Niasviž

Niasviž
valgevene	Нясвіж * / Niasviž *transkriptsioon: Njasviž
vene	Несвиж (Nesviž)
klassikaline valgevene	Нясьвіж * / Niaśviž *transkriptsioon: Njasviž
	Niasviži lipp Niasviži vapp
	Elanikke: 15 968 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 53° 13′ N, 26° 40′ E

Niasviž (transkribeerituna Njasviž, poola keeles Nieśwież, leedu keeles Nesvyžius) on linn Valgevenes Minski oblastis, Niasviži rajooni halduskeskus.

Haridust annavad neli keskkooli, laste spordikool ja muusikakool. Linnas on ka põhiharidust andev lütseum ja valgevenekeelne gümnaasium. Kõrgemat haridust annab Niasviži riiklik Jakub Kołasi nimeline kolledž.

Niasvižis on kolm raamatukogu ja kino. Tegutseb ka teater.

Linnas on kergetööstus ja toiduainetetööstus ning meditsiinipreparaate valmistav vabrik.

Niasvižis asub Niasviži loss, mis on üks neljast UNESCO maailmapärandi nimistus olevast objektist Valgevenemaal. Linnas on ajaloomuuseum. Vaatamisväärsusteks on veel vanalinn, Bulgarini kabel aastast 1747, turuplatsil asuv hoone aastast 1721, benediktlaste klooster ja selle juures asuv katoliku kirik aastaist 1593–1596, XVI sajandil püstitatud Słucki Värav, bernhardiinide klooster aastast 1598, erinevad kiriklad (XVI–XIX sajandist), raekoda koos selle juures asuva turupaviljoniga (aastast 1586), XVI sajandist pärinev kindlustorn, erinevad pargikompleksid, katoliku kirik. Suur osa linna ajaloolisest pärandist, sealjuures Alba pargi juures asunud lossikompleks, viis katoliku kirikut, sealne Suur Sünagoog ja kõik ajaloolised õigeusu kirikud on hävinud.

Ajalugu

Esimest korda mainitakse Niasviži aastal 1446, mil Kazimierz IV selle seni Korybutowiczide valduses olnud asula Niemirowiczitele andis. Traditsiooniliselt peetakse linna esmamainimiseks aastat 1223, mil Kalka lahingus langes Niasviži vürst Juri. Hiljem on mainitud teisigi Niasviži vürste, aga arheoloogilised andmed linna nii vana päritolu ei tõenda.

Aastal 1492 läks Niasviž Kiszkade valdusse. Aastal 1533 omandasid asula abielu teel Radziwillid, kes rajasid sinna ka puidust lossi.

XVI sajandil muutus Niasviž üheks Valgevene reformatsiooniliikumise keskuseks. Seal elasid ja tegutsesid taolised poeedid, filosoofid ja valgustajad nagu Szymon Budny, Maciej Kawęczyński, Salomon Rysiński ja Łaŭrencij Kryškoŭski. Mikołaj Radziwill Must muutis asula krahvkonna keskuseks. Aastal 1561 või 1562 asutas Maciej Kawęczyński sinna Poola vendade trükikoja, kus esimesena hakati välja andma vanavalgevenekeelseid raamatuid.^[2]

Aastal 1583 alustati Niasviži lossi rajamist. Asulasse rajati benediktlaste klooster. Aastal 1584 rajasid jesuiidid sinna oma kolleegiumi.^[3] Aastail 1584–1593 valmis selle juurde Giovanni Maria Bernardoni projekti põhjal barokkstiilis katoliku kirik, mis on vanim säilinud barokkstiilis kirik endise Rzeczpospolita territooriumil ja vanuselt teine barokkstiilis kirik Euroopas. Aastal 1586 sai Niasvižist linn, kuhu rajati mitmeid kloostreid ja kirikuid. Mikolaj Krzysztof Radziwill Orb muutis Radziwillide Niasviži valdused aastal 1586 majoraatmõisaks, selle staatuse säilitas see aastani 1939.

XVI sajandi lõpus muutsid Radziwillid Niasviži kindluslinnaks. Linna kindlustised rajati Lääne-Euroopast pärinevate printsiipide kohaselt. Linnamüüri jäeti kaks väravat, mis asusid peatänava erinevates otstes. Linna ümbritsesid vallikraav ja müür. Väravate taga paiknesid eeslinnad.

Aastal 1625 laastas linna katk, selle tagajärjel avati aastal 1627 linnas apteek. Aastal 1651 katkuepideemia kordus.

Dominiiklaste klooster

Uputuse ajal laastasid linna nii kasakad kui ka Moskva väed. Radziwillide kindlustatud lossi neil siiski vallutada ei õnnestunud. Aastal 1655 alistusid lossi kaitsjad ilma lahinguta ja see laastati. Aastal 1672 avasid linnas oma kloostri dominiiklased. Aastal 1681 sai Niasviž õiguse pidada laata. Aastal 1706 rüüstasid linna Rootsi väed.

Alba lehtla

1720. aastal valmis uus linnamüür. 1740. aastal hakkas seal tegutsema teater. Samal ajal rajati sinna ka manufaktuur, kus hakati valmistama tikitud kuntušše. See ettevõte viidi hiljem Słuckisse üle. XV sajandil tekkinud Alba eeslinna juurde rajasid Radziwillid Ermitaaži nime kandva lossi, XVIII sajandil aga uue tellistest suvelossi.

XVIII sajandil asus Niasvižis Radziwillide eraarmee kadettide kool. Linnas olid balletikool ja muusikakool, lossi juures tegutsesid kapell ja teater. Aastail 1750–1791 tegutses linnas ka trükikoda, kus anti välja poola keeles ja ladina keeles kirjutatud raamatuid.

Seoses Karol Stanisław Panie Kochanku Radziwilli ja Poola kuninga vahelise konfliktiga hõivasid Niasviži aastail 1764 ja 1768 Vene väed. Aastal 1772 viisid linna hõivanud Vene väed minema sealse raamatukogu ja lossis asunud kunstiväärtused, viies need Peterburi linna sealsele Teaduste Akadeemiale. Aastal 1792 hõivasid linna taas Vene väed.

Niasviži Suur Sünagoog

Poola jagamisel läks Niasviž aastal 1793 Venemaa koosseisu. Linn hakkas kuuluma Minski kubermangu.

XIX sajandi alguses liitus linna toonane omanik, Dominik Hieronim Radziwiłł, Napoleon I sõjaväega. Selle tagajärjel konfiskeerisid Vene võimud tema valdused, aga aastal 1814 suutsid tema pärijad siiski välja võidelda õiguse tema pärandusele. Niasviži omanikuks sai Antoni Henryk Radziwiłł. Lossis asunud medalite ja müntide kollektsioon anti eelnevalt siiski Harkivi ülikoolile, sealsed riitusesemed viidi Moskvasse, kunstiväärtused jagati aga erinevate Venemaa ülikoolide vahel.

Aastal 1835 suleti seoses Poola ülestõusudega dominiiklaste kloostri juures tegutsenud kool. Aastal 1900 elas linnas 4687 juuti.

Pärast Esimest maailmasõda kuulus Niasviž Poola koosseisu. Tol perioodil avati seal valgevenekeelset haridust andev kool, ka avati seal ajaloomuuseum, kus eksponeeriti ka linna kahe värava kuldseid võtmeid.

1939. aastast kuulus asula Nõukogude Liitu, kus sellest sai aastal 1940 rajoonikeskus. Teise maailmasõja ajal kestis linnas 28. juunist 1941 kuni 4. juulini 1944 Saksa okupatsioon. Selle ajal koondati linna juudid (4500 inimest) getosse. 30. oktoobril 1941 lasti maha 4000 Niasviži juuti. 20. juulil 1942 piirati geto sisse, et see likvideerida, kohalikud juudid murdsid aga linnast välja ja liitusid partisanidega, kuigi suurem osa neist lahingu käigus hukkus. Aastal 1944 avati lossi ruumides sanatoorium.

Aastal 1993 moodustati Niasviži linna muinsuskaitseala.

Alba

Alba XIX sajandil

XV sajandil tekkinud eeslinna juurde rajasid Radziwillid XVI sajandi lõpus oma suveresidentsi. Mikolaj Krzysztof Radziwill Orb rajas sinna Ermitaaži nimelise hoone, mida kaunistasid vandlist pühakute kujud ja fajansist altarid. See hoone oli XIX sajandi keskpaigaks praktiliselt hävinud.

Lossi juures asusid tootmishooned nagu juustuvabrik, pruulikoda, pagaritöökoda. Nende juurde kujunes omakorda karjamõis. XVII sajandil see kompleks laastati.

Aastal 1758 rajati Albasse uus klassitsistlikus stiilis suveloss, samuti alustati sealse esindusliku pargiansambli rajamist. Parki liigendasid mitmed veekogud, seal asusid hollandi stiilis talu, faasanite aedik, koerte aedik, kolm loomaaeda. Pargi juures oli ka esinduslik juurviljaaed. Kokku muudeti pargiks 300 hektari suurune mets.

Hollandi stiilis talu oli kahekorruseline, ülemine osa oli vahvärkstiilis. Hoones paiknesid ruumid ka Radziwillide jaoks.

Teine märkimisväärne kõrvalhoone oli lehtla, mille juurest hargnesid kaheksa alleed.

Aastal 1778 hakati Alba kompleksi uuendama. Parki rajati kaheksast kanalist veekogude süsteem. Ühe loomaaia asemele rajati saarte kompleks. Kompleksi juurde rajati ka 180 majaga küla, eeskujuks oli sealjuures analoogne küla Versailles' lossi juures. Kompositsiooni keskmeks kujunes teine lehtla, mis jäljendas Hagia Sophia kirikut İstanbulis. Pargis asusid ka kasvuhooned, samuti oli seal mesila. Kompleksi juures oli ka haigla ühes apteegiga. Loomaaedadest jäi järgi vaid üks, aga seda laiendati märkimisväärselt.

Albas asus XVIII sajandil laevastikuohvitseride kool.

Aastal 1812 põletati Alba kompleks sõjategevuse käigus maha. Pärast sõda anti Alba rendile. Kompleksi asuti taastama aastal 1875, tööd jätkusid ka pärast Esimest maailmasõda. Taastati 80 hektari suurune park, faasanite aedik, loomaaed ja majapidamishooned.

Benediktlaste kloostri torn
Benediktlaste klooster
Kasarmukompleks
Niasviži kindlus
Słucki Värav
Bulgarini kabel
Niasviži raekoda ja turupaviljon
Niasviž
Niasviži katoliku kirik

Tuntud elanikke

Karol Stanisław Panie Kochanku Radziwill

Michał Kazimierz Radziwill

Mikołaj Radziwill Must – Rzeczpospolita riigitegelane
Mikołaj Radziwill Punane – Rzeczpospolita riigitegelane
Zygmunt Karol Radziwill – Rzeczpospolita riigitegelane
Mikolaj Krzysztof Radziwill Orb – Rzeczpospolita riigitegelane
Michał Kazimierz Radziwill – Rzeczpospolita riigitegelane
Karol Stanisław "Panie Kochanku" Radziwill – Rzeczpospolita riigitegelane
Dominik Mikołaj Radziwill – Rzeczpospolita riigitegelane
Hieronim Wincenty Radziwill – Rzeczpospolita riigitegelane
Michał Hieronim Brzostowski – Rzeczpospolita riigitegelane
Adolf Januszkiewicz – Valgevene ja poola luuletaja
Michał Vituška – Valgevene poliitik
Źmicier Kasmovič – Valgevene poliitik
Szymon Budny – Poola filosoof
Maciej Kawęczyński – Rzeczpospolita valgustaja, tõlk ja reformaator
Salomon Rysiński – Rzecspospolita luuletaja ja latinist
Łaŭrencij Kryškoŭski – Valgevene usureformaator
Jolanta Bohdal – Poola näitleja
Piotr Jaroszewicz – Poola peaminister
Adam Abramowicz – Poola jesuiit
Marian Massonius – Poola filosoof
Władysław Syrokomla – Poola luuletaja
Waleria Fegler – Poola teadlane ja poliitik
Alfred Henrici – Poola sõjaväelane
Henryk Jankowski – Poola filosoof
Olgierd Jeleński – Poola poliitik
Marcin Kurzeniecki – Poola jesuiit
Wojciech Slaski – Poola vaimulik

Viited

↑ The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements
↑ Józef Łukaszewicz, Dzieje kościołów wyznania helweckiego w Litwie, Kd. 2, Poznań 1822, lk. 180-181
↑ Г. П. Пашкоў, ed. (2006). "Нясвіж". Энцыклапедыя "Вялікае княства Літоўскае" (kd 2). Мінск: Беларуская Энцыклапедыя. lk. 368–369.

Välislingid

Niasviž – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

[1] The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements

[2] Józef Łukaszewicz, Dzieje kościołów wyznania helweckiego w Litwie, Kd. 2, Poznań 1822, lk. 180-181

[3] Г. П. Пашкоў, ed. (2006). "Нясвіж". Энцыклапедыя "Вялікае княства Літоўскае" (kd 2). Мінск: Беларуская Энцыклапедыя. lk. 368–369.

[1]

[2]

[3]