Sigismund (Saksa-Rooma keiser)

Sigismund (ka Siegmund; 14. või 15. veebruar 1368 – 7. detsember 1437) oli viimane Luksemburgi dünastiast pärinev Saksa kuningas 1410–1437 ja Saksa-Rooma keiser 1433–1437. Ta oli ka Ungari kuningas (Zsigmond) 1387–1437, Böömi kuningas (Zikmund) 1419–1437 (tegelikult 1419–1421 ja 1436–1437), Poola troonipretendent (Zygmunt Luksemburgsky) 1382–1383 ja Brandenburgi markkrahv (1378–1397 ja 1411–1415).

Keiser Sigismund kujutatuna Albrecht Düreri poolt

Sigismund oli Saksa-Rooma keisri Karl IV teine poeg. Tema vanem poolvend Wenzel oli 1378–1400 Saksa kuningas ning 1378–1419 Böömimaa kuningas (Venceslaus IV või Vaclav IV).

Ungari kuningana asutas ta Draakoni ordu, mille peamiseks ülesandeks oli kristluse kaitsmine islami (peamiselt Osmani impeeriumi) pealetungi eest.

Ungari ja Horvaatia kuningas

Ungari (1342–1382) ja Poola kuningal (1370–1382) Lajos I-l olid väga head ja tihedaid suhted Saksa-Rooma keisri (1346–1378) Karl IV-ga. Ta arvestas Karl IV poja Sigismundiga kui järgmise Ungari ja Horvaatia kuningaga ning nimetas selle oma pärijaks, korraldades abielu oma tütre Mariaga (1372–1396). Sigismund elas Lajosi Ungari õukonnas ning õppis varsti ära keele ja Ungari elustiili, kuid kuninganna Elizabethile, Maria ja Jadwiga emale, ei meeldinud eriti noore printsi kohalolek. Pärast Lajosi surma tegi leskkuninganna oma parima, et Sigismundi ei kroonitaks Ungari kuningaks. See tekitas kaootilise perioodi, kus Jadwiga sai Poola kuningannaks ja väike Maria Ungari kuningannaks, kuid tema ema ja aadel otsustasid tema eest. Sigismund abiellus Mariaga aastal 1385, kuid varsti saadeti ta minema.

Ungari kõrgaadel kutsus Napoli kuninga Carlo III, kes oli ainus Lajos I elusolev meessoost sugulane, ja kroonis ta aastal 1385 kui Károly II. Kuid leskkuninganna ja tema nõunikud korraldasid jälle vandenõu ning Károly II mõrvati aastal 1386. Raevunud rahvas korraldas rahutusi ning leskkuninganna ja Maria kaotasid palju toetajaid ja lõpuks võeti nad kinni ning lukustati torni. Leskkuninganna kägistati aastal 1387 ja Sigismund krooniti Ungari kuningaks, omades aadli täielikku toetust.

Ungari ja Horvaatia kuningas (1387–1437) Zsigmond ja Saksa-Rooma keiser (1410–1437)

Sigismundist sai tugev kuningas, kes tegi palju parandusi Ungari õigussüsteemis ning renoveeris paleesid Budas ja Visegradis, tuues materjale Austriast ja Tšehhist, soovides luua kõige luksuslikumaid ehitisi kogu Kesk-Euroopas. Tema seadustes võib näha varajase merkantilismi jälgi. Samuti tegi ta kõva tööd, et hoida aadel oma kontrolli all.

Sigismundi ja Ungari pärijanna Maria abielu (1382–1396) jäi lastetuks. 1406 abiellus Sigismund Celje krahvi tütre Barbaraga (u 1390–1451). Nende ainus laps oli tütar Elisabeth (1409–1442), kes abiellus Albrecht von Habsburgiga, kellest sai Sigismundi pärija nii Böömimaa, Ungari kui ka Saksa-Rooma riigi troonil.

Nikopoli ristisõda

1396. aastal oli Sigismund püüdnud Ungari piirilt tagasi tõrjuda Osmaneid, isegi alustada Bütsantsi abistamiseks Nikopoli ristisõda, kuid sai Nikopoli lahingus (1396) lüüa, mille kaotasid Ungari-Prantsuse (Ungari, Horvaatia, Bulgaaria, Valahhia, Prantsusmaa, Inglismaa, Burgundia, Saksa, Johanniitide ordu) väed Sigismundi ja Burgundia hertsogi ja Neversi krahvi Jean Kartmatu juhtimisel. Aastatel 1395–1396 olid Osmanite väed jõudnud Ungari aladeni ja vallutasid Põhja-Bulgaaria, Dobrudža ja Vidini.

Kuna Timur lõi lahingus Ankara juures 1402. aastal Osmanite vägesid, siis mõneks ajaks oli Osmanite oht kadunud. Kuid Sigismund jätkas edukalt Osmanite vägede väljaspool kuningriiki hoidmist kogu oma ülejäänud elu. Aastal 1408 asutas Sigismund Draakoni ordu, mille liikmeteks olid selle Euroopa piirkonna kõige olulisemad monarhid ja aadlikud sel ajal.

Sigismund kaotas Ungari aadli hulgas populaarsust ja temast sai peagi vastaste ohver. Kohale kutsuti Napoli, Jeruusalemma, Sitsiilia ja Dalmaatsia kuningas Ladislao I (mõrvatud kuninga Károly II poeg) ja krooniti. Kuid kuna tseremooniat ei viidud läbi Ungari Püha krooniga ja see toimus Székesfehérvaris, peeti kroonimist ebaseaduslikuks. Ladislao viibis ainult mõned päevad Ungari territooriumil ja lahkus varsti, tekitamata Sigismundile ebamugavusi.

1413. aastaks oli Osmanite riik pärast Osmanite interreegnumit jälle ühendatud ning 1416 ja 1418 tegidki Osman jälle rüüsteretki Ungari aladele.

 Pikemalt artiklis Ungari kuningriik#Sigismundi ajastu

Roomlaste kuningas

Aastal 1410 valiti Sigismund roomlaste kuningaks, mis tegi temast kõrgeima monarhi Saksamaa territooriumil. Aastal 1400 kaotasid Luksemburgid Saksa kuninga trooni Baieri Wittelsbachi dünastiast pärinevale Pfalzi kuurvürst Ruprecht III-le. Saksa kuninga ja Saksa-Rooma keisri tiitel olid enamasti Saksamaa tugevaima dünastia käes: algul Saksi, siis Franki ehk Saali ja seejärel Hohenstaufeni dünastia käes. 1308–1313, 1346–1400 ja 1410–1437 oli keisri tiitel Luksemburgi dünastia käes, seejärel aga kuni keisririigi lõpuni (välja arvatud kaks erandit) Habsburgide (alates 1765 Habsburgide-Lotringite) käes. Kui kuningas Ruprecht 1410. aastal suri, valiti Sigismund ning Määrimaa markkrahv ja Brandenburgi kuurvürst Jobst Brandenburgist rivaalkuningateks, kusjuures kümme aastat varem Saksa kuninga kohalt tõugatud Wenzel taotles samuti trooni tagasi. Jobsti toetas 4 kuurvürsti ja Sigismundi 3 kuurvürsti. Oli oodata kodusõda, kuid juba järgmise aasta jaanuaris Jobst suri ja Wenzel loobus oma venna kasuks trooni nõudmisest.

 Pikemalt artiklis Saksamaa kuningriik, Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend

Sigismund andis Brandenburgi markkrahvkonna Hohenzollernitele, tehes neist ühe Saksamaa mõjukaima suguvõsa. 1411. aastal nimetas Saksa kuningas Sigismund Nürnbergi linnusekrahvi Hohenzollerni Friedrich VI, kes oli 1410. aasta kuningavalimise ajal avaldanud Sigismundile toetust, Brandenburgi margi ülempealikuks ja haldajaks (Oberster Hauptmann und Verwalter der Marken). 1415. aastal nimetati Friedrich Konstanzi kirikukogul kuurvürstiks ja 1417. aastal markkrahviks.

Enda muud valdused pärandas Sigismund oma väimehele Albrechtile, pannes nii aluse Habsburgide hegemooniale Saksa-Rooma riigis.

Böömimaa kuningas

Tšehhi kuningriigi alad 14. sajandil

1419. aastal ühendati Ungari, Tšehhi ja Saksa-Rooma riik taas personaaluniooniga. Aastal 1419 päris Sigismund pärast oma venna Wenzeli surma Böömimaa krooni, saades ametliku kontrolli kolme keskaegse riigi üle (tegelikult 1419–1421 ja 1436–1437). Sigismund võitles Tšehhi kuningriigi kontrolli üle Hussiitide sõdades (1419–1437) kuni rahulepinguni hussiitidega ja kroonimiseni aastal 1436. Sigismund pidi tegelema hussiitide liikumisega, Böömimaal tekkinud religioosse reformistliku rühmitusega, ja ta kutsus kokku Konstanzi kirikukogu, kus teoloogise rühmituse asutaja Jan Husi üle kohut peeti.

Sigismund on tšehhide antikangelane seetõttu, et ta lasi tuleriidal põletada Jan Husi. Ta oli teoloogiaprofessorile andnud küll turbekirja, mille kohaselt Hus võis takistamatult tema juurde tulla, kuid väites, et lahkumisest pole selles kirjas midagi, andis ta Husi inkvisitsiooni kätte ja Hus põletati ketserina. Seetõttu keeldusid tšehhid teda Böömimaa kuningana tunnistamast ja algasid hussiitide sõjad, mis lõppesid alles 1436 Sigismundi järeleandmistega lahkusulistele tšehhidele. Sigismund suri aga juba 1437. aastal, olles seega saanud Böömimaa troonil istuda vaid aasta aega.

 Pikemalt artiklis Tšehhi kuningriik#Luksemburgide valitsusaeg

Saksa-Rooma keiser

Aastal 1433 krooniti Sigismund Rooma paavsti Eugenius IV poolt Saksa-Rooma keisriks ja ta valitses kuni oma surmani aastal 1437, jättes pärijana maha ainsa tütre Elizabethi, kelle abielu korraldati Austria hertsogi Albrechtiga, kes hiljem oli Saksa kuningas 1438–1439, Ungari ja Böömimaa kuningas 1437–1439 ning Albrecht V nime all Austria hertsog 1404. aastast.

Eelnev Karl IV ja Wenzel	Brandenburgi markkrahv 1378–1388/1397	Järgnev Jobst Brandenburgist
Eelnev Ludwik I	Poola kuningapretendent 1382–1383	Järgnev Jadwiga
Eelnev: Maria	Ungari kuningas 1387–1437	Järgnev: Albrecht II
Eelnev: Ruprecht Pfalzist	Saksa-Rooma keiser 1433–1437
Eelnev: Vaclav IV	Böömimaa kuningas 1419–1437
Eelnev Ruprecht Pfalzist	Saksa kuningas 1410–1437	Järgnev Albrecht II
Eelnev Jobst Brandenburgist	Brandenburgi markkrahv 1411–1415	Järgnev Friedrich I