Oksüdatsioon
Oksüdatsioon on laiemas mõttes keemiline protsess, mille käigus aine loovutab elektrone ehk oksüdeerub. Kitsamas mõttes on oksüdatsioon aine ühinemine hapnikuga.[1] Sellest tuleneb ka reaktsiooni nimetus (hapnik on ladina keeles oxygenium).
Oksüdeerumine on alati seoses redutseerumisega, oksüdeerija ja oksüdeeruv aine (redutseerija) osalevad koos redoksreaktsioonis.[2] Redutseerija oksüdeerub ehk annab elektrone ära. Samal ajal oksüdeerija liidab (aktsepteerib), omastab need elektronid, seega redutseerub.
Tüüpiline oksüdatsiooniprotsess on põlemine, mille käigus põlev aine oksüdeerub.
Bioloogiline oksüdatsioon
muuda- Pikemalt artiklis Bioloogiline oksüdatsioon
Organismide kehas toimuvad samuti oksüdatsiooniprotsessid. Need on enamasti paljuetapilised ja lõppsaadustena eraldub peamiselt süsihappegaas, vesi ja ammoniaak. Võrreldes põlemisega on need oksüdatsiooniprotsessid aeglased.
Vaata ka
muuda- Reduktsioon (redutseerimine)
- Auto-oksüdatsioon
- Oksiid
- Põlemine
- Keemiline plahvatus
Viited
muuda- ↑ 1981. Tehnikaleksikon. Tallinn, Valgus. 656 lk
- ↑ ENE 7. köide, 1994