Harriet Beecher Stowe

Harriet Elizabeth Beecher Stowe (14. juuni 1811 Litchfield, Connecticut, USA – 1. juuli 1896 Hartford, Connecticut, USA) oli USA kirjanik. Tema abolitsionistlik raamat "Onu Tomi onnike" avaldas 1850. aastate orjandusdebattidele üpris tugevat mõju.

Harriet Beecher Stowe.

Dora Wheeler Keith, "Harriet Beecher Stowe'i portree" (1890)

Kirjutised

• Ma kirjutasin selle, sest naisena ja emana olin ma rõhutud ja mu süda oli murtud kurbusest ja ebaõiglusest, mida ma nägin, sest kristlasena tundsin ma häbi tehtavat kogu kristlusele - sest ma armastasin oma kodumaad ja värisesin viha ees, mis meie peale tuleb.

Kurvad pole teeninud ära oma nuttu, rõhutud ja lämmatatud oma õhuahmimist ja rabelemist, ega mina seda, et pean kõnelema rõhutute eest - kes ise ei saa enda eest kõneleda.

• I wrote what I did because as a woman, as a mother I was oppressed and broken-hearted, with the sorrows and injustice I saw, because as a Christian I felt the dishonor to Christianity — because as a lover of my country I trembled at the coming day of wrath.

It is no merit in the sorrowful that they weep, or to the oppressed and smothering that they gasp and struggle, not to me, that I must speak for the oppressed — who cannot speak for themselves.

• "Onu Tomi onnikese" kohta kirjas lord Denmanile, 20. jaanuar 1853

• Minu silmis teeb pühakuks, erinevalt tavalisest headusest, teatav hinge suurus ja suuremeelsus, mis muudab elu kangelaslikuks.
• What makes saintliness in my view, as distinguished from ordinary goodness, is a certain quality of magnanimity and greatness of soul that brings life within the circle of the heroic.
  • "The Cathedral", ajakirjas The Atlantic Monthly, 1846

• Inglismaal ehitab mees maja, uskudes, et elab selles ise ja jätab selle oma lastele, samas kui meie Ameerikas jätame oma majad maha sama kergesti kui tigu oma karbi. Me elame mõnd aega Bostonis, siis natuke New Yorgis ja seejärel satume võib-olla Cincinnatisse. Harva elab keegi meist kohas, kus nad usuvad end elavat surmani. Haruldane on mees, kes sureb samas majas, milles ta sündis. Inglise perekonnavalduste püsivuses ja paiksuses peitub midagi meeldivat, millest meie Ameerikas väga vähe teame.
  • "Päikselised mälestused võõrastest maadest" ("Sunny Memories of Foreign Lands"), 1854

• Enamik emasid on loomupärased filosoofid.
  • "Vaimuliku kosjakäik" ("The Minister's Wooing"), 21. ptk "Räsitud linaõis" ("The Bruised Flax-Flower"), 1859

• Vanasti ei kirjutatud naistest elulugusid, ehkki ma ei kahtle, et paljudki neist väärisid üleskirjutamist enam kui meeste omad.
  • "The Pearl of Orr's Island: A Story of the Coast of Maine", 1862 (koopia projektis Making of America)

• Põhimõttena tunnistavad kõik, et pingutus, mis paneb keha ja vaimu tooma välja kogu oma jõu, on meile kõigile parim, kuid praktikas teeb enamik inimesi, mis vähegi suudab, et sellest vabaneda, ning üldreeglina ei tee keegi kuigivõrd enamat kui seda, milleks asjaolud teda sunnivad.
  • "The Lady Who Does Her Own Work", The Atlantic Monthly, 1864

• Inimesed on mõtisklenud, kust pärineb pärispatt; minu arvates tuleb see kõhust. Inimene sööb liiga palju ja loobub harjutustest, ning Kurat hoiab teda püsivalt enda haardes ja väikese põrgulised mängivad oma pikkade mustade sõrmedega tema närvidel nagu klaveril. Poisid, ärge kurnake välja ei oma keha ega vaimu. Inimesele teeb head kogu töö, millest ta saab ühe ööga välja puhatud, kuid väsimus, mis jätkub järgmisel päeval, on alati kurjast.
  • "Old Town Folks", 39. ptk "Last Days In Cloud-Land", 1869

Tema kohta

• Nii et teie oletegi see väike naine, kes kirjutas raamatu, millest sai alguse see suur sõda!
  • Abraham Lincoln, kohtudes esmakordselt Harriet Beecher Stowe'ga 1862. aastal

• Ühiskonnamurrangute liikumapanevate jõudude keerulises koosluses ei ole kirjandus kunagi olnud midagi kõrvalist. Mõnedki praegused ajaloolased oletavad, et ameeriklanna Harriet Beecher Stowe romaan "Onu Tomi onnike" (1852) võis olla otsene tõuketegur Ameerika kodusõjaks (1861–1865). See omakorda oli aga tõsiseim hoop orjandusele ja inimkaubandusele, mida läänemaailmas tolle ajani oli võetud kui endastmõistetavust. Arvatakse ka, et Beecher Stowe avaliku pöördumise järel hoidus Suurbritannia lõunaosariikide poolel Ameerika kodusõtta sekkumast.
• Ei tundu sugugi juhuslik, et neegrite orjastamise ja seda toetanud rassistliku meesideoloogia vastu tõstsid esimeste seas häält just naised – kes ise läbi sajandite on pidanud vastassugupoole türanniat ja rassismi taluma. Kuigi Beecher Stowe "Onu Tomi onnike" on esimene üle ilma kuulus romaan, mis neegrite orjastamise häbiposti naelutab, avaldas juba kümmekond aastat varem samasisulise hispaaniakeelse romaani "Sab" (1841) kuubalanna Gertrudis Gómez de Avellaneda. Selles väikesemahulises teoses näeb autor neegreid, mulatte ja valgeid naisi ühtviisi lääne valge mehe ajaloolise vägivalla ohvrina.
• Eesti ärkamisaegsesse kultuuri on Beecher Stowe'lt jäänud jälg jutustuse "Evangeliine. Ehk "üks ilus osa on minule saanud"" kaudu (1870, tlk J. Schwan). Selle toimetaja oli C. R. Jakobson.
  • Jüri Talvet, Romaaniülikool: Harriet Beecher Stowe "Onu Tomi onnike" – Eesti Päevaleht 30. november 2007, lk 24