[go: up one dir, main page]

Puudel on pikakarvaline euroopa koeratõug.

Puudel Albrecht Düreri gravüüril (esiplaanil keskel)
Jakob Philipp Hackert, "Puudli portree" (1795)

Proosa

muuda
  • Oh, keerlesid juba uue laulu sõnad rätsepa peas: neiu, sa oled nagu päris roos nende puust nikerdatud rooside kõrval! Pärisroosil oli meistrile — meistrile, ütles ta, ja naeratas häbelikult — üks imelik palve. Tal olla tüütu kosilane, vanapoiss Tartu tagant. Ei andvat enam asu ega hingerahu see vanatüütus! Kas ei oleks nüüd meister nii vastutulelik ja teeks selle austaja peale ühe õige toreda ja tabava pilkelaulu? Muidugi olevat piinlik, et tema kui naisterahvas avaldab niisuguseid südameasju ühele võõrale meesterahvale, aga kuna meister olevat nii tõsine ja mõistlik inimene... Sellejuures vaatas ta meistrile otse silma sisse ja läbi silma otse südamesse, ja ta pilk oli nii puhas nagu allikavesi kase varjus. Meister hõõgus üleni — seekord mitte vihast, vimmast ja ägedusest, vaid neiu Roosist, Räisa tagakambrist ja õitsvatest toomedest. Ooh, muidugi saab Roosi-neiu selle laulu! Usaldatagu talle ainult, missugune meesterahvas see tüütu kosilane õieti on, ja siis... "Kõrget kasvu," sosistas Räisa roosilille-taoline peretütar, "mustaverd, mustade vurrudega, uhke ja kõrgi olemisega." (Seda ta ei öelnud, et kõneleb kurje jutte rikastest inimestest ja kipub neid pilkama.) Juhan tegigi laulu. Võib-olla oma elu kõige parema pilkelaulu. Mustast, maiast, karvasest puudlist, kes sörgib Räisa-Roosi kannul ja limpsab keelt — tühja tuult limpsab, sest neiu hell süda tuksub hoopis teisele, jah, hoopis kellelegi teisele... Vaene, maias puudel! Jah, vaene puudel... sest kaks nädalat pärast seda, kui meister oma laulu oli neiule üle andnud ja sooja käepigistuse osaliseks saanud, tänitas seda laulu juba terve vald, varsti terve kihelkond. "Ohohohoo ja ahahahahh-aa," ägati läbi valju, toore naeru, "kas olete te kunagi varem kuulnud, et üks rätsep võib olla koguni nii kerge, et teeb iseenese armutundmusest laulu?" Iseenese peale! Laul sai väga lauldavaks ja Roosi selle läbi väga tähtsaks, talle tuli kosja nahakaupmees linnast, venepoodidest, ja nende pulmaski veel lauldi seda laulu. Aga rätsepal oli tunne, nagu oleks see taevakarva siniste silmadega neiu löönud uued, teravad käärid tema südamesse, sügavale ja jäädavalt.


  • Peas puuderdatud parukas, seisis puupäine prints oma puulossi puutornis. Käes puust pikksilm, ootas ta pikisilmi pühapäeva. Igal pühapäeval võttis prints puupüssi, kutsus puudli kaasa, istus puuhobusele ja ratsutas üle puustusmaa puumetsa, kus ta põmmutas puurilinde.
    • Kalju Kangur, "Puulossi prints" jutukogus "Unenäod kristallkohvris", 1979, lk 29


  • [Renée:] Kollektiivse ettekujutuse kohaselt on majahoidjatest abielupaaril, liitduol, mis koosneb nii tähtsusetutest elementidest, et ainult ühinemine muudab need nähtavaks, peaaegu kindlasti puudel. Nagu igaüks teab, on puudlid seda sorti kräsukarvalised koerad, keda peavad konservatiivse ja väikekodanliku ilmavaatega pensionärid, üksildased naisterahvad, kes rahuldavad koera abil oma hoolitsusvajaduse, või oma hämarates ubrikutes redutavad majahoidjad. Puudlid võivad olla mustad või beežid. Beežid on rohkem kärnas kui mustad, aga see-eest ei haise nii hullusti. Kõik puudlid klähvivad raevukalt igal võimalusel, eriti aga siis, kui parasjagu mitte midagi ei juhtu.


  • Puudlid on palju intelligentsemad, kui kõigile tundub, ehkki nad ei näe just sedamoodi välja. Seesama käib paljude teiste tarmukate Olendite kohta - me alahindame nende intelligentsi.
    • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020, lk 156