Ohvitser

Proosa

• Ülemleitnant Lukáš oli kõduneva Austria keisririigi tüüpiline tegevväeohvitser. Kadetikool oli kasvatanud temast kahepaikse inimese. Seltskonnas rääkis ta saksa keelt, kirjutas saksa keeles, kuid luges tšehhi raamatuid, ja kui oli õpetajaks üheaasta-vabatahtlike koolis, kus õppisid ainult tšehhid, ütles ta neile usaldavalt: "Jäägem tšehhideks, ainult et keegi ei tohi seda teada. Mina olen kah tšehh." Ta pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks, millest on parem end eemale hoida. (lk 177)
• [Polkovnik Schröder:] "Ei ole tänapäeval meie vahel enam õiget seltsimehelikkust. Mul on meeles, kuidas ennemalt ikka iga ohvitser kasiinos omalt poolt elu lõbusamaks püüdis teha. Ma mäletan, et üks ohvitser, keegi ülemleitnant Dankl, kiskus enese alasti, viskas põrandale kõhuli, pistis endale heeringasaba tagumikku ja etendas meile näkineidu." (lk 321)
  • Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975

• Kõiki osakonna ohvitseridest patsiente sunniti tsenseerima kirju, mille olid kirjutanud väeteenistuses olevad patsiendid, keda hoiti omaenda osakondades. See oli monotoonne töö ning Yossarian oli pettunud, kui sai aru, et väeteenistujate elu on vaid pisut huvitavam kui ohvitseride elu. Esimese päeva järel ei olnud ta enam üldse uudishimulik. Monotoonsuse kõrvaldamiseks mõtles ta välja mänge. Surm kõigile laienditele, kuulutas ta ühel päeval, ja kõigist tema kätest läbi käinud kirjadest lendasid välja kõik adverbid ja adjektiivid. Järgmisel päeval sõdis ta artiklitega.

Loomingulisuse palju kõrgema taseme saavutas ta päev hiljem, kattes kirjades kinni kõik peale sõnakeste a, an ja the. See tõstatas dünaamilisemaid ridadevahelisi pingeid, leidis ta, ja sõnum oli peaaegu kõigil juhtudel palju universaalsem. Peatselt keelas ta tervitusi ja allkirju ning jättis teksti puutumata. Ükskord kattis ta kirjas kinni kõik peale tervituse "Kallis Mary", ja alla kirjutas: "Igatsen sinu järele traagiliselt. R. O. Shipman, kaplan, USA jalavägi." R. O. Shipman oli lennusalga kaplani nimi.

Kui ta oli kirjades kõik võimalused ära kasutanud, hakkas ta ründama nimesid ja aadresse ümbrikel, hävitades terveid maju ja tänavaid, pühkides hooletu randmeliigutusega maamunalt terveid metropole, nagu oleks ta jumal. Nõks-22 nõudis, et iga tsenseeritud kiri peab kandma tsenseerinud ohvitseri nime. Suuremat osa kirjadest ta ei lugenudki. Neile, mida ta üldse ei lugenud, kirjutas ta oma nime. Neile, mida ta luges, kirjutas ta "Washington Irving". Kui see muutus igavaks, kirjutas ta "Irving Washington". Ümbrike tsenseerimisel olid tõsised tagajärjed, see põhjustas ärevuslaine mingis eeterlikus sõjaväeešelonis, mis saatis osakonda tagasi patsiendina esineva kriminaaluurija. Nad teadsid, et ta on kriminaaluurija, sest ta päris muudkui kellegi Irvingu või Washingtoni nimelise ohvitseri järele ega tahtnud osakonnas enam teisel päeval kirju tsenseerida. Tema meelest olid need liiga monotoonsed. (lk 10-11)

• Tegelikult oli neid ohvitseride klubisid päris palju, mida Yossarian ehitada ei olnud aidanud, aga Pianosa oma üle oli ta kõige uhkem. See oli tugev ja keerukas ausammas tema otsusekindlusele. Yossarian ei läinud kunagi sinna appi, enne kui see valmis sai; siis käis ta seal sageli, nii rahul oli ta selle suure, ilusa, ebakorrapärase, sindelkatusega hoonega. See oli tõesti uhke ehitis ning Yossarianis pulseeris suur saavutustunne iga kord, kui ta seda vaatles ning mõtiskles, et selle sisse ei olnud läinud terakestki tema tööd. (lk 24)
  • Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020

• Vimes oli nõus möönma, et linna väeosades oli nii mõnigi ohvitser, kes ei olnud lollpea. Tuli küll tunnistada, et neid jäi aina vähemaks, mida kõrgemale ametiredelil minna, kuid kas juhuslikult või ettekavatsetult on igas sõjaväes võtmepositsioonidel, mis ei tarvitse olla väga hiilgavad, olemas vajalikud mehed, kes oskavad arutleda ja nimekirju koostada ja muretseda toidumoona ja pagasivankrite eest ning kellel üleüldse on parem keskendumisvõime kui pardil. Nende tööks on tegelikult kõike juhtida, et

ülemustel jääks aega kõrgematele asjadele pühenduda.

• • Terry Pratchett, "Öövahtkond". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2008, lk 261