Vigilius

Vigilius
Valitsemisaja algus	29. märts 537
Valitsemisaja lõpp	7. juuni 555
Eelkäija	Silverius
Järeltulija	Pelagius I
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	7. juuni 555
Surmakoht	Siracusa

Vigilius oli paavst 537–555. Ta oli 59. paavst.

Vigilius oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Roomast. Ta oli konsul Johannese poeg. Ta pärines Rooma aristokraatlikust suguvõsast, kust põlvnesid mitmed konsulid. Vigiliuse vend Reparatus oli senaator.

Vigilius oli Bonifatius II ajal diakon (kardinaldiakon). Bonifatius II määras ta aastal 531 oma järeltulijaks. Vaimulikkonnas puhkenud ägeda kriitika tõttu tühistas paavst samal aastal oma otsuse.

Agapetus I määras Vigiliuse 535. aastal enda esindajaks (apocrisiarius) Konstantinoopolis. Ta käis läbi Bütsantsi keisrinna Theodoraga. Pärast Agapetus I surma sõlmis Vigilius keisrinnaga kokkuleppe, et kui keisrinna toetab tema saamist paavstiks, tunnustab tema omakorda tagandatud Konstantinoopoli patriarhi Anthimost. Lisaks andis keisrinna Vigiliusele 700 naela kulda.

Vigilius siirdus 536. aastal Rooma, kust leidis Silveriuse uue paavstina eest. Ta kiirustas seejärel Napolisse väepealik Belisariuse juurde, kellele ta esitas keiserlikud kirjad, mille alusel tunnustati paavstina Vigiliust.

Kui Belisarius vallutas detsembris 536 Rooma, taotles Vigilius Silveriuse kinnivõtmist ja tagandamist.

Paavstiks saamine

Vigilius pühitseti paavstiks 29. märtsil 537, pärast seda, kui väepealik Belisarius oli kuulutanud Silveriuse ametist tagandatuks.

Justinianuse pragmaatilised sanktsioonid

Vigiliuse ajal võttis Bütsantsi keiser Justinianus I 13. augustil 554 vastu pragmaatilised sanktsioonid, millega muuhulgas reguleeriti kirikuelu Itaalias ja sätestati kiriku suhted Bütsantsi riigiga.

Silveriuse tagakiusamine

Vigilius sai 537 . aastalSilveriuse eksiili saatmise järel kirja Bütsantsi keisrilt Justinianus I-lt, milles keiser kohustas pidama Silveriuse üle ametliku kohtuprotsessi. Kui Silverius leitakse olevat süüdi, tuli ta määrata teise piiskopkonda; kui ta oli süütu, siis tuli taastada tema positsioon paavstiametis.

Pärast Silveriuse surma tunnustasid Vigiliust paavstina ka viimased Silveriuse toetajad.

Teoloogilised vaidlused

Kolme peatüki tüli

Pikemalt artiklis Kolme peatüki tüli

Aastal 543 mõistis Bütsantsi keiser Justinianus I hukka kolm teoloogi: Theodoros Mopsuestiast, Theodoretos Cyrrusest ja Ibas Edessast. Keiser nõudis, et kõik patriarhid tunnustaksid tema otsust.

Patriarhid tunnustasid keisri otsust vastumeelselt, kuid paavst keeldus seda tunnustamast. Alles 547 lubas ta Konstantinoopolis, et tunnustab keisri otsust ja 11. aprillil 548 saatis Konstantinoopoli patriarhile Menasele dokumendi Iudicatum, milles mõistis kolm teoloogi ja nende õpetuse hukka.

Mitmed piiskopid käsitlesid paavsti otsust ortodoksse õpetuse reetmisena. Paavsti tegevust taunisid ka tema legaadid Fiesole piiskop Rusticus ja Sebastianus, kes ekskommunitseeriti. Illüüria piiskopid mõistsid paavsti hukka ja Aafrika piiskoppide sinodil Kartaagos aastal 550 paavst ekskommunitseeriti.

Tüli lahendamiseks soovisid keiser ja paavst oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist. Vahepeal võttis Vigilius Iudicatumi tagasi, kuid lubas keisrile teha kõik endast oleneva, et saavutada kolme teoloogi õpetuse hukkamõistu.

Juulis 551 andis keiser piiskop Theodoros Askidase soovitusel välja uue hukkamõistva otsuse. Paavst ekskommunitseeris Askidase ja avaldas õigustuse Askidase hukkamõistmiseks.

Monofüsiitlus

Vahetult pärast saamist paavstiks olevat Vigilus saatnud kirjad Konstantinoopoli eelmisele patriarhile Anthimosele, piiskoppidele Theodosiosele ja Severusele, milles ta kinnitas oma soosingut monofüsiitide tegevusele, kuid ei tunnustavat seda. Samas peavad kirikuajaloolased seda kirja monofüsiitide võltsinguks. Selle väite kasuks räägib ka asjaolu, et paavst ei taastanud Anthimust patriarhi ametis.

Septembris 540 kirjutas Vigilius Bütsantsi keisrile Justinianusele ja Konstantinoopoli patriarhile Menasele ning tunnistas end Kalchedoni õpetuse järgijaks.

Origenese taunimine

Jaanuaris 543 mõistis Bütsantsi keiser Justinianus I hukka Origenese õpetuse. Vigilus tunnustas keisri otsust.

Viibimine Konstantinoopolis

Vigilius keeldus hukka mõistmast Bütsantsi keisri Justinianus I poolt taunitud kolme teoloogi: Theodoros Mopsuestiast, Theodoretos Cyrrusest ja Ibas Edessast ning nende õpetust. "Liber Pontificalise" järgi süüdistasid roomlased Vigiliust Silveriuse mõrvamises ja oma onutütre Vigilia naimises konsul Asteriusega. Keiser lasi paavsti oma väepealikul Anthimosel 20. novembril 545 Rooma Santa Cecilia in Trastevere kirikus missa ajal kinni võtta. Paavst viidi Roomast minema 22. novembril.

Paavst viidi esmalt koos Milano piiskopi Datiusega Sitsiiliasse, sügisel 546 Kreekasse ja 25. jaanuaril 547 saabus ta Konstantinoopolisse. Paavstiga olid kaasas ka Matelica piiskop Florentius, Alatri piiskop Paschasius, Osimo piiskop Julianus ja Squillace piiskop Zacheus. Paavst veenis keisrit saatma abi Rooma elanikele, kuna linna piirasid idagoodid. Ta jäi oma teoloogilistele vaadetele kindlaks ja ekskommunitseeris Konstantinoopoli patriarhi Menase, kes omakorda ekskommunitseeris paavsti ja eemaldas tema nime diptühhonist. Juunis 547 paavst ja patriarh leppisid omavahel ning tühistasid vastastikku ekskommunikatsioonid.

551 võeti paavst Konstantinoopoli Peetruse kiriku altari ees keisri sõdurite poolt uuesti kinni ja viidi Konstantinoopoli Placidia paleesse koduaresti, kuid 23. detsembril 551 õnnestus tal põgeneda ja varjuda Kalchedoni Euphemia kirikus, kus avaldas 2. veebruaril 552 entsüklika.

Juunist detsembrini 553 viibis paavst leiva ja vee dieedil Marmara saarel (Prokonnesose saar).

Aastal 554 lubas keiser paavstil pöörduda tagasi Rooma, kuid paavst suri teel sihtkohta.

Konstantinoopoli II kirikukogu

Vigilius ei osalenud Konstantinoopoli II kirikukogul. Ta keeldus kirikukogul osalemast, kuna ta ei saanud pidada Roomas eelsinodit ja vähesed lääne piiskopid saabusid Konstantinoopolisse.

14. mail 553 mõistis Vigilius diakon Pelagiuse soovitusel hukka 16 Mopsuestia Theodorose teesi, kuid mitte teda ennast. Keiser käskis paavsti nime eemaldada diptühhonist.

Samal ajal vangistati paavsti diakon Pelagius.

8. detsembril 553 kirjutas paavst Konstantinoopoli patriarhile Eutychiosele ja tühistas oma varasema poolehoiu kolme teoloogi suhtes ja tunnustas nende õpetuste hukkamõistu.

23. veebruaril 554 tunnustas Vigilius Konstantinoopoli II kirikukogu otsuseid.

Liturgilised otsused

Vigilius kohustas 29. juunil 538 Braga piiskopile Profuturusele saadetud kirjas järgima Rooma liturgilisi norme missal ja ristimisel.

Talle on omistatud mitu missat.

Ordinatsioonid

Vigilius ordineeris 81 piiskoppi, 46 preestrit ja 16 diakonit.

Tema ajast on teada 8 kardinali, sealhulgas hilisem paavst Pelagius I. "Liber Pontificalise" järgi viis ta ühe ordinatsiooni läbi Catanias.

Tema ordineeritud preestrites on teada Ampliatus, kelle ta saatis "Liber Pontificalise" järgi Cataniast Rooma. Ta ordineeris alamdiakoniks Aratori.

Suhted Gallia piiskoppidega

Vigilius kinnitas Arles'i metropoliidi privileegid paavsti vikaarina. Ta tundis muret Austraasia kuninga Theudeberti abielu kanoonilisuse pärast, kes oli abiellunud oma venna lesega.

Suhted Illüüria piiskoppidega

Vigilius tunnustas Justiniana Prima metropoliidi õigusi Illüürias.

Vigilius kultuuriloos

Vigilius taastas Rooma kirikuid, mis olid saanud kannatada idagootide rüüstamise ja Belisariuse okupatsiooni tulemusena.

Ta ordineeris alamdiakoniks poeet Aratori.

Ajaloolane Jordanes pühendas paavstile oma töö Romana.

Surm

Vigilius suri 555. aasta 7. juuni öösel Siracusas "Liber Pontificalise" järgi neerukivide tõttu tekkinud tüsistuste tagajärjel. Tema säilmed maeti Roomas San Marcello kirikusse.

Kirjandus

Joaquim de Oliveira Bragança. A Carta dos Papa Vigìlio ao Arcebispo Profuturo de Braga. Braga, 1968.
Filippo Carcione. Vigilio nelle controversie cristologiche del suo tempo (551–555). "Studi e Ricerche sull'Oriente Cristiano" 1, 1988: 11–32.
Louis Duchesne. Vigile et Pélage. Étude sur l'histoire de l'Église romaine au milieu du VIe siècle. "Revue des Questions Historiques" 36, 1884: 369–440.
George Every. Was Vigilius Victim or an Ally of Justinian? "Heythrop Journal" 20, 1979: 257–266.
Antonio Ferrua. I lavori del papa Vigilio nelle catacombe. "La Civiltà Cattolica" 118, 1967: 142–148.
J. N. D. Kelly. The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Liber Pontificalis.
Antonio Placanica. De epistola Vigilio supposita. Animadversiones in Victorem Tunnunensem. "Latinitas" 38, 1990: 25–33.
Giovanni Battista de Rossi. L'elogio metrico di Marea insigne personaggio della chiesa romana e vicario del papa Vigilio. "Bullettino di Archeologia Cristiana" 7, 1869: 17–31.
Fedele Savio. Il papa Vigilio. Roma, 1904.
Claire Sotinel. Arator, un poète au service de la politique du pape Vigile. "Mélanges de l'École Française de Rome. Antiquité" 101, 1989: 805–820.
Claire Sotinel. Autorité pontificale et pouvoir impérial sous le règne de Justinien: le pape Vigile. "Mélanges de l'École Française de Rome. Antiquité" 104, 1992: 439–463.
Engelbert Zettl. Die Bestätigung des V. ökumenischen Konzils durch Papst Vigilius. Untersuchungen über die Echtheit der Briefe "Scandala" et "Aetium". Bonn, 1974.

Välislingid

Artikkel Vigiliusest. (inglise keeles)
Artikkel Vigiliusest. (inglise keeles)
Artikkel Vigiliusest. (inglise keeles)
Vigiliuse konsistooriumid.
Vigiliuse dokumendid.

Eelnev Silverius	Rooma paavst 537–555	Järgnev Pelagius I