Ait
Ait on taluhoonete kompleksi kuuluv varude hoidmiseks mõeldud laohoone.
Piibel
muuda- Vaadake kaarnaid – nad ei külva ega lõika, neil ei ole varakambrit ega aita, ning Jumal toidab neid. Kui palju enamat väärt olete teie lindudest!
- Luuka evangeelium, 12:24
Luule
muuda/---/
Tuli meelde sädeledes ühe tunni kild
– Sest see väike hõbesõrmus oli armusild -:
kuidas kummelist ja köömnest lõhnas öine ait,
valgepäine neid ta ligi, liigutusest vait
- Marie Under, "Valge lind", rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 286–288
- Muia Veetamm, "Muraste rand", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, lk 21
Mul olid kastanpruunid
juuksed ja sale piht, ma meeldisin
paljudele, ent kõige rohkem siiski Udu
peremehele, kes tuli suvistepüha õhtul minu juurde
aita; sink lõhnas ja
aida all krõbistasid hiired. Perenaine
oli raskesti haige, ja kui ta mihklipäeval
ära suri, tegime usupuhastuse päeval
pulmad; oodata enam ei võinud, ma olin
peremehest käima peal. Matka boska,
kui ilusa lapse ma ilmale tõin!
- Mats Traat, "Jadwiga Purre". "Harala elulood" (1976)
- Juhan Viiding, "Lihtne luuletus", kogust "Ma olin Jüri Üdi" (1978)
Siis, kui peenes restoranis tuuakse lauale kõrge klaaspudel veega,
näen, kuidas lapsepõlve tolmuses aidas vedeleb samasugune muu prügi sees.
"Ära seda küll näpi, see on vana praht," ütleb isa.
- Piret Põldver, "Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile...", Müürileht, 28. jaanuar 2019
Proosa
muuda- Praegu puhkab seeme salves, kuhu põllumees ta sügisel viis, puhkab küps, elujõuline seeme. Uinuvad temas eluavaldused, uinuvad vaikses külviootuses. Viljasalves puhkavad seemned tarvitavad õhust hapnikku ja eraldavad süsihappegaasi. Seepärast vajavad seemned talvekorteris värske õhu juurdevoolu. Muidu võib seemnete idanemisvõime nõrgeneda või hoopis kaduda. Seepärast peab viljaaidas olema ventilatsioon, mis toob seemnetele puhast õhku ja viib ruumist välja saastunud õhu ning hoiab seemneid kopitamise ja hallituse eest. Nii oli see vanasti ja on ka tänapäeval.
- Kustas Põldmaa, "Nurmelt ja niidult", 1976, lk 7
Ugrilane asus odrakäki kallale, jõi kalja peale, heitis siis korraga kurja pilgu ukse poole, haaras kärbsepiitsa ja virutas. Miski piiksatas ning jäi vait."Mis see oli?!" küsis vennapoeg pilku tõstmata.
"Ah, mis ta ikka oli," porises ugrilane. "Va päkapiku-raibe. Palju on neid siginenud, söövad varsti nisu sootuks ära!"
Vennapoeg tõstis aeglaselt pea ning jõllitas onule otsa.
"Päkapikk!" hüüatas ta. "Päkapikk! Kas sina, onu, oled näinud päkapikke?"
"Olen," vastas ugrilane odrakäkki närides. "Alguses olid neid kõik kohad täis, aga ma olen teisi ikka püüdnud. Praegugi on aidas ja sahvris lõksud üleval."
- Andrus Kivirähk, "Ugrilane". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996
