1990. aastal kuulutas Camille Paglia, et Madonna on feminismi tulevik. Tema arvates kartis toonane Ameerika feminism maskuliinsust. Madonna oli tema jaoks naiselikult jõuline mehi armastav eeskuju. Paglia janunes eelkõige feminismi järele, mis oleks seksuaalselt vabastav ja libertaarlik. 90ndad ja 2000. aastate esimene kümnend on minu hinnangul sellest hoiakust kantud postfeminismi kõrghetk. Selle nihke selge väljendus oli personaalse lahtihaakimine poliitilisest – mantra, mis minu silmis defineerib 70. aastate feminismi. "Uusfeminist" oli seksikas, šikk, positiivne ja võimestav ning vastandus populaarsele kuvandile vanast feministist, kes oli puritaanlik kuiv snoob.


  • Heatheri hääl oli glasgow'lase oma, kuigi selle tuvastamiseks pidi olema treenitud kõrv. Glasgow' keskklassi hulgas oli moest läinud inglise aktsendi teesklemine, mille piinlikuks tagajärjeks oli enamasti see, mille kohta alles üsna hiljuti hukkamõistuga öeldi Kelvinside'i dialekt. Kelvinside oli üks peenem piirkond, kus Glasgow'st sai Glesgow. Uus keskeas keskklassi snoobide generatsioon matkis transatlantilist venitavat kõneviisi, kuid viskas aeg-ajalt valikuliselt sekka paar sõna šoti dialektist, näitamaks, et on osa rahvast, ja polnud midagi snooblikumat kui vasakpoolne glasgow'lane, kes igatses päevi, mil linn oli agulite ja meeleheite kolgas, selle asemel et nautida linna praegust edukat ilmet. Needsamad snoobid rääkisid sageli "töölistest" ja nende õigustest, aga tegid kindlasti nii, et nad ise kunagi ühtegi ei tunneks, öeldes madalaid lõbustusasutusi külastades järeleandlikult mõnele baarimehele, et see ostaks "sellele väiksele mütsiga sellile ühe joogi". (lk 35-36)