Kerjus

Proosa

Aubreyl oli arenenud paremini elav kujutlusvõime kui võime teha tähtsaid otsuseid. Seepärast uskus ta romantiliselt sellistesse väärtustesse nagu au ja avameelsus, ehkki selline veendumus hävitab oma naiivsuses iga päev sadu lihtsaid inimesi. Ta uskus, et kõik inimesed on vooruslikud ja arvas, et pahed oli Kõigekõrgem loonud ainult selleks, et vaatepilt oleks kirevam ja maalilisem nagu kirjanduses. Ta uskus, et maalil kujutatud kerjuse räbalad olid sama soojad kui terved riided, ainult et korrapäratud voldid ja erinevat värvi paigad sobisid kunstniku silmale paremini. Lühidalt, ta oli veendunud, et kunstniku unistused ning elutegelikkus on üks ja seesama asi.
- John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006

Olen märganud, et kõige rikkamate inimeste mõisates on alati kõige kehvemad majad, kõige lagunenumad müürid ja kõige rohkem kerjuseid. See annab mulle õiguse pidada kõige rikkamaid inimesi kõige hingetumateks inimesteks.
- Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid", tlk Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 13-14/2005, lk 70-71

Keisri taga on keisrid, kerjuse taga on kerjused, minu taga on - tühjus.
- Marina Tsvetajeva, märkmik 27.-28. august 1918, rmt: "Elu tules. Pihtimused", tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 110

Tädi oleks mind meelsasti "hästi mehele pannud" ning lähtudes sellest kiiduväärt kavatsusest kutsus ta külla "häid partiisid". See polnud tema süü, et nende heade partiide hulgas leidus üksainus "halb" ning et too mulle kõige rohkem meeldis. Seda ehk põhjusel, et noormees oli maalikunstnik, inimene, kes tahtis midagi luua ning oskas rääkida ka muud peale tavalise "seltskondliku" klatši. Kui teatasin tädile, et oleme kihlatud, puhkes suur tüli ja vaene isa kutsuti kirja teel kohale, et "seda lollust" mul peast välja ajada.

Isa võttis asja praktilisest küljest: "Esiteks ei abielluta paruniga ja teiseks on tal vaid kümme tuhat kuldnat aastas. Sa ei või ju kerjusega abielluda! Mina ei anna sulle ka rohkem kui kümme tuhat kuldnat aastas. Selle rahaga võite nälga surra."

Mul polnud rahast aimugi; võib-olla oleksime kahekümne tuhande kuldnaga aastas tõepoolest nälga surnud.

"Lisaks on ta alles vanavanaisast saadik aadliseisuses." Isal oli järjekordselt aristokraatne periood. "Võimatu!"

Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 57-58

Kord elus on poisi roll tulnud esimese hetkega — "Tagahoovi" Nikituška. Nii kui proovisaalis suu lahti tegin, oli valmis. Kust tuli, ei tea. Särev oli nii pahv, et ei osanud midagi öelda. Ju ta oli lihtsalt mu sees valmis. Ma olin veel väike laps, kui nägin kerjustüdrukuid — tuli meile koju üks tüdruk, oli nii kõhn, et paistis läbi. Mui hakkas sellest lausa füüsiliselt valus. Seda tüdrukut mäletan elu lõpuni ja sealt oli see valu minusse jäänud. See oli minu varandus, mis vajas ainult realiseerimist, mis siis, et mitte tüdruku, vaid poisi näol. (lk 12)
- Salme Reek, intervjuu: Toomas Lõhmuste, "Vastab Salme Reek", Teater. Muusika. Kino 8/1987, lk 5–16

Kerjus on ju käsi, kõik teavad seda. Suur alandlik käsi, mille külge pole kinnitatud midagi. Teinekord ehk ainult väike, palveid, aga veel tõenäolisem, et just needeid pomisev suu. Igatahes mitte silmad. Sest silmad on kerjus aegsasti ära pannud. Silmad, ta teab, võivad ainult tüliks olla.
- Asta Põldmäe, "Teele! Teele!" kogus "Linnadealune muld", 1989, lk 111-112

Marilena (endine Maria ja Lena) oleks esialgu peaaegu nälga surnud: ta elas kord jaamas, kord linnaaias, ta ei saanud enam tantsida ega elatist teenida, kes aga annab almust sihukesele paksmaole: kus te olete näinud rasvunud kerjust!

Sihuke kerjus peaks jalamaid kusagil üksildases paigas kaalus alla võtma, et mitte vaesuse kätte ära surra.

Tema võtakski alla, kinnitan teile.

Meie Marilena aga alla võtta ei saanud, isegi kui ta üldse poleks söönud: ja kõik oli nõia süü.

Paistab muide, et paljud täidlased inimesed on nõiutud: kuidas nad ka ei nälgiks, kaal tuleb ikka tagasi otsekui nõiaväel. (lk 118)

Ljudmila Petruševskaja, "Marilena saladus", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk Toomas Kall, 2012, lk 115-129

Luule

Oi loll, et katsud end kanda oma õlul! Oi
kerjus, et tuled kerjama iseenda uksele!

Jäta kõik oma koormad tema kätte, kes suudab
kanda kõike ja ära vaata iial tagasi
kahetsedes.

Rabindranath Tagore, "Gitandžali" 9, tlk Uku Masing, rmt: "Gitandžali. Aednik. Puuvilja kogum", 2006, lk 27

Mõte, nälgind vares! jälle priiska:
näe, mis aknast heitis helde kokk!
Raiskamata ühtki punast piiska
suru sügavale vilja terav nokk!

Neela, noki, jultund kerjus, kuni
purjus väsimus saab viimaks jagu sust,
ning su kähe laulja sügav uni
täis on mõistmatut ja rasket magusust!

Betti Alver, "Palju vist see süda küll ei vääri" kogus "Tähetund"

Ei teeks lahti ühtegi ust,
aga peab, keegi Kõrgem käsib.
Suur rõõm haarab neid, kelle käest
ta suhkrut ja leiba küsib.

Mari Vallisoo, "Tuleb kerjus", rmt: "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 253

Kirjandus

Mark Twain, "Prints ja kerjus"