Marlene Dietrich

Marlene Dietrich (sünninimega Marie Magdalene Dietrich; 27. detsember 1901 Berliin – 6. mai 1992 Pariis) oli Saksamaal sündinud näitleja ja laulja.

Marlene Dietrich õppis viiulit ja alustas 17-aastaselt muusikaõpinguid Weimaris ja Berliinis. Kahe aasta pärast läks ta õppima Max Reinhardti lavakunstikooli ja selle kõrval esines väikestes rollides Berliini teatrites. 1922. aastal oli tal esimene lühike osa Georg Jacoby filmis "Nii need mehed on". Produtsent Rudolf Sieber, Marlene hilisem abikaasa, valis ta varsti pärast seda väikesesse rolli režissöör John May filmis "Armastuse tragöödia". Järgmistel aastatel võis teda tihti näha filmides kõrvalosades.

1929. aastal sai Marlene ootamatult rolli, mis tegi ta üleöö kuulsaks ja pani aluse tema femme fatale'i, saatusliku naise kuulsusele. Selleks oli ööklubi riivatu lauljanna Lola Lola osa Josef von Sternbergi filmis "Sinine ingel". Kohe pärast selle filmi lõpetamist läks Marlene Dietrich koos Josef von Sternbergiga Hollywoodi ja saavutas tema käe all töötades maailmakuulsuse kuue filmiga: "Maroko" (1930), "Autud" (1931), "Šanghai ekspress" (1932), "Laulude laul" (1933), "Punane keisrinna" ja "Saatan on naine" (1935).

Pärast vahekorra katkestamist Josef von Sternbergiga tõid Dietrichile edu niisugused filmid nagu "Iha" (1935), Ernst Lubitschi "Ingel" (1937) ja eelkõige vesternkomöödia "Destry ratsutab jälle" (1939). Marlene Dietrich sai 1937. aastal Ameerika Ühendriikide kodakondsuse ja kritiseeris avalikult Saksamaal valitsevat natsionaalsotsialismi. Teise maailmasõja ajal esines ta maailmakuulsate filmilauludega Ameerika sõjaväelastele camp-show'de raames, mida korraldas 1941. aastal loodud United Service Organization.

Marlene Dietrichi edu filminäitlejana jätkus 1950. aastatel niisuguste linateostega nagu Alfred Hitchcocki "Rambipalavik" (1950), Billy Wilderi "Süüdistuse tunnistaja" (1957) ja Stanley Krameri "Nürnbergi protsess" (1961).

1960. aastatel loobus ta filmides mängimisest. Dietrich käis ringreisidel, kus esines šansoonidega, ja andis kontserte kogu maailmas. 1978. aastal võis teda näha tema viimases filmis "Kaunis gigolo, vaene gigolo" koos David Bowiega. Pärast seda elas ta avalikust elust tagasitõmbunult Pariisis. Kuulsast intervjuust Maximilian Schelliga tehti 1982. aastal dokumentaalfilm "Marlene", kus on kuulda ainult näitleja häält.

Marlene Dietrich suri 6. mail 1992. Aasta pärast avaldas tütar Maria tema elust raamatu "Meine Mutter Marlene". Režissöör Joseph Vilsmaier tegi Marlene Dietrichi elust filmi "Marlene", mis jõudis kinodesse 2000. aastal.

Marlene Dietrichi kuulsaim laul on "Lili Marleen".

Välislingid

Marlene Dietrichi koduleht