Veebruarirevolutsioon
|
See artikkel räägib revolutsioonist Venemaal; Veebruarirevolutsiooniks on nimetatud ka 1848. aasta revolutsiooni Prantsusmaal. |
See artikkel vajab toimetamist. (September 2010) |
Veebruarirevolutsioon oli esimene 1917. aasta revolutsioonidest Venemaal. Selle tulemusena loobus troonist keiser Nikolai II ja moodustati Venemaa Ajutine Valitsus eesotsas vürst Lvoviga.
Veebruarirevolutsioon Petrogradis ja Venemaal
muudaVeebruarirevolutsioon Venemaal algas pealinnast Petrogradist sotsiaalsete probleemide süvenemise tulemusena.
3. märtsil (vkj 18. veebruaril) streikisid sõjaväe tarvis militaartoodangut andva Putilovi tehase töölised, nõudes palgatõusu.
8. märtsil (vkj 23. veebruaril) 1917 alanud demonstratsioonil nõuti kohalike sõjatehaste tööliste toiduainetega varustamise ja elamistingimuste parandamist. Toimuva maailmasõja tõttu oli tööstuse rõhk pandud sõja toetamisele, suur osa põllumajanduses töötavatest meestest oli mobiliseeritud sõjaväkke ja seetõttu oli halvenenud linnade varustamine toiduainetega. Demonstrandid hakkasid juba järgmisel päeval esitama poliitilisi nõudmisi sõja lõpetamiseks.
10. märtsil (vkj 25. veebruaril) toimus juba kogu Petrogradi hõlmav streik. Keiser Nikolai II, kes viibis ise sõjavägede ülemjuhatuse staabis Mogiljovis, nõudis, et Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov suruks rahutused sõjaväe abil maha.
11. märtsil (vkj 26. veebruaril) kasutasid politsei ja sõjavägi meeleavaldajate vastu relvi.
12. märtsil (vkj 27. veebruaril) aga keeldus suurem osa sõjaväelasi elanike vastu jõudu kasutamast ning ühines demonstrantidega, vallutas linna relvalao ja vabastasid Krestõ vanglast poliitvangid. Nikolai II käsul suundusid Põhja-, Lääne- ja Kagurinde väeosad mööda raudteed Petrogradi, kuid streikivad raudteelased Gattšinas ei lasknud Põhjarinde väeosi Petrogradi. Nähes olukorra lootusetust, lõpetas ka Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov vastupanu ja võim linnas läks nõukogudele [1] ja Riigiduumas moodustatud Ajutisele Komiteele, mille ülesanne oli pealinnas korra tagamine, bolševikud ja vasakesseerid moodustasid Petrogradis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu.
- 12. märtsil (vkj 27. veebruaril) läks mässuliste poole üle ka Volõnski polk. Talle järgnesid kaardiväe Semjonovski polk, kaardiväe Litovski polk ja isegi Vene kaardiväe vanim, Preobraženski polk. Keisri oli reetnud tema enda kaardivägi, kokku 25 000 meest.
Esimese maailmasõja Venemaa keisririigi sõjaväe kõrgema ülemjuhatuse staabis Ukrainas, Mogiljovis asunud keiser Nikolai II, asus erirongiga läbi Tsarskoje Selo Petrogradi suunas teele, kuid ööl vastu 13. märtsi (vkj 1. märtsi) peatasid mässulised sõdurid keiserliku rongi 170 kilomeetri kaugusel Petrogradist, Malaja Višera jaamas. Keiser koos kaaskonnaga suundus edasi Pihkvasse Põhjarinde staapi.
14. märtsil (vkj 2. märtsil) andis Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee õiguse Riigiduuma Ajutisele Komisjonile moodustada Ajutine Valitsus. Petrogradi Tauria palees, Ajutise Valitsuse, mille justiitsministriks sai 36-aastane Aleksandr Kerenski. Ajutine Valitsus laskis vahistada endised ministrid.
Sõjavägede Ülemjuhataja Staabis viibinud ülemjuhataja Nikolai II saatis viimase variandina toetuse otsimiseks telegrammid sõjalaevastiku ja rinde juhatajatele, kuid need loobusid tema toetamisest.
Monarhistlikult meelestatud Riigiduuma saadikud Pavel Miljukov, Aleksandr Gutškov ning Vassili Šulgin proovisid veel päästa isevalitsust ning suundusid Pihkvasse, et veenda keisrit loobuma troonist oma poja Aleksei Nikolajevitši kasuks. Tekkinud olukorras otsustas keiser sõja võiduka lõpetamise nimel ning rahva ja sõjaväe tahtele vastu tulles troonist loobuda. Mogiljovis viibiva kindral Mihhail Aleksejevi juhatusel koostati troonist loobumise akt, mille allkirjastas Venemaa viimane kroonitud keiser Pihkvas 15. märtsil (vkj 2. märtsil) 1917. aastal, kell kolm päeval. Selle aktiga andis Nikolai II keisrivõimu üle oma vennale Mihhailile.
Sündmused Eestis
muuda
Pikemalt artiklis Märtsirevolutsioon
- 15. märtsil (vkj 2. märtsil) loobus keiser Nikolai II Venemaa Keisririigi troonist. Veebruarirevolutsioon jõudis Märtsirevolutsioonina Tallinna.
- 19. märtsil (vkj 6. märtsil) määrati Vene Ajutise Valitsuse esindajana Tallinna esimese eestlasena Eestimaa kubermangu kuberneriks Jaan Poska.
Eestlased koos teiste vähemusrahvustega kasutasid võimalust saada iseseisvaks. Sooviti kahe kubermangu – Eestimaa ja Liivimaa – ühendamist. Rahvusautonoomia loosung oli kõlanud 1905. aasta sündmuste aegu, maailmasõja ajal 1916. aasta mais oli selle taas sõnastanud tollal 27-aastane tööerakondlane Jüri Vilms.
- 8. aprillil (vkj 26. märtsil) toimus Petrogradis eestlaste meeleavaldus, kus Eestile nõuti autonoomiat. Sinimustvalgete lippude lehvides sammusid Petrogradis elavad eestlased läbi linna parlamendihoone ette, kus esitati oma nõudmine.
- 12. aprillil kinnitas Venemaa Ajutine valitsus Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, millega Eesti sai ulatusliku autonoomia. Seadus jõustus 5. juulil 1917. See oli esimene taoline järeleandmine endise Tsaari-Venemaa rahvastele.
Ühtlasi ühendati senine Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa üheks Eestimaa kubermanguks. Komisjon, mis tõmbas piiri läbi Liivimaa, alustas tööd augustis. Omavalitsuse seaduse alusel loodi Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, nõnda kõlas ametlik nimetus; rahvasuus ja hiljem ametlikes ajalugudeski on käibel Maanõukogu, Maapäev, Eesti Maapäev. (Eesti Entsüklopeedias Ajutine Maanõukogu), mille etteotsa sai Konstantin Päts. Ametlikuks asjaajamiskeeleks sai eesti keel.
Veebruarirevolutsioon tõi kaasa uute institutsioonide tekkimise üle terve endise tsaaririigi. Vabaduseideest kantuna likvideeriti senised riigi- ja valitsusasutused: saadeti laiali politsei ja vangimajadest vabastati vangid.
Eesti rahvusväeosade loomiseks moodustati poliitikutest ja sõjameestest Eesti Sõjaväelaste Büroo lipnik Konstantin Pätsi juhtimisel. Ootamata Vene võimude kinnitust tegi büroo juba 23. aprillil polkovnik Siegfried Pindingule ülesandeks moodustada Eesti polk. 1.–5. juulil toimus Tallinnas Eesti sõjaväelaste I kongress, kus 50 000 eestlastest sõduri ja ohvitseride esindajad valisid Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee eesotsas Konstantin Pätsiga.